Eesti rahva lugu. Enn Tarvel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oleks nüüd veel vaja teada keskmist talupere inimeste arvu. 13. sajandi algul maakonniti ristitute arvu järgi hindas Paul Johansen, et ühel adramaal elas 5–8 inimest. Mõnisada aastat hilisemad andmed kinnitavad seda hinnangut. See tähendaks umbes 110 000–170 000 elanikku eestlaste maal, Johansen hindas rahvaarvu 150 000–180 000. Tegelikult ei langenud aga 13. sajandi algul talude ja adramaade (rakendite) arv alati kokku. Oli juba tekkinud suuremaid talusid. Põhja-Eestis leidus külasid, kus olid ilmselt kahe adramaa suurused talud. Küllap oli ka Eesti kõige suuremaks nimetatud 70 adramaa suuruses külas (Tõrma Rakvere külje all) hoopis 35 talu (ja 35 suurt adramaad). See tähendab, et maakasutusühik adramaa/ader võis sel ajal tähendada läbisegi niihästi rakendit kui ka talu, majapidamist, sõltumata selle rakendite arvust. Ligikaudselt hinnates võiks adramaade (talude) arvu vähendada keskmiselt 1/6 võrra ja panna see 19 000-le. Viie kuni kaheksa pereliikmega arvestades saaks meie 45 000 ruutkilomeetril rahvaarvu paigutada 90 000 ja 150 000 vahele, hinnanguliselt vahest 110 000–120 000-le. Tihedasti asustatud 3000 adramaa suurusel Saaremaal võis elada 15 000–24 000 inimest, kaks-kolm korda vähem kui 1930. aastatel (56 000).

      Mõned ajaloolased (Evald Blumfeldt, 1902–1981; Heldur Palli, 1928–2003) on arvanud, et peres pidi kindlasti olema 8–9 liiget, et saada adramaa töödega hakkama ning saata mehi malevasse. Rahvaarv pidanuks siis olema 150 000–180 000–200 000. Kui aga võrrelda naabrite hinnangulist rahvaarvu, oli see neilgi väga mõõdukas. Liivlasi (asuala 7000 km²) on hinnatud 15 000–20 000–28 000-le, nelja läti hõimu kokku (58 000 km²) 95 000–140 000–160 000-le, leedulasi (58 000 km²) 170 000–190 000-le. Raske on ette kujutada, et leedulasi oli sama palju või vähemgi kui eestlasi. Pigem ikka vastupidi. Ei saa unustada leedulaste edukat võitlust saksa vallutajate vastu ning oma riigi loomist. Raske on seda seletada ainult nende võrratult suurema isikliku vaprusega.

      Regu annab mulle kulda

      Igas ühiskonnas, ka üpris algelises, tekib nii varanduslik kui sotsiaalne ebavõrdsus. Jälgida saab seda haualeidude varal. 5.–6. sajandi kalmepanused osutavad selgeid jõukuseerinevusi. Aga ühiskondliku kihistumise sügavust ja selle astmestikku pole nende põhjal võimalik jälgida. Arvesse tulevaks allikaks on jälle 13. sajandi alguse kirjapanekud ning mõningal määral keeleandmed.

      Paistab, et eestlaste ühiskond jagunes kolme põhikihti, nagu see oli Euroopas tuntud (Skandinaavias, frankidel, idaslaavlastel). Rahva põhihulgast eristus ühelt poolt ülemkiht (vanemad, paremad), teiselt poolt mittevabad, orjad. Ainult ühel korral, Valjalas 1227, nimetab Henriku kroonika vanemaid õilsateks, aadlimeesteks (ladina nobiles). Üks ülemkihi nimetus paistab olema rikkad (ladina divites). See on muistne germaani laensõna, mis tähendas germaani keeltes mitte ainult ja mitte niivõrd jõukat, varakat, vaid eeskätt võimast, suursugust. Küllap oli see nõnda meilgi. (Igatahes mitte mingit vanale sugukondlikule ülikkonnale vastanduvat uusrikast, nagu Harri Moora kirjutas.) Rahvalauludes esinevad kalevised, mis samuti võiks olla muistne ülikunimetus. Vana lastelaulu salapärane Regu, kes raua vastu kulda annab, tuletab meelde põlist indoeuroopa valitsejaterminit (keldi rix, ladina rex, s.t. kuningas).

      Vanem oli kahetähenduslik sõna: ühelt poolt ülikutekihi liige, teiselt poolt võimukandja, pealik. See (ladina senior) oli üldine termin nii eesti, liivi kui läti keeles. Täpselt sama tähendab maior natu (mitte „sünnilt suurem”, nagu arusaamatuses on ekslikult tõlgitud, pidades silmas pärilikku, sünni poolest vanemat). See ei ole mingi suursuguse päritolu tõend. Vanemate kiht oli arvukas. Latgalid tapsid 1208. aastal „kolmsada Sakala maakonna parematest meestest ja vanematest peale lugematute teiste”. Vanemad olid ühiskonna juhid. Nemad organiseerisid sõjalist vastupanu ja olid väejuhid. Kroonik Henrik kirjutab Turaida sõjakäigu lõppemisest 1211. aastal: „… sest selles lahingus langes Eestimaa pea, see on Saaremaa vanemad ja Ridala ja teiste maakondade vanemad, kes seal kõik tapeti. Ja nii lõpetas issand nende kõrkuse ja alandas võimutsejate upsakuse.” Küllap nad reguleerisid ka majanduselu ja mõistsid kohut, aga sellest pole ajalooallikates jälgi.

