Eesti rahva lugu. Enn Tarvel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ keskpaigaks e.Kr. kujunesid lõplikult välja kaks suurt etnilist rühma: soome hõimud Põhja-Baltikumis ja Soomes ning balti hõimud Lõuna-Baltikumis. Eristada lubavad neid matmiskombed: soome hõimudel põletatud surnud kivikalmetes, balti hõimudel laibad liivakääbastes ja maa-alustes haudades. Nende rühmade piiriks oli Väina jõgi. Esimesel aastatuhandel nihkus latgalite asuala Kesk- ja Ida-Lätis põhja poole (kas sisserände või keelevahetuse tõttu).

      Kesk- ja Põhja-Euroopas hakati raudesemeid kasutama aastail 800–400 e.Kr. Siis hakkas raud jõudma ka Eestisse. Vanimaid Eestist leitud raudesemeid dateeritakse aastaisse 700–500 e.Kr. Kohalik rauatootmine algas hiljemalt I aastatuhande lõpul e.Kr. Arheoloogid alustavad uut ajajärku Eestis, rauaaega, aastaga 500 e.Kr. Arvukad hilisneoliitikumi ja pronksiaja Skandinaaviast pärinevad esemeleiud Ida-Baltikumis ja Soomes näitavad, kui tihedad olid suhted. Täpselt sama näitavad keeleandmed. Eesti keeles on palju germaani kultuurilaene ja laensõnu. Üks neist on raud – arvatakse, et sõna „raud” võeti üle koos vastava ainega. Sõna ei tähistagi germaani keeltes vastavat metalli, vaid punast, s.t. rooste värvust (muinaspõhja rauðr, vanarootsi røƀer, rootsi röd, islandi rauður, inglise red, saksa rot). Ka vanemas eesti keeles on ta ühtlasi (muude punase värvuse nimetuste – lepp, verev – kõrval) tähendanud värvust: raudjas hobune, raudsipelgad, s.t. punased sipelgad (vrd. ka leedu keeles, kus raudonas tähendab punast värvust ja rauda punast värvi). Germaanipärane on sõna „mõõk” (muinaspõhja makija), see sõjariist, senisest pikem nuga, tuli Eestis ja Soomes kasutusele hilisel pronksiajal. Mitte ainult tina ja kuld pole germaani sõnad, vaid ka hame, sukk, kaup, kihl, laen, luna jt. Palju on põllumajandusega seotud sõnu: ader, põld, muld, lammas, laut, kana, rukis, tainas, leib, kaer, humal; ka ühiskondlikke termineid: rikas, varas, vardja. Soome keeles on veel rohkem vanu germaani laensõnu (ruhtinas – vürst, keihäs – oda, kansa – rahvas jm.). Võimalik, et see ka osutab sõnalaenude ja kultuurikontaktide liikumise teed. Keelelaenud on ühesuunalised, keeleteadlased näitavad ainult kolme muistset tõenäoliselt läänemeresoome keeltest germaani keeltesse läinud sõna (poika, poiss – vanarootsi poika, inglise boy; piiga – vanarootsi pika, mille puhul on oletatud ka vastupidist laenamist; kala – norra kval, inglise whale). Kus kontaktala(d) asus(id), ei teata, juhuslike kokkupuudetega ei saa olukorda seletada. Laenude arvukus ja laad näitavad, et suhted olid tihedad, pikaajalised, rahulikud ja lähedased – sõnad armas, kaunis, ainus. Eriti paljuütlev sõna selles suunas on kõigis läänemeresoome keeltes esinev laensõna „vitt” (muinaspõhja fytta, rootsi fitta). (Muide, sama üldise levikuga on analoogiline slaavi ja balti keelte ühine sõna pizda, pisda.) Ei saa ju ette kujutada, et kõik need sõnad võeti üle Skandinaaviast eventuaalselt röövitud ja orjadeks tehtud vangide suust. Tõenäoline on, et Soome, Eesti ja Läti rannaalal võis olla skandinaavlaste asulaid ning et võis tekkida kakskeelset rahvastikku. Sellised arutlused on ammused ning on püsinud tänapäevani.

      Slaavlastega oli samuti vanu kultuurikontakte ja neilt saadi läänemeresoome keeltesse palju laensõnu, nagu sirp, ike, sahk, lusikas, tapper, aken, kasukas, saabas, turg, määr, vaba, tusk, varblane. Eestlaste kontaktid idaslaavlastega (venelastega) algasid I aastatuhande teisest poolest p.Kr., mitte enne 7. sajandit. Slaavi ekspansioon Dneprilt ja Oderilt Balkani poolsaarele, Doonaule, Elbele ja Volhovile algas nimelt 5. sajandi lõpul p.Kr. Enamik slaavi laensõnu on kahtlemata idaslaavi (vene) päritolu, vanavene keelest, tulnud siis kas Kagu-Eesti või Karjala ja Vepsa kaudu. Keelemehed (Setälä, Ariste jt.) on väitnud, et mõne slaavi laensõna (kimalane, und, sundima, koonal) keeleline kuju on selline, mis välistab nende võtmise vanavene keelest (kus polevat olnud pikki ninahäälikuid). Nad on seisukohal, et osa slaavi laene on vanemad, et need on pärit polaabi slaavlastelt, kes asusid I aastatuhande algul p.Kr. juba Visla suudmealal. See hüpotees pole, paraku, piisavalt tõestatud ei arheoloogilise ega keeleainesega. Saaremaalt ja Soomest Turu lähedalt saadud Visla suudmealalt pärinevaid esemeleide on päris kasinalt. Varaste lääneslaavi kontaktide pooldajate peaargument on rahvanimetus „vene” läänemeresoome keeltes, mida seostatakse algselt lääneslaavlastega. Nime Venethi, Venedi kandsid antiikautoritel kolm rahvarühma: 1) indoeuroopa hõimud Aadria mere põhjarannikul (neilt on nime saanud Veneetsia), 2) mingid keldi hõimud Gallias, 3) Tacitusel ja Plinius Vanemal 1. sajandil p.Kr. lääneslaavlased, keda germaanlased kutsusid vendideks (Wenden). Kui rahvanimi „vene” käis algselt lääneslaavlaste kohta, siis on läänemeresoomlased selle saanud germaanlaste suust, sest lääneslaavlased ise ennast nii ei nimetanud (üksikud rahvad kandsid eri nimetusi). Järelikult, nime laenamine ei eelda otsekontakte vendidega. Nimi on ilmselt laenatud skandinaavlastelt: muinaspõhja keeles olid vendid Vindir (ainsuses Vindr).

