Maag. John Fowles

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ praegu nutta tahtnud? Sellepärast, et ma kavatsen temaga abielluda. Abiellun temaga niipea, kui ta tagasi tuleb. Midagi rohkemat ma ei ole ära teeninud.” Ta nõjatus vastu seina, väike naiselik keha liiga suure särgi all, õnnetu nägu peas; ta silmitses vooditekki, me vaikisime.

      „See läheb mööda. Sa oled praegu õnnetu.”

      „Ma olen õnnetu, kui peatun hetkeks ja hakkan elu üle järele mõtlema. Kui ärkan ja näen, missugune ma olen.”

      „Tuhanded tüdrukud teevad sedasama.”

      „Mina ei ole tuhanded tüdrukud. Mina olen mina.”Ta heitis särgi üle pea ja puges uuesti teki alla. „Ütle, mis su nimi on. Perekonnanimi?”

      „Urfe. U-R-F-E.”

      „Minu nimi on Kelly. Kas sinu paps oli tõesti brigaadikindral?”

      „Jah. Kõigest.”

      Ta tõstis koketeerivalt käe kõrva äärde, siis sirutas mulle vastu pruuni käsivarre. Heitsin tema kõrvale.

      „Ütle, kas ma olen hoor?”

      Võib-olla sel hetkel, kui ma teda nii lähedalt vaatasin, oli mul veel vaba valik. Oleksin võinud öelda, mida ma mõtlesin: Jah, sa oled hoor, ja mis veel hullem, sa hoopled oma hooramisega, ja ma kahetsen, et ma sinu tulevase meheõe nõuannet kuulda ei võtnud. Kui ma oleksin sel hetkel temast pisut kaugemal olnud, toa teises servas, kuskil niisuguses kohas, kus ma oleksin võinud ta pilku vältida, siis võib-olla oleksin suutnud olla jõhkralt resoluutne, aga need hallid, küsivad, alati siirad silmad, mis palusid, et ma ei valetaks, sundisid mind valetama.

      „Sa meeldid mulle. Meeldid tõesti, meeldid väga.”

      „Tule teki alla ja hoia mind. Mitte midagi muud. Lihtsalt hoia mind.” Pugesin voodisse ja kallistasin teda. Ja esimest korda elus andus üks naine mulle pisaraid valades.

      Tol esimesel laupäeval sai ta veel mitu korda nutta. Kella viie paiku läks ta alla Maggie juurde, ja tagasi tulles olid tal silmad punased. Maggie oli ta välja visanud. Pool tundi hiljem tuli Ann, alumise korruse korteri kolmas kaasüüriline, sedasorti õnnetu naisterahvas, kelle nägu on ninast lõuatipuni absoluutselt lame. Maggie olevat välja läinud ja käskinud Alisonil kõik oma asjad minema koristada. Läksime alla ja tõime Alisoni kraami üles. Mul avanes võimalus Anniga vestelda. See vaikne, natuke pepsivõitu olevus suhtus Alisonisse mõistvamalt, kui oleksin osanud oodata; Maggie nähtavasti eitas agressiivselt kõiki oma venna puudusi.

      Alison ei julgenud päeva ajal korterist jalga välja tõsta, peljates Maggie’t, kes tema meelest mingil seletamatul põhjusel troonis keset inglise dekadentsi soostunud kõdu nagu austraalia vooruse vihatud, aga sellegipoolest aukartust äratav monument. Mina käisin väljas toitu toomas, me vestlesime ja magasime ja armatsesime ja tantsisime ja tegime lõunat ükskõik mis kellaajal sous les toits^[2.], normaalsest argipäevasest ajast niisama kaugel nagu hallist Londoni maailmast akende taga.

      Alison jäi alati naiselikuks; erinevalt nii paljudest inglise neidudest ei reetnud ta iial oma sugu. Ta ei olnud ilus, väga sageli polnud ta isegi mitte nägus. Aga tal oli moodsalt kleenuke poisilik keha, tal oli tänapäevane moetunnetus, iseteadlikult rühikas kõnnak ja tema summa oli märkimisväärselt suurem kui koostisosad eraldi võetuna. Vahel istusin autos ja vaatasin, kuidas ta mööda tänavat lähenes, seisatas, tuli üle sõidutee: ta oli imeliselt veetlev. Aga teinekord, kui ta oli päris lähedal minu kõrval, tundus ta kuidagi pinnapealne nagu ärahellitatud laps. Nii lähedane, kui ma talle olingi, jäin temaga ühtelugu kimpu. Viivuks tundus ta inetu, ent järgmisel hetkel tegi üksainus liigutus, muutuv ilme, kerge peapööre täiesti mõeldamatuks rääkida inetusest.

