Maag. John Fowles

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui keskküte.”

      „Selge see.”

      Aga ma lugesin ta mõtteid.

      Kui olime Billyga jumalaga jätnud, jäi Alison väga vaikseks. Sõitsime Hampsteadi poole, tahtsime üht filmi vaatama minna. Piilusin kõrvalt ta mossis nägu.

      „Teiesugused kõrgklassi inglismannid jätavad vahel väga madala mulje.”

      „Mina ei kuulu kõrgklassi. Ma olen keskklassist.”

      „Kõrg-, kesk.... Issand! Kellele see korda läheb?”

      Sõitsime tükk maad vaikides, siis võttis ta sama teema jälle üles. „Sa kohtlesid mind nii, nagu poleks sul tegelikult minuga midagi ühist.”

      „Ära aja rumalat juttu.”

      „Nagu ma oleksin mingi neetud aborigeen.”

      „Jama.”

      „Et äkki läheb mul püksikumm katki ja püksid kukuvad maha.”

      „Niisugust asja on väga raske seletada.”

      „Aga mitte minule, poisu. Minule mitte.”

      Ühel päeval ütles ta: „Homme on mul tutvumisvestlus.”

      „Kas sa kavatsed minna?”

      „Kas sina tahad, et ma lähen?”

      „Vestlus iseenesest ei tähenda veel midagi. Sul pole praegu vaja midagi otsustada.”

      „Kui nad mind vastu võtavad, mõjub see mulle hästi. Lihtsalt teadmine, et mind on vastu võetud.”

      Ta tegi teist juttu; ma oleksin võinud teemavahetust vältida. Aga ma lõin käega.

      Kuid juba järgmisel päeval sain minagi kirjaliku kutse tutvumisvestlusele. Alison tegi oma vestluse läbi – ja arvas ise, et tal läks hästi. Kolme päeva pärast sai ta kirja, kus teatati, et ta on kursustele vastu võetud ja töö algab kümne päeva pärast.

      Mind ennast eksamineeris haritud ametnike kõrge komisjon. Alison ootas mind väljas ja me läksime Itaalia restorani lõunatama, kohmetud nagu kaks võhivõõrast inimest. Alisonil oli hallikas jume, nägu väsinud ja põsed tursunud. Küsisin, mis ta minu äraolekul tegi.

      „Kirjutasin kirja.”

      „Neile või?”

      „Jah.”

      „Ja mis sa siis kirjutasid?”

      „Mis sa arvad?”

      „Teatasid oma nõusolekust.”

      Tekkis ebamugav vaikus. Ma teadsin, mida ta minult ootas, aga ma ei suutnud seda ütelda. Mul oli tunne nagu kuutõbisel, kes ärkab katusekarniisi serval. Ma ei olnud valmis abielluma, kodu rajama, mul ei olnud temaga piisavalt psühholoogilist lähedust; meie vahel oli mingi määratlematu, arusaamatu, võigas tõke, ja see ebamäärane koletu asi tulenes temast, mitte minust.

      „Mõned nende lennud suunduvad läbi Ateena. Kui sa oled Kreekas, võiksime kokku saada. Või sa jääd hoopis Londoni. Kuidagi ikka.”

      Hakkasime arutama, kuidas oma elu korraldada, juhul kui ma Kreekas tööd ei saa.

      Aga ma sain. Sain kirja, kus teatati, et olen välja valitud esitamiseks kooli nõukogule Ateenas. Sealne nõusolek olevat „sama hästi kui kindel”. Kreekas oodatakse mind ilmselt oktoobrikuu algul.

      Näitasin kirja Alisonile kohe, kui olin tuppa tagasi tulnud, ja jälgisin, kuidas ta seda luges. Otsisin ta näolt kahetsusevarju, aga seda polnud märgata. Ta suudles mind.

      „Ma ju ütlesin sulle.”

      „Jah, ma mäletan.”

      „Seda peab pühitsema. Sõidame kuhugi maale.”

      Lasin ennast juhtida. Paistis, et ta ei võta kogu seda asja tõsiselt, ja mina oma suures argpükslikkuses ei söandanud rahulikult kaaludagi, miks ma olin südamepõhjas puudutatud, et ta ei võta seda tõsiselt. Sõitsime maale, nagu kavatsetud, ja kui tagasi jõudsime, läksime kinno, ja pärast käisime Sohos tantsimas; Alison ei tahtnud ikka veel asja tõsiselt võtta. Aga hilja öösel voodis, armuasjad aetud, ei saanud me kumbki und ja meil tuli tõsiasjadele siiski näkku vaadata.

      „Alison, mis ma siis homme lõpuks ikka teen?”

      „Võtad pakkumise vastu.”

      „Kas tahad, et võtan?”

      „Ära hakka jälle otsast peale.”

      Nii me seal lebasime, külg külje kõrval, ja ma nägin, et tal olid silmad lahti. All tänaval laternaposti ees värisesid puulehed ja heitsid magamistoa lakke närvilisi varje.

      „Kui ma sulle ütlen, mis tundmused mul sinu vastu on, kas sa siis...”

      „Ma tean, mis tundmused sul on.”

      Ja olimegi niikaugel: süüdistav vaikus.

      Silitasin ta paljast kõhtu.Ta lükkas mu käe ära, aga ei lasknud lahti. „Sina tunned, mina tunnen – sellest me targemaks ei saa. Oluline on, mida meie tunneme. Mina tunnen seda, mida sina tunned. Mina olen naine.”

      Ta ajas mulle hirmu peale; mõtlesin järele, enne kui vastasin:

      „Kas sa abielluksid minuga, kui ma sinult küsiksin?”

      „Niimoodi seda küsida ei tohi.”

      „Ma abielluksin sinuga hommepäev, kui teaksin, et sa tõepoolest vajad mind. Või tahad mind.”

      „Oh Nicko, Nicko!” Aknaklaasidele rabistas vihma. Ta lõi mu kätt voodis meie vahel. Järgnes pikk vaikus.

      „Ma lihtsalt pean siit maalt välja saama.”

      Alison ei vastanud; pikk vaikus. Lõpuks ütles ta:

      „Pete tuleb järgmisel nädalal Londoni.”

      „Mida ta kavatseb ette võtta?”

      „Ära muretse, ta teab.”

      „Kust sa tead, et ta teab?”

      „Ma kirjutasin talle.”

      „Kas ta vastas?”

      Alison tõmbas sügavalt hinge. „Andis vabad käed.”

      „Kas sa tahad tema juurde tagasi minna?”

      Ta kergitas end küünarnukile ja sundis mind pead pöörama, nii et me näod olid väga lähestikku.

      „Küsi, kas ma tahan sulle naiseks tulla.”

      „Kas sa tahad mulle naiseks СКАЧАТЬ