      Eestlased ise nimetasid ennast (veel 19. sajandi keskpaigani) maameesteks, maarahvaks ja oma keelt maakeeleks. See muidugi ei tähendanud külainimesi, maakaid, vastandina linnarahvale (eeskätt sakslastele), vaid oma maa pärisrahvast. Hiljuti on saksa ajaloolane Jürgen Beyer (sünd. 1965) sellist käsitust eitanud ning pidanud „maa”-tuletusi hiliseks. Veenvalt põhjendada oma seisukohta ei ole tal siiski korda läinud. Ühegi hõimu nimetus ei laienenud meil kogu rahva omanimetuseks, nagu väga paljudel rahvastel (olgu soomlased ja rootslased või leedulased). Naabritest soomlased hakkasid küll meie maad ja rahvast kutsuma Virumaa järgi (Viro, virolaiset) ja lätlased Ugandi järgi (Igaunija, igauņi, kuna läti keele põline hääldus ei salli häälikut „u” kahes lähestikuses silbis).

      Nimetuse „Eesti” päritolu on märksa keerulisem. Nimetus Aestii esineb esimest korda Rooma autori Cornelius Tacituse (u. 55–u. 120) töös „Germania” (98. aastal). Tacitus kirjutab, et Sueebi meri uhub aestide hõimu randu. Nemad on ainus rahvas, kes korjab rannalt merevaiku (succinum), nimetades seda ise glaesum. Aestidest kirjutab ka gooti ajaloolane Jordanis (6. sajandil), Rooma kantsler Cassiodorus (u. 490–u. 583), Karl Suure elulookirjutaja Einhard (u. 770–840). Vana arvamine, et Aestii, Aisti on samased läänemeresoome hõimu eestlastega, on ammu kõrvale jäetud. Merevaigu küllus ei iseloomusta Eesti randu, vaid Preisimaad ja osalt ka Leedumaad, kust leitakse ju tänapäevani merevaiku. Seal elasid balti rahvad, preislased ja leedulased. Nimi Aestii on levinud arvamise järgi germaani päritolu, tuletudes sõnast „ida” (Austr, Est jms.) ja tähendades arvatavasti germaanlastest idapoolsemaid rahvaid. Kui balti rahvad omandasid eristavad nimetused, kinnistus nimi eestlastele. 9. sajandil kirja pandud ja oletatavasti 600. aasta paiku sündinud asjadest jutustavas skandinaavlaste Ynglinga-saagas tähendab Eistland kindlasti Eestimaad.

      Venelased nimetasid eestlasi tšuudideks. Vanemad Vene kroonikad kasutavad seda nime koondnimetusena kõigi läänemeresoome rahvaste kohta Ilmjärve slaavlastest põhjas ja läänes, seega mitte üksnes eestlaste, vaid ka vadjalaste, ingerlaste (isurite), karjalaste ja küllap ka mõne ammu kadunud rahva kohta. Vene kroonika „Ajalike aastate lugu” tuntud jutustuse järgi maksustasid mere tagant tulnud varjaagid 6357. (s.o. 859.) aastal tšuudid, sloveenid, merjalased, vepslased ja krivitšid. Kolm aastat hiljem, 862. aastal olid sama jutustuse järgi tšuudid, sloveenid, krivitšid ja vepslased need, kes kutsusid varjaage korda looma ja neid valitsema.

      Keeleteadlane Julius Mägiste (1900–1978) on mõelnud tšuudide jaoks välja keerulise ja mitte veenva seletuse, mis seostab vadjalasi (sõnast „vai”) lapi sõnaga čudde (sõnast šuda, s.t. kiil, kiilu). Soome ajaloolane Kaarle Jalmari Jaakkola (1885–1964) tuletab sõna „tšuud” muinaspõhja sõnast ðiod, mis tähendab rahvast.

      Aegamööda, 11. sajandi algusest peale kandus Vene kroonikates nimi „tšuud” kindlamalt eestlastele ning teisi rahvaid eristati nimepidi: vodj – vadjalased, ižora – ingerlased. Kuid hiljemgi kasutati tšuudi nime laiemas tähenduses. Igatahes 9. ja 10. sajandi osas ei ole õige tšuude eestlastega üheselt samastada, nagu vene, eesti ja läti nõukogude ajaloolased on teinud. Eestlasi nähti juba tšuudi sõjameestes, kes varjaagi vürsti Olegi 882. aastal Novgorodist Kiievisse saatsid, samuti družinnikutes, kes kuulusid 907. aastal Konstantinoopolisse saadetud Kiievi vürsti saatkonda; eestlaseks peeti Kiievi bojaari Mikula Tšudinit ja tema СКАЧАТЬ