Eesti rahva lugu. Enn Tarvel

Чтение книги онлайн.

      Küsimus, kust meie esivanemad on tulnud, on mõtlejaid ammu köitnud. Soome keeleteadlane Eemil Nestor Setälä (1864–1935) pani 20. sajandi algul aluse teooriale, mille järgi oli III aastatuhandel e.Kr. soome-ugri algkeelt kõnelevate rahvaste algkodu kusagil Volga-Oka-Kama aladel. Sealt siis rahvad, sealhulgas eestlaste esivanemad, hargnesid ning liikusid ühtlasi lääne poole. Keeleuurijate arust jõudsid läänemeresoomlased Läänemere äärde viimase eelkristliku aastatuhande lõpul. Arheoloogid ei saanud nii hiliste dateeringutega leppida, kuigi olid üldjuhul nõus hargneva keelepuu ja idast läände nihkumise teooriaga. Eesti rahva etnilise ajalooga 1950. aastatel tegelenud arheoloogi Harri Moora (1900–1968), keelemehe Paul Ariste (1905–1990) jt. käsituses jõudsid idast tulnud läänemeresoomlased umbes viis tuhat aastat tagasi Läänemere randa, kus nad segunesid seniste kohalike asukatega. Peamiseks tõendiks sellele peeti arheoloogiliste kammkeraamikakultuuride levikuala laiust Ida-Euroopa metsavööndis. Umbes neli tuhat aastat tagasi (II aastatuhande e.Kr. algul) levis Eesti alal arheoloogiline venekirve- ehk nöörkeraamikakultuur, mida seostati balti hõimude (lätlaste ja leedulaste esivanemate) sisserändamisega. (Praegu arvavad arheoloogid, et see kultuur levis meil 3000 aastat e.Kr. või veidi varemgi.) Siis, pikema aja vältel, viimasel eelkristlikul aastatuhandel ja järgneval esimesel aastatuhandel olid keelekontaktid germaanlastega, esimesel aastatuhandel ka lääne- ja idaslaavlastega.

      Neid poolesaja aasta vanuseid arusaamu peetakse praegu üldiselt aegunuks, kuigi eestlaste päritolu küsimuses pole nüüdki selgust. Hargnedes edasi nihkuv keelepuu teadlastele enam ei meeldi, aga soome-ugri keelte kaheldamatust sugulusest ei saa samuti üle vaadata. Tänapäeval kiputakse arvama, et mandrijää serva ääres asusid ja liikusid edasi soomeugrilaste esivanemad (uurali hõimud). Muidugi ei saa ette kujutada, et nad kõnelesid mingit ühist keelt (nn. uurali algkeelt). Paremal juhul sai tegemist olla keelkonnaga või ehk siis keele arvukate dialektidega. Sellele vihjavad väga veenvalt uuema aja võrdlused (Paapua Uus-Guinea Iseseisvusriigis, Eestist kümme korda suuremal maal, on tänapäevani üle 800 põlisrahva keele). Tänapäeval eelistatakse kõnelda kontaktidest. Ja kui algkodust kõneldakse, siis eeldades, et uurali hõimude algkodu ulatus Läänemerelt Volga keskjooksule ning selle eri aladel toimusid kontaktid ja laenamised indoeuroopa eri keelerühmadega. See oleks õigupoolest küll hajunud algkeele ala, sest teadmata kus asunud algkodu pidi olema võrratult kitsam. See on, muide, ainult üks „uurali algkodu” (Jorma Koivulehto, 1934–2014), aga üldse on neid tänapäeval esitatud seitse. Keelte muutumise, segunemise ja uute keelte sündimise peamisteks teguriteks olid nendevahelised kokkupuuted, samuti võisid esemed (ütelgem: arheoloogilised kultuurid), töövõtted, tavad ning uskumused levida, ilma et see oleks ilmtingimata tähendanud uute inimrühmade hulgalist sisserändamist. Niihästi keeled kui arheoloogilised kultuurid võisid liikuda ka siis, kui rahvad ise ei liikunud.

