Eesti rahva lugu. Enn Tarvel

Чтение книги онлайн.

      Maa alistamine ja ristimine (1206–1227)

      Nende aastate võitluse nimetus

      Selle peatüki traditsiooniliseks pealkirjaks oleks „Muistne vabadusvõitlus”. Selline ajalootermin tuli kasutusele 1920. aastatel, endastmõistetavalt pärast võidukat Eesti Vabadussõda 1918–1920. Ülimalt selge idee oli kõrvutada 13. sajandi alul toimunud õnnetut võitlust poliitilise iseolemise eest 20. sajandi alguse eduka ja võiduka võitlusega riikliku iseseisvuse eest. Sellisena omandas ajaloolise muistse vabadusvõitluse mõiste igati esiletõstetud Vabadussõja kõrval olulise tähtsuse rahvuslikus kasvatustöös rahvusliku ja verinoore riikliku identiteedi kindlustamisel. 1935. aastal ilmunud suure „Eesti ajaloo” esimese köite kokkuvõtvate lõpulehekülgedena toodud „Tagasivaade” rõhutab vabadusvõitluse määratut väärtust, selle õppetunde mõistusele ühiskonna koondamisel, kultuuritaseme tõstmisel, naabruses olevate liitlastega koostöö tihendamisel, aga veelgi enam selle õpetusi rahva tundmustele ja tahtele. Vabadusvõitlus on sisendanud eneseusaldust, visadust ja vabadusearmastust eesti ühiskonna uuestisünnil ärkamisajal ning eriti Vabadussõjas. „Muistse Vabadusvõitluse julgustav ja õhutav mõju on igavene. See püsib niikaua, kui elab ja võitleb eesti rahvas.”

      Nimetus „muistne vabadusvõitlus” on praegu suuresti kõrvale tõrjutud väidetega, et see on ebateaduslik, sobimatu jms. Selle asemel soovitatakse kõnelda ja kirjutada ristisõjast, Liivimaa ristisõjast, ühest kampaaniast Läänemere ristisõdade või Põhjala ristisõdade käigus. See terminivahetus kujutab endast positsiooni vahetamist, vaatekoha muutmist, asumist väljastpoolt vaatleja seisukohale kogu probleemistiku käsitlemisel, Liivimaa alistamise ja ristimise hindamisel. Viimaste aastakümnete tormiline sisenemine Euroopa poliitilisse ruumi ja järjest tihenev lähenemine lääne kultuuriruumi on kuidagi täiesti endastmõistetavalt toonud kaasa järsu paradigmavahetuse ka ajaloouurimises, eriti aga ajalookirjutuses. Need uued küsimuseasetused on meil praegusel ajal tihti üldinimlikult, globaalselt, vähemalt üleeuroopaliselt suunitletud. Selline aktuaalsusele ja moodsatele uurimissuundadele orienteeritud lähenemine on igati seletatav ja vastuvõetavgi rahvusvahelisel teadusmaastikul, kuhu ka eesti ajaloolaskond pürib, aga kohalik emakeelne lugejaskond vajab ka lähivaatelist, kodukohast lähtuvat, enesekeskset ajalookäsitust.

      Ristisõjad

      Mis on ristisõda, see polegi päris selge. Kas kõik kristlaste usuliste loosungite all peetud sõjad, nn. pühad sõjad, on ristisõjad? Või on ristisõjad ainult need sõjaretked, mis on peetud Jeruusalemma ja Püha Maa (Palestiina) vallutamiseks? Ja kuidas sellisel juhul tuleks nimetada Hispaanias või Liivimaal peetud sõdu? Ajalookirjanduses levinud laiema arusaama järgi oli ristisõda iga usuliste eesmärkide põhjendusel peetud patukahetsuslik sõda, mille paavst välja kuulutas ja mille osalised olid andnud tõotuse võidelda kiriku vaenlaste vastu ning nautisid selle eest kiriku kaitset ja teatud eesõigusi. Peamine neist oli pihitud pattude täielik andekssaamine. Üldise veendumuse järgi olid need, kes langesid võitluses usu eest, märtrid, veretunnistajad. Relvastamata palverännaku ja relvastatud ristisõja mõiste sulasid aja jooksul kokku. Ristisõdija kohta kasutatakse ladina keeles sama sõna kui palveränduri kohta – peregrinus. Sellepärast on eesti keeles ristimärgi võtnute (ladina keeli crucesignatus) kohta parem öelda ristisõitja, mitte ristisõdija. Ristisõitjad kinnitasid tavaliselt ristimärgi oma rüü vasakule õlale.

      Kristlike riikide käsituses (alates 4. sajandist) muutusid riigi õiglased sõjad aja jooksul kiriku nimel ja selle kaitsmiseks peetud ususõdadeks, pühadeks sõdadeks. 11. sajandil sai püha sõda paavstivõimule omaseks: 1053 pakkus paavst Lõuna-Itaalias vägedele pattude andeksandmist, 1060. andis Sitsiiliasse muhameedlastele kallale tungivatele vägedele oma lipu. Kui paavst Urbanus II (1088–1099) kuulutas 1095 Esimese ristisõja Püha Haua vabastamiseks, patukahetsusliku püha sõja, mitte enam relvastatud palverännaku, ei mõelnud ta välja midagi põhimõtteliselt uut. Eugenius III (1145–1153) bulla 1145. aastast kuulutas selgesti paavsti voli lubada pattude täielikku andeksandmist jumalast antud võimuga. Sellega algasid üleskutsed Teiseks ristisõjaks. Kui saksi ülikud 1147. aastal ei soovinud osa võtta ristisõjast Pühal Maal, vaid tungida naabrusse lääneslaavlaste vendide maale (tänapäeva Ida-Saksamaal), mõjutati paavsti muutma seegi sõjakäik ristisõjaks: bulla andis osavõtjatele vastavad eesõigused. Innukas sõjaõhutaja Clairvaux’ kloostri abt Bernard (u. 1090–1153) jutlustas verist vihkamist nende vastu, kes jumalat ei armasta, „kättemaksu paganatele”. Ta pakkus valikut ainult ristimise ja surma vahel. Teine ristisõda (1147–1149) kujunes seega pühaks sõjaks kolmel rindel: muhameedlaste vastu idamail ja Portugalis ning vendi paganate vastu Vendimaal.

      Lundi peapiiskopkond oli Taani ekspansiivse idapoliitika kandja ja suunaja. Lundi peapiiskop nimetas 1171 või 1172 eestlaste piiskopiks ühe Prantsuse munga (Fulco). (Selle mehe misjonitegevusest eestlaste maal pole ajalooallikais vähimaidki kinnitusi.) Taanlased korraldasid 1196 või 1197 sõjakäigu kuhugi Eestimaale, 1206 Saaremaale. 1209 nimetas paavst Lundi peapiiskopi apostlikuks legaadiks ümbruskonna paganarahvaste üle, Liivimaa piiskop Albert lubas Taani kuningale 1218 mingeid territoriaalseid loovutusi. Taani kuningas vallutas 1219–1220 СКАЧАТЬ