      Kohalikke võimukandjaid tituleeritakse võõrkeelsetes allikates mitmeti: princeps, dux, rex. Lääne-Euroopa feodaalühiskonnas tähendas princeps vürsti, dux hertsogit, rex kuningat. Võõrkeelsetel kirjapanijatel, esmajoones kroonik Henrikul, oli raskusi kohalike võimukandjanimetuste tõlkimisel. Peamiseks abivahendiks oli sealjuures ladinakeelne vaimulik kirjandus. Princeps ei tähenda piiblis mitte ainult vürsti, vaid üldse juhtivas positsioonis olevat inimest, dux tähendab niihästi vürsti kui väejuhti, juhti. Ainsa eestlasena kannab vanem Lembitu Henrikul nimetust „pealik ja vanem” (princeps ac senior). See oli siis, kui Lembitu oli 1217 eestlaste ühendatud maleva ülemjuhataja. Sõnaga rex tähistab Henrik niihästi Lääne-Euroopa monarhe kui Vene vürste. Liivimaa võimumeestest nimetab ta kuningaks ainult liivlaste vanemat Kaupot ühel korral – „Toreida liivlaste just nagu kuningas ja vanem” (quasi rex et senior Lyvonum de Thoreyda). Ometi pidi just see sõna olema laiemalt käibel. Kuningas, nagu keeleajalugu tõestab, on väga vana germaani laensõna. See tähendas germaanlastel algselt suurest soost meest, siis mingit pealikut. Niisuguses tähenduses laenati see sõna ka läänemeresoome keeltesse ja püsis sellisena kaua. Kuningad ei olnud mitte ainult talurahva vastuhakkude juhid; noodaseltsi juhti kutsuti noodakuningaks. Muide, leedu keeles tähendab seesama laensõna vürsti (kunigaikštis) või preestrit (kunigas), läti keeles on see taandunud märgitsema härrat, isandat (kungs).

      Üheski allikas pole vähimatki vihjet mingitest (vara)feodaalsuhetest eestlastel: ei senjööridest ega vasallidest, ei läänidest ega suurmaaomandist. Taani kuningal oli 1241. aastal eestlastest vasalle, aga pole vähimatki tõestust, et nendel olid mõisad (allodia) olemas juba enne vallutust. Henriku kroonikas esinevad väljendid villa Lembiti (Lembitu küla), castrum Lembiti (Lembitu linnus), provincia Tabellini (Tabelini kihelkond). Pole põhjust tõlgendada, et siin on silmas peetud feodaalset omandit. Pigem on määratletud juurdekuuluvust – küla, kus Lembitu elas vms. Samuti pole allikais vähimaidki jälgi, nagu oleksid talupojad kellestki sõltunud. Suuri ühistöid (nagu linnuste ehitamine) või finantsoperatsioone (nagu tribuudi tasumine allajäämise korral) või väkkekutsumist võis ühiskond väga hästi korraldada ka ilma monarhistliku võimuta või spetsiaalsete maksuringkondadeta.

      Henrik määratleb üht vanemat Virumaalt väljendiga „talupoeg, kes oli nende vanem”. Ilmselt olid vanemad samasugused talupojad nagu kõik teised, ainult vahest jõukamad ja mõjukamad. Talurahvas elatus arvatavasti pea eranditult põllumajandusest. Kirjalikud allikad ei räägi midagi kaubandusest. Arvamused, kas kaupmehed moodustasid eraldi ühiskonnakihi, on vastakad. On leitud, et aardeleidude arvukus ja nende väiksus näitab, et jõukamad talupojad tegelesid põllutöö kõrvalt kauplemisega. Suuremates aardeleidudes on keskmiselt kaks-kolm kilo hõbedat, mitte kümneid kilosid; kulda, nagu on Skandinaavia viikingitel, pole seal aga üldse. Venemaal maksis neil aegadel hea ratsahobune või tubli ori 100 grammi hõbedat, lehm või härg 40–50 grammi. Praegu eelistatakse tihtilugu seisukohta, et vähemalt muinasaja lõpuks oli välja kujunenud elukutseline kaupmeeskond. Küsimuseks on jäänud, mis olid peamised kaubaartiklid. Oletamisi on paljasõnaliselt väidetud, et küllap veeti välja teravilja ida ja põhja poole (kuna hilisematel sajanditel ju teatavasti nii oli).

      Sama lugu on käsitööga, millest kirjalikud allikad ei räägi sõnagi. Küsimus on, kas käsitöö, olgu selleks siis puutöö, ehitustöö, kudumine, rätsepatöö, kingsepatöö, oli elukutselisel tasemel või kodukäsitöö, mida talupojad ise tegid. Isegi potid ei kanna meistrimärke, mis kaubatootmises peaks olema tavaline. Teine lugu on rauatootmise ja sepatööga, samuti ehtesepisega – need nõudsid erioskusi. Pole ilmselt juhus, et sõna „sepp” tähendab eesti keeles üldse meistrit (näiteks „kingsepp”), samuti nagu muinaspõhja keeles (smiðr – sepp, meister). Eestist leitud mõõgaterad on import, varustatud üleeuroopaliselt tuntud meistrimärkidega, aga odaotsi arvatakse olevat Eestis sepistatud, samuti hõbeehteid, kuigi mitte päris linnakäsitöö tasemel.

      Orjade СКАЧАТЬ