Maag. John Fowles

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pööras peopesa ülespidi ja silmitses seda uurivalt. „Kas sina oled kaks ja pool aastat Jaapani sõjavangis istunud?”

      „Ei ole. Kust sa selle peale tuled?”

      „Aga Charlie istus.”

      „Vaene Charlie.”

      Vaikisime mõlemad.

      „Austraallased on õudselt tüütud. Aga inglased on jälle ennast täis.”

      „Kui sa...”

      „Mina nöögin teda, sest ta on minusse armunud, ja see meeldib talle. Aga keegi teine ei tohi teda narrida. Minu kuuldes igatahes mitte.”

      Taas tekkis vaikus.

      „Anna andeks, aga...”

      „Pole midagi.”

      „...aga kuidas siis homsega jääb?”

      „Jääb ära. Räägi nüüd endast.”

      Kuigi olin solvunud, et ta mulle äraütlemise kunstis nii valusa õppetunni andis, meelitas ta minust vähehaaval üht-teist välja. Ta oskas mind rääkima panna, esitades otsekoheseid küsimusi ja leppimata põiklevate vastustega. Alustasin sellest, et olen kindrali poeg, rääkisin oma üksindusest, ja sedakorda mitte edevusest, vaid lihtsalt soovist asja seletada. Alisonist sain teada kaks olulist punkti: näilise otsekohesuse taha varjus tegelikult vilunud meelitaja, kes teadis, kuidas mehi kohelda, osav seksuaaldiplomaat; ja tema veetluse allikaks polnud mitte ainult tema siirus, vaid ka ta kaunis keha, huvitav nägu ja oma väärtuste täpne tundmine. Tal oli väga ebainglaslik võime üllatada ootamatute tõdedega, temas oli tõsidust, vilgast huvi paljude asjade vastu. Ma jäin vait. Teadsin, et ta jälgib mind teraselt. Ootasin veidi ja tõstsin pilgu. Ta näol oli häbelik mõtlik ilme; ta oli korrapealt hoopis teine.

      „Alison, sa meeldid mulle.”

      „Sina vist meeldid mulle ka. Sul on päris ilus suu. Kergatsi kohta päris ilus.”

      „Ma pole kunagi kohanud ühtki Austraalia tüdrukut.”

      „Vaene väike Tommy.”

      Peale ühe ähmase lambi olid kõik tuled juba ammu kustutatud ja kõigil sobivatel mööbliesemetel ja vabal põrandapinnal vähkres saatusele alistunud paare. Paarideks jagunenud seltskond hakkas ära vajuma. Maggie oli kuhugi kadunud ja Charlie puhkas magamistoa põrandal sügavas unes. Tantsisime. Alustasime üsna lähedalt ja saime veelgi lähedasemaks. Suudlesin ta juukseid ja siis kaela, ta pigistas mu kätt ja surus end veel natuke lähemale.

      „Kas lähme üles?”

      „Mine sina ees. Ma tulen kohe järele.”Ta lipsas minema ja mina läksin üles oma korterisse. Möödus kümme minutit, ja siis seisis ta minu uksel, pisut ootusärev naeratus näol. Ta seisis seal oma valges kleidis, süüturikutu, labane-peen, asjatundlik algaja.

      Ta astus sisse, ma sulgesin ukse, ja me hakkasime kohe suudlema. Suudlesime minuti, kaks minutit, toetusime pimeduses vastu ust. Trepikojast kostis samme, seejärel kaks kõva koputust. Alison pani mulle käe suule. Veel koputati kaks korda, ja veel. Ootasime põksuval südamel. Sammud eemaldusid.

      „Lähme,” ütles Alison. „Lähme, lähme.”

      4

      Järgmisel hommikul ärkasin üsna hilja. Alison magas alles, paljas pruun selg minu poole. Tõusin üles, keetsin kohvi ja tõin kannu magamistuppa. Selleks ajaks oli ta juba ärkvel, vaatas mind tekiserva alt. See oli pikk ilmetu pilk, mis minu naeratusele ei vastanud ja kustus äkki, kui ta teki üle pea tõmbas ja mulle selja pööras. Istusin voodiservale ja püüdsin võrdlemisi asjaarmastajalikult välja uurida, mis viga on, aga tema ei reageerinud, lina kõvasti ümber pea tõmmatud; nägin, et minu patsutustest ja mõminatest pole kasu, ja hakkasin kohvi jooma. Veidi aja pärast tõusis Alison istuli ja küsis sigaretti. Seejärel palus särki laenata. Silma ta mulle vaadata ei tahtnud. Ta tõmbas särgi selga, käis vannitoas ja puges siis uuesti voodisse, tõrjudes minu lähenemiskatsed hoogsa pearaputusega tagasi. Istusin voodijalutsisse ja vaatasin, kuidas ta kohvi joob.

      „Mis viga?”

      „Kas tead, kui mitme mehega ma viimase kahe kuu jooksul olen maganud?”

      „Viiekümnega?”

      See ei pannud teda naeratama.

      „Kui oleksin maganud viiekümnega, siis oleksin lihtsalt aus professionaal.”

      „Võta veel kohvi.”

      „Pool tundi pärast seda, kui ma sind eile õhtul esimest korda nägin, ütlesin endale, et kui ma olen tõeliselt paheline, siis lähen sinuga voodisse.”

      „Tänan väga.”

      „Sellest, kuidas sa rääkisid, võis kohe järeldada, mis mees sa oled.”

      „Ja mida sa siis järeldasid?”

      „Sa oled affaire de peau^[1.] tüüpi.”

      „Naeruväärt.”

      Vaikus.

      „Ma olin parajalt vintis,” ütles ta siis. „Hirmus väsinud.”Ta silmitses mind uurivalt, raputas pead ja sulges silmad. „Anna andeks. Sa oled armas. Sa oled voodis lihtsalt võrratu. Aga mis nüüd edasi saab?”

      „Mulle on see natuke harjumatu.”

      „Mulle mitte.”

      „See ei ole ju mingi kuritegu. Sa püüad lihtsalt endale tõestada, et tegelikult sa ei saa selle vennikesega abielluda.”

      „Ma olen kahekümne kolme aastane. Ja sina?”

      „Kakskümmend viis.”

      „Kas sa pole enda juures viimasel ajal hakanud avastama asju, millest sa tead, et need ongi sinu juures põhilised? Millest sa enam iial ei vabane? Minul on just niisugune tunne. Ma olen üks tobe austraalia lits, ja selleks ma jäängi.”

      „No kuule.”

      „Tahad, ma ütlen sulle, mis Pete praegu parajasti teeb? Ta kirjutab ja räägib mulle alati kõik ära. „Reedel käisin ühega linna peal ja pärast tegime tsika-tsika.””

      „Mis see peab tähendama?”

      „See tähendab, et „ja sina võid ka magada, kellega iganes meeldib”.”Ta vaatas aknast välja. „Terve selle kevade elasime koos. Me saame hästi läbi. Nagu õde ja vend, kui me parajasti voodis ei ole.”Ta vaatas mind vidukil silmil läbi sigaretisuitsu. „Sa ei tea, mis tunne see on, kui ärkad mehe kõrval, keda sa eelmisel hommikul sel ajal veel üldse ei tundnud. Sellega sa nagu kaotad midagi. Midagi enamat kui see, mis kõigil tüdrukutel kaotsi läheb.”

      „Võib-olla hoopis võidad midagi.”

      „Jumaluke, mis siin võita on? Kas sina tead?”

      „Elamus, nauding.”

СКАЧАТЬ