Eesti rahva lugu. Enn Tarvel

Чтение книги онлайн.

      TUTVUJALE

      2011. aasta esimesel talvekuu päeval võttis kirjastus „Varrak” ühendust tulevase kirjaseadjaga ning tegi ettepaneku kirjutada lühike ülevaade Eesti ajaloost esiajast tänapäevani. Selline paarisajaleheküljeline isiklikku laadi lühikäsitlus nendele vaatamiseks, kel pole aega ega lusti hakata lugema seni ilmunud viit köidet akadeemilist Eesti ajaloo üldkäsitlust või Seppo Zetterbergi algselt õigupoolest soome huvilisele mõeldud ülevaadet. Mõte polnud muidugi uus, ettepanek seevastu hoopis ootamatu, ometi ahvatlev, igal juhul austav. Muidugi, kergem on nõustuda ja lubada, kui lubatut teoks teha.

      Kõigepealt – milline peaks üks keskmine ajaloo lühikäsitlus olema? Milline peaks olema selle temaatiline ülesehitus, kui mahukas peaks olema tõestav ja illustreeriv faktimaterjal? Kuidagi ei ole mõeldav esitada mitmekülgset, diferentseeritud, vähegi ammendavat ülevaadet mingi territooriumi (maa) või inimkogumi (elanikkonna, rahva) poliitilistest, majanduslikest, kultuurilistest jms. arenguprotsessidest, eriti tänapäeval, mil punguvad ja löövad õilmitsema uued ajaloo uurimisvaldkonnad – olgu naisliikumise ajalugu või spordiajalugu või keskkonnaajalugu või palju muud. Selline laiahaardeline ajalooteos saaks kujuneda kõigeks muuks, ainult mitte õhukeseks lühiülevaateks. Teistpidi, kui üritada kõik vajalikuna tunduv mahutada kokkusurutult ühtede kaante vahele, saaks kujuneda mingi sihtotstarbeline raamat, kooliõpiku laadi teos; omaette küsimus, kuivõrd see oleks lugeja ajaloohuvi sütitav ja elus hoidev. Sellepärast võiks lühike ajaloo ülevaade kujutada endast vestlust, arutlust huvitavamate ja uudsemate mineviku küsimuste ümber igast valdkonnast. Praegu ei ole meil mingit ametlikku, üldkehtivat, riiklikult meelepärast ajalookäsitust. Tihti rõhutataksegi, et Eesti vajab paljusid ajalugusid, mitte ühte suurt. Aga sellegipoolest igatsevad väga paljud minevikuhuvilised mingeid kindlamini paika pandud tõdesid; õhatakse, et ajaloolased võiksid ometi kokku leppida. Olgu lugu nii või teisiti, on olemas mingid kristalliseerunud, üldisemalt loomulikuks ja usaldusväärseks peetud arusaamad. Arutlemine nende tekkimisest ja nende paikapidavusest peaks pakkuma laiemat huvi.

      Viimasel ajal on millegipärast ilmnenud kõrgendatud ajaloohuvi Eesti 1930. aastate teise poole poliitilise juhtkonna vastu. Võib olla, et ainult puhtpäevakajaliselt seoses Eesti riigi läheneva suure tähtpäevaga. Aga teiselt poolt ei saa jätta märkamata, kuidas selle juhtkonna glorifitseerimine ja tema tegevuse igakülgne õigustamine pakub tegelikult nõuannet rakendada mineviku kogemust ja õppetunde oskuslikult oleviku ja tuleviku suurte küsimuste lahendamisel. Tacituse väljendit sine ira et studio (ilma vihata ja erapoolikuseta) peetakse ajaloolastele just nagu kohustuslikuks tarkusesõnaks. Paraku ei saa seda alati järgida. Mõne aasta eest avaldati koolilaste kirja pandud kogumik küüditatud vanavanemate mälestusi. Karmiks kooliks (!) pealkirjastatud kogumik jutustab, kui tublid ja kannatlikud eritingimustesse sattunud vanavanemad olid, ei poolt sõnagi sellest, kui kole, õudne see nendega toime pandud inimsusevastane kuritegu oli. Kui tõelised head kristlased peavad jubedatele kurjategijatele kõik andeks andma, siis vähemalt nende kuritegusid võiks vihata, kas või profülaktika huvides.

      Ajalugu, mida tarbijale pakutakse ja mida ta on harjunud vastu võtma, on jutustus. Selle esitamiseks peab jutustajal olema mingi lähtekoht, vaatenurk. See võiks olla eelkõige üldinimlik. Ka kõige relativistlikumas maailmakäsituses on ikkagi mõningaid põliselt kaua püsinud tõekspidamisi. Ja siis tuleb küsida, kas hakata jutustama maa või rahva ajalugu. Saaks esitada normaalse regionaalajaloo, samasuguse kui Würzburgi riigistifti või Wiedi riigikrahvkonna või Waldecki vürstkonna provintsiaalajaloo, võib-olla küll selle vahega, et siinne provintsiaalajalugu viib saatuseühtsuse ja territoriaalautonoomia kaudu Eesti riigi tekkimiseni. Kirjutada Eesti ajalugu, lähtumata eesti rahva seisukohast, on päris keeruline, õigupoolest loomuvastane. Ikkagi tuleb lähtuda millestki, mingist vaatekohast, mis üldse ei tarvitse osutuda eelmisest asjalikumaks ja erapooletumaks. On selge, et relvakonflikt 1918–1920, mida me nimetame Eesti Vabadussõjaks, oli lihtsalt üks Vene kodusõja osa. Aga see ei anna ju kuidagi põhjust selle harusõja iseseisvat nimetust ja eraldi uurimise vajadust vältida. Täpselt sama lugu on muistse vabadusvõitluse (1206–1227) nimetuse ja mõiste vältimisega, põhimõttelise asetumisega vallutajate, Põhjala ristisõja teostajate vaatekohale.

