Maag. John Fowles

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ käisin Walesis sugulasi vaatamas. Ema venna juures. Jeesus! See oleks känguru nutma pannud.”

      Aga mina olin tema meelest tüüpiline inglane, minuga oli väga põnev. Osalt seepärast, et mina olin „kultuurne” – seda sõna kasutas ta sageli. Pete olevat tema kallal alati „jõmisenud”, kui ta kunstigaleriis või kontserdil käis. Ta ahvis Pete’i järele: „Kas siis kõrts enam ei kõlba?”

      Ükskord ta ütles: „Sa ei tunne Pete’i, sa ei tea, kui armas inimene ta on. Kuigi ta on muidugi lojus. Ma saan alati aru, mida ta tahab, ma tean alati, mida ta mõtleb ja kuhu ta sihib, kui ta midagi ütleb. Aga sinust ma aru ei saa, ma solvan sind, teadmata, miks. Ma meeldin sulle, aga ma ei tea, miks. See tuleb sellest, et sa oled inglane. Sina ei saa sellest elu lõpuni aru.”

      Ta oli Austraalias keskkooli lõpetanud ja selle peale koguni aasta otsa Sydney ülikoolis keeli õppinud. Aga siis kohtus ta Pete’iga ja asjad olevat „keeruliseks” läinud. Ta tegi aborti ja tuli Inglismaale.

      „Kas ta nõudis, et sa aborti teeksid?”

      Sel hetkel istus ta minu süles.

      „Ta ei saanud iial teada.”

      „Ei saanud iial teada!”

      „See oleks võinud olla ka mõne teise mehe laps. Ma ei olnud kindel.”

      „Vaene väike.”

      „Ma teadsin, et kui see pole tema oma, siis ta seda ei taha. Ja kui see on, siis ta ka ei taha. Teeb ühe välja.”

      „Aga sa ise...”

      „Mina last ei tahtnud. See oleks mulle tüliks olnud.” Aga ta lisas leebemalt: „Jah, aga tegelikult...”

      „Ja praegu?”

      Vaikus, kerge õlakehitus.

      „Mõnikord.”

      Ma ei näinud ta nägu. Me istusime vaikides, lähedased ja soojad, tajusime mõlemad, et oleme lähedased. Tajusime kohmetust, mida meis mõlemas äratas vihje lastele. Mitte seks pole see, mis meie ajastul ühtepuhku oma inetut lõusta näitab, vaid armastus.

      Ühel õhtul käisime vaatamas Carné vana filmi „Udude kai”. Alison nuttis, kui me kinost välja tulime, ja kodus voodis hakkas jälle nutma. Ta tajus minu hukkamõistu.

      „Sina pole mina. Sa ei suuda tunda seda, mida mina tunnen.”

      „Suudan küll.”

      „Ei, sa ei suuda. Sa lihtsalt otsustad, et tundeid pole vaja, või umbes niimoodi, ja kõik ongi parimas korras.”

      „Mitte just parimas korras. Aga asi pole nii hull, kui sa arvad.”

      „See film pani mind mõtlema sellele, millele ma kogu aeg mõtlen. Millelgi pole sügavamat tähendust. Sa püüad kõigest väest õnnelik olla, aga siis juhtub midagi, ja sulle ei jää enam midagi. Kõik ainult sellepärast, et me ei usu hauatagust elu.”

      „Asi pole uskumises. Me lihtsalt ei suuda uskuda.”

      „Alati, kui sa üksinda välja lähed, tuleb mul hirm, et võib-olla sa saad surma. Päevast päeva ma mõtlen surma peale. Iga kord, kui ma olen sinuga, mõtlen, et seks korraks oleme surmale jälle ära teinud. Või siis on tunne, et sul on palju raha, aga poed pannakse tunni aja pärast kinni. Nii tobe kui see ka ei ole, sa pead raha kähku ära kulutama. Kas see on normaalne?”

      „Täitsa normaalne. Pomm, teadagi.”

      Ta suitsetas vaikides.

      „Asi pole pommis. Põhjus on meis endas.”

