Maag. John Fowles

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      „Tulge siis umbes paarikümne minuti pärast uuesti üles.”

      „Ma ootan siinsamas.”

      „Ärge parem oodake.”

      Vahetasime ettevaatliku naeratuse. Mina läksin seltskonda tagasi.

      Margaret otsis mind üles. Küllap ta vist juba ootas minu tulekut. „Nicholas, meil on siin üks kena inglise tüdruk, kes kangesti tahab teiega tuttavaks saada.”

      „Paistab, et teie sõbranna pani mulle juba käpa peale.”

      Ta tegi suured silmad, vaatas ringi ja kutsus mind siis vaikselt esikusse. „Teate, vähe imelik on küll niisugust asja seletada, aga... Alison on kihlatud minu vennaga. Mõned venna sõbrad on praegu siin.”

      „Ja mis siis sellest?”

      „Alisoniga on viimasel ajal olnud igasugust jama.”

      „Ma ei saa ikka veel hästi aru.”

      „Asi on selles, et ma lihtsalt ei taha skandaali. Hiljuti meil üks juba oli.”Tegin, nagu ei taipaks midagi. „Vahel läheb mõni mees armukadedaks teise mehe eest.”

      „Võite minu pärast täitsa mureta olla.”

      Keegi hõikas teda teisest toast. Ta nähtavasti püüdis endale sisendada, et olen ohutu, aga ei jäänud uskuma ja jõudis lõpuks otsusele, et siin pole midagi parata. „Aumeeste mäng. Loodan, et minu hoiatus jõudis kohale?”

      „Absoluutselt.”

      Ta vaatas mind relvavendlikult, noogutas mitte eriti veendunult ja läks minema. Ootasin ukse läheduses umbes kakskümmend minutit, hiilisin siis välja ja läksin oma korterisse tagasi. Helistasin kella. Pärast pikka ootamist küsiti ukse tagant:

      „Kes seal on?”

      „Kakskümmend minutit.”

      Uks avanes. Ta oli juuksed üles pannud ja vannilina ümber võtnud; väga päevitunud õlad, väga päevitunud sääred. Ta tõmbus kähku vannituppa tagasi. Väljavoolav vesi mulksus. Hüüdsin läbi ukse:

      „Mul kästi teist eemale hoida.”

      „Maggie?”

      „Ta ütles, et ei taha skandaali.”

      „Kuradi lehm. Võimalik, et temast saab mu meheõde.”

      „Ma tean.”

      „Õpib sotsioloogiat. Londoni Ülikoolis.” Järgnes pikem paus. „Kas pole ogar mõte? Sõidad minema ja kujutled, et kui tagasi tuled, on inimesed hoopis muutunud, aga tegelikult on nad täpselt samasugused kui enne.”

      „Kuidas seda mõista?”

      „Oodake üks minut.”

      Ootasin päris mitu minutit. Siis aga avanes uks ja ta tuli elutuppa, väga lihtne valge kleit seljas, juuksed jälle alla lastud. Ta oli minkimata ja kümme korda nägusam kui enne. Huulde hammustades saatis ta mulle kavala naeratuse. „Kas kõlbab?”

      „Ballikuninganna.”

      Ta vaatas mulle otse silma, nii et tundsin end ebamugavalt. „Kas lähme alla?”

      „Kallake ainult natuke põhja peale.”

      Täitsin uuesti ta klaasi ja tegin seda üsna heldelt. Minu toimetamist jälgides ütles ta äkki: „Ei tea, mida ma kardan? Mida ma kardan?”

      „Kardate?”

      „Ei tea isegi. Maggie’t. Poisse. Vanu armsaid aussisid.”

      „Skandaali?”

      „Oh issand. Ääretult tobe lugu. Oli siin üks kena Iisraeli poiss, me lihtsalt suudlesime. Peo ajal. Muud midagi. Aga Charlie kaebas Pete’ile, nad norisid meelega tüli ja... issand! Teate isegi. Meeste mängud.”

      All pidin ta mõneks ajaks teistele ohverdama. Tema ümber kogunes inimesi. Läksin tõin talle klaasi ja ulatasin selle üle kellegi õla; mainiti Cannes’i, Collioure’i ja Valenciat. Tagumisest toast hakkas kostma džässmuusikat, mina võtsin ukse kõrval uuesti vaatlusposti sisse. Akna tagant, tantsijate tumedate kogude tagant paistsid hämarad puud, kahvatukollane taevas. Tundsin äkki teravalt, kui võõrad on kõik need inimesed. Vastasseina äärest naeratas mulle häbelikult vastu prillidega tüdruk, lühinägelikud silmad läägelt pehmes näos. Hingelise vaimuinimese mustereksemplar, kelletaolisi alati jahivad ja ekspluateerivad igasugu hullud. Ta oli üksinda, ja ma aimasin, et see ongi „kena inglise tüdruk”, kelle Margaret oli minu jaoks varunud. Ta huuled olid liiga punaseks võõbatud ja ta oli minu jaoks nii täpselt defineeritud nagu hästi tuntud linnuliik. Pöörasin temast kähku ära nagu kuristiku servalt, läksin raamaturiiuli juurde ja istusin põrandale. Tegin näo, nagu pakuks üks pehmekaaneline uudisteos mulle suurt huvi.

      Alison põlvitas minu kõrvale. „Ma olen täitsa täis. Sellest sinu viskist. Säh, proovi seda.” See oli džinn. Ta istus küljega minu poole. Ma raputasin pead. Meenutasin punaseks plätserdatud suuga kahvatut inglise tüdrukut. See siin oli vähemalt elus inimene, robustne, aga elus.

      „Mul on hea meel, et sa just täna õhtul koju jõudsid.”

      Ta rüüpas džinni ja heitis mulle põgusa hindava pilgu. Tegin uue katse. „Kas sa oled seda lugenud?”

      „Jätame sissejuhatuse ära. Käigu kirjandus kuradile. Sina oled tark ja mina olen ilus. Räägime nüüd parem sellest, kes me tegelikult oleme.” Hallide silmade pilk oli nöökav; või hulljulge.

      „Pete?”

      „Ta on lendur.” Alison mainis üht tuntud lennukompaniid. „Me elame koos. Või lahus. Kuidas kunagi.”

      „Või nii.”

      „Ta on praegu Ameerikas ümber õppimas.” Alison lõi silmad maha, hetkeks oli ta hoopis teine inimene, hoopis tõsisem. „Kihlus on Maggie väljamõeldis. Meie pole üldse sedasorti.” Korraks riivas mind ta põgus pilk. „Vabad inimesed.”

      Jäi selgusetuks, kas ta räägib oma peigmehest tõemeeli või lihtsalt minu meeleheaks; kas vabadus on tema poos või tema tõde.

      „Mis tööd sa teed?”

      „Igasugu asju. Enamasti istun kuskil registratuuris.”

      „Hotellis?”

      „Ükskõik kus.”Ta kirtsutas nina. „Nüüd kandideerin uude ametisse.

      Stjuardessiks. Sellepärast läksingi paariks nädalaks prantsuse ja hispaania keelt lihvima.”

      „Kas tahaksid minuga homme kuhugi sööma tulla?”

      Nähtavale ilmus kehakas kolmekümnendates aastates austraallane ja nõjatus otse meie vastas uksepiidale. „Tead, Charlie,” hõikas Alison üle toa. „Ta lihtsalt lubas mul oma vannituba kasutada. See ei tähenda СКАЧАТЬ