Maag. John Fowles

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mitte nii sujuvalt. Oli see hoiatus või peibutus? Ma ei osanud öelda, kuid raske oli seda signaali tähendusetuks pidada. See tõreles, huilutas, kriiskas, laksutas, hurmas.

      Äkki helises võsa taga kell. Lind jäi vait, mina rühkisin ülespoole. Taas helises kell, helises kolm korda. Nähtavasti kutsus see inimesi lauda, võib-olla inglaslikule teetunnile, aga võib-olla mängis sellega mõni laps. Veel natuke maad, ja ma jõudsin üles tasasele neemekaelale, puud jäid pisut harvemaks, ehkki alusmets oli siin tihe nagu ennegi.

      Siis tuli ketiga lukustatud värvitud värav. Kuid värv oli maha koorunud, kett roostes ja parempoolse väravaposti kõrvalt oli läbi okastraattara rajatud läbikäik, mis leidis nähtavasti rohket kasutamist. Aiamulgu juurest läks lai rohtunud jalgrada pisut allamäge mere poole. See kadus loogeldes puude vahele ega avanud mingit väljavaadet maja suunas. Ma seisin natuke aega ja kuulatasin, ent mingeid inimhääli siia ei kostnud. All mäenõlval hakkas lind uuesti siristama.

      Ja siis ma nägin seda. Pugesin läbi mulgu. Vaevuloetav silt oli robustselt naelutatud kõrgele piiniatüve külge, umbes nii nagu Inglismaal pannakse välja hoiatusi Sissetungimine kohtulikult karistatav. Kuid siinne teadaanne – tuhmunud punased tähed valgel põhjal – kuulutas vaid: SALLE D’ATTENTE.^[1.] Tundus, nagu oleks see juba aastate eest mõne Prantsuse raudteejaama seinalt maha võetud. Mingi vana tudenginali. Email oli hakanud maha pudenema ja selle alt paistsid vähkkasvajalikud roostetanud metalli laigud. Ühes servas oli kolm-neli auku – nähtavasti oli keegi siin kunagi märki lasknud. Selle kohta siis käiski Mitfordi hoiatus: Ooteruumist hoia eemale.

      Seisin rohtunud rajal, suutmata otsustada, kas minna maja juurde või mitte: uudishimu kannustas, aga samas kartsin, et mulle antakse seal nina peale. Taipasin kohe, et villa kuulub kollaborandile, kellega Mitford oli tülli läinud; aga mina olin seni ette kujutanud pigem riukalikku rotinäoga kreeka Lavali kui haritud inimest, kes loeb originaalis Elioti ja Audeni luulet või kellel käib külalisi, kes suudavad seda lugeda. Seisin seal seni, kuni lõpuks omaenda otsustusvõimetuse peale vihastasin ja vastu tahtmist otsa ringi pöörasin. Pugesin läbi mulgu välja ja suundusin mööda teerada seljandiku poole. Varsti ühines teerada laiema kitserajaga, kuid siitkaudu oli hiljuti käidud, sest märkasin ümberpööratud, veel punamullaseid kivikesi, mis keset päikeses pleekinud hallust silma torkasid. Seljandikule jõudes vaatasin tagasi. Sellest kohast polnud maja üldse näha, aga ma teadsin, kus see asub. Meri ja mäed virvendasid õhtueelses päikesepaistes. Sügav rahu, maa ja vesi, puhas kuldne õhk ja tummad sinised kaugused nagu Claude’i Lorraine’i maal; ja kui ma koolipoolseid järske teeradu mööda kiira-käära alla laskusin, tundus saare põhjakülg lõunaga võrreldes orjalik ja banaalne.