      Valmistudes välja minema, kasutas ta rohkesti lauvärvi, mis sobis kokku pahelise mossis suuga ja andis talle iseloomuliku haigetsaanu ilme; väga rafineeritud viisil äratas see soovi talle veelgi haiget teha. Päeval restoranis või pubis panid mehed teda alati tähele, ja ta ise teadis seda. Tihti jälgisin, kuidas nad talle möödudes silma heitsid. Ta oli seda haruldast tüüpi naine, keda harva kohtab isegi kaunitaride hulgas, naine, keda ümbritseb kaasasündinud seksuaalne aura: selliste naiste jaoks on suhted meestega alati kõige tähtsamad, alati on peaasi, kuidas mehed nende seltskonnas käituvad. Ja isegi kõige taltsamad mehed tajuvad seda.

      Kui maskara maha pühiti, tuli nähtavale pisut lihtsam Alison. Need esimesed kaksteistkümmend tundi ei olnud ta küll esinenud kõige tüüpilisemal kujul, aga mõnevõrra ettearvamatu ja mitmemõtteline oli ta alati. Ei võinud iial ette teada, millal see rafineeritum, torudest läbi käinud persoon äkki jälle välja ilmub. Ta võis anduda taltsutamatu kirega, ja siis äkki kõige ebasobivamal hetkel haigutada. Ta võis päev otsa korterit kraamida, süüa teha, triikida, ja siis kolm järgmist päeva boheemlikult põrandal kamina ees pikutada, lugedes „Leari”, naisteajakirju, Hemingwayd – mitte küll päris üheaegselt, aga ühel ja samal õhtupoolikul igaühest natuke. Talle meeldis asju algatada ja oma algatustele alles tagantjärele põhjendusi otsida.

      Ühel päeval kinkis ta mulle koju tulles kalli täitesulepea.

      „Palun, monsieur.”

      „Miks sa endale niisugust kulu tegid?”

      „Ära muretse. Ma varastasin selle.”

      „Varastasid!”

      „Ma varastan igalt poolt. Kas sa pole aru saanud?”

      „Igalt poolt!”

      „Väikestest poodidest muidugi mitte. Ainult suurtest kaubamajadest. Nad ise teevad kõik, et neilt varastataks. Ära nii šokeeritud ole.”

      „Ma ei ole.” Aga ma olin. Seisin ja hoidsin sulepead ettevaatlikult näpu vahel. Alison itsitas.

      „See on mul lihtsalt üks väike hobi.”

      „Pool aastat Holloway vanglas polegi eriti naljakas.”

      Alison oli endale vahepeal viskit kallanud. „Santé?^[3.] Ma vihkan suuri kaubamaju. Ja mitte lihtsalt kapitaliste. Inglise kapitaliste. Kaks kärbest ühe hoobiga. Ära löö põnnama. Naerata.”Ta pistis mulle sulepea taskusse. „Nüüd oled kuriteo kaasteadja.”

      „Selle peale kulub ära üks viski.”

      Võtsin pudeli, ja samas meenus mulle, et seegi oli Alisoni „ostetud”. Vaatasin talle silma. Ta noogutas.

      Ta seisis ja vaatas, kuidas ma viskit kallan. „Kas sa ise ka tead, Nicholas, miks sa kõike liiga tõsiselt võtad? Sest sa võtad iseennast liiga tõsiselt.”Ta vaatas mind imeliku vaikse naeratusega, hellalt ja samas pilkavalt, ning läks kööki kartuleid koorima. Ja ma sain aru, et ma olen teda mingil seletamatul kombel haavanud; ja ka iseennast.

      Ühel ööl nimetas ta läbi une kedagi nimepidi.

      „Kes on Michel?” küsisin järgmisel hommikul.

      „Mees, keda ma tahan unustada.”

      Aga kõigest muust oli ta valmis rääkima: oma Inglismaal sündinud emast, heast, kuid võimukast inimesest; oma isast, jaamaülemast, kes oli nelja aasta eest vähki surnud.

      „Sellepärast mul ongi niisugune jampslik vahepealne aktsent. Iga kord kui ma suu lahti teen, kõlab see nagu papa ja mamma omaaegne lõputu СКАЧАТЬ