      Soome keeleteadlane, foneetikaprofessor Kalevi Wiik (1932–2015) on üles ehitanud keerulise hüpoteeside kogumi, millele tuginedes ta väidab, et kõik mandrijää-äärsed inimesed Põhja-Euroopas aastail 18 000–7000 e.Kr. kõnelesid uurali keeli. Järgneva 2800 aasta jooksul arenes lõuna pool maaharimine ja karjakasvatus, need maaharijad kõnelesid indoeuroopa murdeid. Põhjapoolsed kütid ja kalastajad olid uurali keelte kõnelejad. Kalevi Wiik samastab siin arheoloogilisi kultuure söakalt hilisemast ajast tuntud keelerühmadega ja etniliste rühmadega. Keelerühmade piir hakkas pärast 4200. aastat e.Kr. nihkuma põhja poole. Praegune Põhja-Saksamaa, Taani, Lõuna-Rootsi, Põhja-Poola ja Dnepri ülemjooksu ala läksid järgneva 1700 aasta jooksul üle indoeuroopa (germaani, balti, slaavi) keeltele. Tähendab, sealsed soomeugrilased hakkasid kõnes kasutama indoeuroopa keeli.

      Kalevi Wiigi mõttekäigud on lennukad, aga kõike muud kui tõestatud. Sama peab praegu veel ütlema moodsate ja paljutõotavate geeniuuringute kohta. Euroopa rahvad on geneetiliselt omavahel üpris sarnased ning nende mõne viimase aastatuhande vältel toimunud liikumiste uurimine (arheogeneetika) ei ole seni andnud ühesuunalisi tulemusi.

      Mesoliitikumi ehk keskmise kiviaja inimeste – kalameeste ja küttide – asulakohti on tänapäeva Eestis leitud tolleaegsete veekogude äärest sadakond; tuntuim neist on Kunda linna lähedal Lammasmäel, mis mesoliitikumis oli järvesaareke. Leitud luust ja sarvest püügiriistad (ahinguotsad, harpuunid, jäätuurad, nooleotsad) ning kala- ja loomaluud näitavad, et rahvas elatus kalapüügist ja jahist. Üks ahinguots on säilinud järve põhjas meetripikkuse haugi luukeres.

      Neoliitikumi ehk kiviaja noorima järgu alguseks loetakse tavaliselt, ka Eesti alal, savinõude (keraamika) kasutuselevõttu, samuti kiviesemete lihvimist. (Varasematel aegadel valmistati tööriistu lõhestatud kivikildudest, teritades nende servi täkkimisega.) Neoliitikum algas arheoloogide hinnangul Eestis seitse tuhat aastat tagasi. Järgmine arheoloogiline periood, pronksiaeg (1800–500 e.Kr.) on Eestis päris tinglik. Selles mõttes, et tegelikult üleminekut kivilt ja luult metallile ei toimunudki. Kuna Eestis ei leidu ei vaske ega tina, on leitud ainult väheseid sissetoodud (valdavalt Lõuna-Skandinaaviast, aga ka Musta mere põhjarannikult) pronksesemeid – kokku umbes 40, neist kümme kirvest.

      Pronksiaja lõpust pärinevad Eesti vanimad säilinud põllud (Saha-Lool), neljanurgelised, peenardega eraldatud põllulapid. Soo- ja järvesetetest leitud umbes 5500–6000 aasta vanune teraviljade (odra, kaera, nisu) õietolm ei kõnele veel konkreetselt maaviljelusest. Muistseid põlde uurinud arheoloog Valter Lang (sünd. 1958) on jõudnud järeldusele, et põllumaa ülesharimine ei toimunud kollektiivselt (nagu varem üldiselt arvatud), vaid üksikpereliselt – mees läks metsa, raadas ja haris üles talu, mis sai tema omaks. Seda käsitust toetavad kaudselt kohanimed: väga palju on isikunimest tuletatud külanimesid, eriti vere-liitelisi nimesid, nagu Annikvere, Assikvere, Elistvere, Imukvere jpm.

      Põllud olid väikesed, talu juures. Järgnevalt hakkasid Langi interpretatsiooni järgi rahvasterändeajal (aastail 450–600) kujunema külad, nii talude jagunemise kui liitumise teel, ning arenesid välja külasarased ühise jaotatud põllumaaga, kusjuures mets ja karjamaa olid ühiskasutuses.

      Tänapäeva muinasteadlased ei seosta arheoloogilise nöörkeraamikakultuuri ehk venekirvekultuuri kujunemist Eestis (umbes 3000 e.Kr. või mõnevõrra varem) ilmtingimata balti hõimude massilise sisserändega, nagu see oli alles hiljuti üldiselt omaks võetud. Arvati, et need hõimud tõid lõuna poolt kaasa koduloomad ja algelise maaviljeluse, jäid siia elama ning sulasid kokku kohaliku varasema elanikkonnaga. Olgu sisserände olemasolu ja ulatusega kuidas tahes, vaieldamatu tõsiasi on see, et balti keelest (algkeelest) on eesti ja teistesse läänemeresoome keeltesse tulnud väga palju laensõnu, nagu kirves, ratas, kübar, СКАЧАТЬ