      1 ooteruum [ ↵ ]

      11

      Järgmisel päeval pärast hommikusööki läksin istusin Demetriadese lauda. Ta oli veetnud eelmise õhtu külas ja ma polnud viitsinud oodata, kuni ta sealt tagasi jõuab. Demetriades oli pisike paks konnanäoga korfulane, kes haiglaselt vihkas päikesepaistet ja maamatse. Ta põhjas lakkamatult seda „tülgastavat” provintslikku elustiili, mida me olime sunnitud siin saarel harrastama. Ateenas ärkas ta ellu alles õhtul ning andus siis oma kahele põhimisele hobile – hooramisele ja õgimisele. Ta kulutas kogu oma raha kahele nimetatud harrastusele ja riietusele; õiguse pärast oleks ta pidanud olema näost kollane, paheline ja võidunud, kuid tegelikult oli ta alati roosajumeline ja laitmatult puhas.Tema peakangelane ajaloos oli Casanova. Itaallase boswellilik veetlus tal muidugi puudus, rääkimata geniaalsusest, kuid oma lõbusate ja kurbade meeleolude kiires vaheldumises oli ta ometi huvitavam kaaslane, kui Mitford mõista andis. Ja ta ei olnud vähemalt mitte silmakirjatseja. Nagu kõigil inimestel, kes enesestmõistetavalt usuvad iseendasse, oli tal omamoodi veetlust, temaga oli hõlpus seltsida.

      Kutsusin ta aeda. Koolis oli tema hüüdnimeks Méli, see tähendab mesi. Ta armastas maiustusi lapseliku kirega.

      „Ütle mulle, Méli, mida sa tead sellest mehest, kes elab Bourani neemel?”

      „Kas sa kohtasid teda?”

      „Ei.”

      „Hei!”Ta hakkas pahandama poisiga, kes parajasti lõikus mingit sõna mandlipuu koorde. Ta casanovalik olemus piirdus rangelt vaid eraelu sfääriga. Koolis oli ta väike hirmuvalitseja.

      „Kas tead, mis ta nimi on?”

      „Conchis.”Ta hääldas ch-d h-na.

      „Mitford ütles, et tal olevat selle mehega mingi pahandus olnud. Tõsine tüli.”

      „Ta valetab. Ta oli suur valetaja.”

      „Võib-olla küll. Aga kuidagi nad nähtavasti siiski kohtusid.”

      „Po po.” Po po tähendab kreeka keeles „ära aja kägu”. „See mees ei kohtu kunagi kellegagi. Mitte kunagi. Eks küsi teistelt õpetajatelt.”

      „Mispärast siis?”

      „Eh...”Ta kehitas õlgu. „Igasugu vanad lood. Mina neid ei tea.”

      „Räägi ikka.”

      „See ei paku mingit huvi.”

      Jalutasime mööda sillutatud aiateed. Méli ei armastanud vaikimist ja pikema puiklemiseta ladus ta välja, mis ta Conchisest teadis.

      „Sõja ajal tegi ta sakslastega koostööd. Külasse ta kunagi ei tule. Külarahvas loobiks ta kividega surnuks. Mina ka, kui ette satuks.”

      See pani mind muigama. „Mispärast?”

      „Sellepärast, et ta on rikas, aga elab siin üksikul saarel, kuigi võiks elada Pariisis...”Ta tegi oma roosa parema käega kiireid väikesi ringe – see oli ta lemmikžest. Pariis oli ta enda suurim unistus: korter vaatega Seine’ile ja korteris muuhulgas üks akendeta tuba väga iseäraliku varustusega.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4QAYRXhpZgAASUkqAAgAAAAAAAAAAAAAAP/sABFEdWNreQABAAQAAABkAAD/4QNvaHR0cDov L25zLmFkb2JlLmNvbS94YXAvMS4wLwA8P3hwYWNrZXQgYmVnaW49Iu+7vyIgaWQ9Ilc1TTBNcENl aGlIenJlU3pOVGN6a2M5ZCI/PiA8eDp4bXBtZXRhIHhtbG5zOng9ImFkb2JlOm5zOm1ldGEvIiB4 OnhtcHRrPSJBZG9iZSBYTVAgQ29yZSA1LjYtYzEzMiA3OS4xNTkyODQsIDIwMTYvMDQvMTktMTM6 MTM6NDAgICAgICAgICI+IDxyZGY6UkRGIHhtbG5zOnJkZj0iaHR0cDovL3d3dy53My5vcmcvMTk5 OS8wMi8yMi1yZGYtc3ludGF4LW5zIyI+IDxyZGY6RGVzY3JpcHRpb24gcmRmOmFib3V0PSIiIHht bG5zOnhtcE1NPSJodHRwOi8vbnMuYWRvYmUuY29tL3hhcC8xLjAvbW0vIiB4bWx СКАЧАТЬ