      „Eesti rahva loo” kirjutaja ise on vana ja terve oma eluaja olnud siiralt veendunud, et aastad aru juurde ei anna. Iga vajutab kindlasti oma pitseri kõigele ja kõigile, aga teiselt poolt annab teatud vabadusi ja eesõigusi – mis pähe tuleb, see keelel. Kummatigi ei pea eakas kirjaseadja ennast mingiks ajaloolise tõe tambour-majoriks, kes on kutsutud ja seatud mineviku oludest ja sündmustest ehedat tõtt esile tooma. Aga vähemalt tuleb püüda vahet teha, mis on õige, mis vale. Lihtsad põhitõed kergesti ei aegu.

      Inimese põhiloomus pole muutunud, see on jäänud samaks liigi tekkimisest saadik, nagu möödunudki aastasada, paraku, väga veenvalt tõestas. Muutused on toimunud kultuuris, praegu suuresti massimeedia tohutul mõjul. Elulaad ja tavad muutuvad ühtlustamise suunas (kogu Euroopas, Põhja-Ameerikas jm.). Ühel väikesel maal jälgitakse hingevärinal, mis välismaal toimub ja eriti, mis meist arvatakse. Üksmeele, koostöö, ühise vastutustunde aated ei ole nüüd nii lähedased ja kindlad kui mõni põlvkond tagasi, ärkamisajal. Rahvuslik mõtteviis on nii mõnegi meelest lootusetult aegunud, ajast ja arust. Murrang, igakülgne juurtest lahtikiskumine, on olnud vapustav. Raske öelda, kui palju siin on loomulikku arengut, elu edasiminekut, kui palju verist vägivalda, mille mõju kestab kaua. Evangelist Matteus kirjutas: „Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, kuid oma hingele kahju teeks?” Oma juurte vastu huvi tundmine, oma rahva ajaloo jälgimine tuleb kindlasti kasuks inimese hingele tema kiires ja pingelises elus.

      I

      MEIE AJALUGU ALGAB JÄÄAJAST

      Esiajalugu

      Viimasel jääajal oli tulevane eestlaste maa kaetud kuni paari kilomeetri paksuse mandrijääkilbiga, mille serv ulatus tänapäeva Leetu. Pole teada, kas siin kunagi enne viimase jääaja algust (umbes 116 000 aastat tagasi) on elanud inimesi, neandertallasi. See on võimalik, sest inimese kivist tööriistu on leitud naabrusest Taanist (vanusega vähemalt 240 000 aastat) ja Kesk-Soomest (120 000 aastat). Võib öelda, et viimase mandrijää sulamine käis kiiresti, 250 kilomeetrit umbes kahe tuhande aastaga – arvatakse, et viimsena sai jääst vabaks Eesti loodeots umbes 12 500 aastat tagasi.

      Praeguseks viimasel jääajal (võib-olla 116 000 kuni 10 000 aastat tagasi) oli Põhja-Euroopa kaetud võimsa jääkilbiga, mille paksust ei osata hinnata. Arvatakse, et Skandinaavias võis see olla 2,5–3 km paks, Eesti kohal võib-olla mõnevõrra õhem, umbes 1,5 km. Kuna tänapäeval on Gröönimaa jääkupli keskmine paksus 2300 m, võiks see Gröönimaa jääkatte pilt anda ligilähedast ettekujutust meie tulevase kodumaalapi tolleaegsest maastikust.

      Mandrijää taandumisel jäid maha jää kujundatud väga erinevat laadi pinnavormid. Külmas ja kuivas hilisjääaja kliimas hakkas igikeltsal vähehaaval kujunema hõre taimkate, tundrailmeline maastik. Puujuured ei suutnud tungida sügavale, metsa polnud. Vaevakased ja kääbuspajud kasvasid maa ligi peitu pugevate kääbusvormidena. Kurenurmest Võrumaalt on leitud paju oksaraod, mille vanuseks on määratud 12 650 aastat. Biogeograaf Jaan Eilart (1933–2006) väitis, et meie mandrijääst hiljuti vabanenud alade taimkate oli midagi ainulist, see ei olnud tundra, rohtla, soo ega mets. Ometi võiks pilt sellest põhjapolaarjoone äärsest tundrast anda ka Eesti omaaegsest taimkattest mingi ettekujutuse.

      Mammutid ja põhjapõdrakarjad liikusid taanduva liustiku järel, sulavate jääväljade vahel. Nende järel inimesed, jahimehed. (Puurmanist on leitud umbes 11 800 aasta vanused mammuti purihambad. Üldse on Eestist, eriti maa kaguosast ja Tartu ümbrusest, leitud kümneid mammutihambaid ja väiksemaid luusäilmeid.)

      Seni leitud vanim Eesti asulakoht on 10 500–11 000 aastat vana ja asub Pulli küla juures Pärnu jõe kaldal Sindi lähedal. Arheoloogid hakkasid 1950. aastatel dateerima esemelisi muistiseid nendes sisalduva radioaktiivse süsiniku suhtelise koguse järgi ning lõid sellega СКАЧАТЬ