      Oma üksildase südamega ei õnnestunud mul teda õnge võtta; emotsionaalse väljapressimise suhtes oli tal hea nina. Tema meelest oli päris tore olla maailmas ihuüksinda, ilma mingite perekondlike sidemeteta. Kui ma ükskord hakkasin autos jälle kurtma, et mul pole ühtki lähedast sõpra – kasutades oma lemmikmetafoori: elan siin ilmas nagu klaaskastis –, siis puhkes ta selle peale lihtsalt naerma. „See meeldib sulle,” ütles ta. „Sa räägid, et oled teistest inimestest eraldatud, poja, aga tegelikult sa arvad, et oled neist väga erinev.”Ta viivitas liiga kaua, enne kui katkestas minu solvunud vaikimise: „Tegelikult sa oledki erinev.”

      „Ja üksildane.”

      Ta kehitas õlgu. „Eks siis abiellu. Näiteks minuga.”

      Ta ütles seda nii, nagu oleks soovitanud mul peavalu vastu aspiriini võtta. Jälgisin üksisilmi teed.

      „Sa abiellud Pete’iga.”

      „Ja sina ei taha minuga abielluda, sest ma olen lirva ja asumaalt pärit.”

      „Ma ei taha, et sa seda sõna tarvitad.”

      „Ja ka sellepärast, et sa ei taha, et ma seda sõna tarvitan.”

      Tuleviku servalt tõmbusime alati kohkunult tagasi. Me küll rääkisime mingist tulevikust, elust maamajas, kus mina kirjutaksin luuletusi, kujutlesime, kuidas me ostame džiibi ja sõidame läbi Austraalia. „Kui me ükskord Alice Springsi jõuame...” Sellest sai meie omavaheline nali, olematu hetk olematul maal.

      Päevad veeresid, sulasid kokku. Ma teadsin, et see lugu erineb kõigist varasematest. Lisaks kõigele oli see ka puht füüsiliselt palju kütkestavam. Kui me parajasti voodis polnud, olin mina tema õpetaja, ma angliseerisin tema hääldamist, lihvisin teda siledamaks, rookisin välja tema provintsialisme; aga voodis oli õpetajaks tema. Me mõistsime oma suhete kahepoolsust, aga võib-olla just seepärast, et olime mõlemad pere ainukesed lapsed, ei osanud me seda analüüsida. Meil mõlemal oli midagi anda, midagi võita või midagi vastu saada... ja samas oli olemas mingi täiesti füüsiline ühisosa, ühesugused isud, ühesugused maitsed, ühtemoodi ohjeldamatu vabadus. Peale armastuskunsti õpetas Alison mulle ka muid asju, aga tol ajal piirdusin eeltoodud tõlgendusega.

      Mäletan päeva, kui seisime ühes Tate’i galerii saalis. Alison toetus kergelt minu vastu, hoidis mu kätt, uuris kompvekki lutsiva lapse ilmel üht Renoiri maali. Ja äkki tekkis mul tunne, et isegi selles ümbruses oleme üks keha, üks hing; mulle näis, et kui Alison sel hetkel mu kõrvalt kaoks, kaotaksin poole iseendast. See oli õudne surmaaimuslik tunne: kui ma poleks olnud nii ülivaimne ja enesekeskne inimene, nagu ma tollal olin, siis oleksin muidugi jalamaid taibanud, et see ei saa olla midagi muud kui armastus. Mina arvasin, et see on iha. Sõidutasin ta otsemat teed koju ja kiskusin tal riided seljast.

      Üks teine kord kohtasime Jermyn Streetil juhuslikult Billy White’i, Etoni poissi, kellega me Magdalenis päris head tuttavad olime. Temagi oli omal ajal olnud Homme RévoIté. Ta oli väga sõbralik, temas polnud midagi snooblikku, kuid ometi kiirgas temast tahes-tahtmata kõrgklassi vältimatut üleolekut, mis kõneles tihedast läbikäimisest kõige kenamate, kõige paremate inimestega, laitmatut ülimuslikku head tooni nii miimikas, riietuses kui ka sõnavalikus. Astusime viivuks sisse austribaari, et paar sõna juttu puhuda; ta oli äsja kuulda saanud, et hooaja esimesed colchester’id on juba saadaval. Alison oli väga sõnaaher, kuid mul oli tema pärast piinlik, ma häbenesin tema aktsenti, häbenesin, et ta nii oluliselt erines debütantidest, kes kõrvallauas istusid. Kui Billy muskaatveinipudeli klaasidesse tühjaks kallas, jättis Alison meid viivuks omavahele.

      „Täitsa СКАЧАТЬ