Eesti rahva lugu. Enn Tarvel

Чтение книги онлайн.

      Siis oli pooleks sajandiks rahu – vähemalt ajalooallikad vaikivad – kuni Novgorodi vürsti retkeni 1111. Vene vürstid olid agressiivsemad 1110-ndatel, 1130-ndatel ja 1190-ndatel aastatel. Kahel korral (1111 ja 1179 või 1180) oli sihtmärgiks Otšela, mingi seni identifitseerimata paik (küll mitte Koivalinna ehk Gaujiena ehk Adsel Põhja-Lätis), kahel korral (1116 ja 1192) Otepää, kahel korral (1133 ja 1191 või 1192) Tartu. Järelikult olid mõlemad tähtsad keskused ja Kagu-Eesti jätkuvalt keskne agressioonisiht. Vene kroonik märgib iga kord, et linnus vallutati (Otepää 1192 ka põletati). Tegemist oli tüüpiliste röövretkedega: tapeti ja põletati maju, veeti ära saaki ja vange. Eestlased omalt poolt korraldasid vasturetki: talvel 1176–1177 ründasid Pihkva ja Novgorodi alasid, 1190 toimus Pihkva järvel Pihkva vägede kokkupõrge mereäärsete eestlaste laevaväega – ei ole teada, keda on sellega mõeldud. Vene kroonikates ei ole juttu mingist alluvussuhtest ega andami maksmisest (kuigi 1130. aasta retke puhul on juttu andami nõudmisest eestlastelt). Ka kõik muud allikad (sealhulgas Henriku kroonika) kinnitavad, et eestlased olid Saksa vallutuse alates täiesti sõltumatud.

      Kontaktidest skandinaavlastega viikingiajal (u. 800–1060) ja vendeliajal (u. 550–u. 800) on peale arheoloogilise ja keeleainese nappi teavet saagades. Kroonikakirjutust Skandinaavias nii varasel ajal ei olnud. Saagade allikaväärtus on mõõdukas ja nende kasutamine nõuab teravat allikakriitikat. Paljutähendusliku sõna saga üks kandev tähendus tänapäeva skandinaavia keeltes on „muinasjutt”. Gutasaaga jutustusele väljarändamisest Ojamaalt Hiiumaale või Ynglinga-saaga jutustusele kuningas Ingvari sõjaretkest 600. aasta paiku pole muudest allikatest pidepunkte leitud. 10. sajandi lõpust ja 11. sajandist on rohkem saagamaterjali. Norra kuninga Harald Kaunisjuukse (surn. u. 933) pojad Halvdan Valge ja Halvdan Must käisid viikingiretkel Eestimaal ja viikingipealik Halvdan Valge langes seal. Mõned Rootsi ruunikivid 11. sajandi esimesest poolest jutustavad Virumaal (a uirlanti) ja Eestimaal (i estlatum) langenud meestest. Ólafr Tryggvasoni (u. 963–1000) saaga jutustab tema vangipõlve loo eestlaste ja mingi balti rahva juures. Lugu Norra kuninga Ólafr Haraldssoni (Püha) (surn. 1030, valitses 1015–1028) sõjaretkest Saaremaale või Njali saaga lugu Gunnarri reisist Saaremaale 970. aastatel annavad veenva jutustuse sündmustest. Aga nende allikaväärtust kahandab väga suuresti stereotüüpse saagakirjanduse ainestiku vohamine. Neid lugusid ei saa ilma pikemata ajalooraamatusse sisse kirjutada. Sverri saaga jutustab, kuidas Norra kuninga Sverrir Sigurdssoni (surn. 1202, valitses 1184–1202) vend jarl Eirikr käis Läänemaal (i Vikum) rüüstamas. See võis olla 1185. või 1186. aasta paiku.

      On teateid ka eestlaste sõjaretkedest Skandinaaviasse: 1170. aastal Ölandi randa, 1203 Blekingesse, 1226 Rootsi randa. Väga tõenäoliselt on ka paganad, kes 1187 Sigtuna linna vallutasid, olnud eestlased. (Venelased ja karjalased, kellele Rootsi Eriku-kroonika Sigtuna hävitamise omistab, ei olnud tegelikult Rootsis iialgi aktiivsed.)

      Rahvusromantiline ajalookirjutus 1930. aastatel ei pidanud paljuks neistsamadest teadetest lähtudes ülbitsedes kõnelda eestlaste viikingiajast (u. 1050–1208) ning eestlaste osast Läänemere valitsemises. Ajakirjanik Juhan Libe (1904–1947) kirjutas 1932. aastal „Eesti rahva ajaloos”: „Eestlast veetlesid teissugused kaared, teda kutsusid kauged rannad Läänemere vete taga. Sinna suunas ta oma laevanina, mõõga abil tõi ta sealt omale saaki ja vara.”

      Kui ka ei maksa ette kujutada Eesti viikingeid Läänemere isandatena, on selge, et eestlased ei olnud tol ajal mitte mingi naabreist tagakiusatud ilmsüüta rahvakild. Lundi peapiiskop aastail 1138–1177 Eskil (surn. 1180) suunas eestlaste juurde Taani misjoni ja pühitses millalgi 1160. aastatel benediktlasmunga Fulco eestlaste piiskopiks. Paavsti kirjas 11. septembrist 1171. (või 1172.) aastast on juttu eestlaste ja nende maade teiste kristlaste vastu võitlevate paganate metsikusest (feritatem). See aga on pigem ainult trafaretne propagandistlik väljend. Ometi on ajaloolased kirjutanud palju Fulco viibimisest Eestis ajavahemikul 1169–1178, tema misjonitööst, sõjariistus kokkupõrgetest jms. Nappides Fulcoga seotud allikates (üheksa dateerimata kirja) pole kõige vähematki vihjet Fulco tegelikust misjonitegevusest ja Eestis käimisest. Lundi taotlused jäid esialgsete kavatsuste tasemele. See kõik on näide eduta katseist rikastada ajalooallikate informatsiooni. Ajaloolane peab sellise tegevuse igal juhul jätma ilukirjaniku eesõiguseks.