Imeflööt. Emil Kolozsvári Grandpierre

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vankri auku.

      Mehed mõtlesid, et ega selline poisike üle ühe naela kanda jõua, ja olidki nõus.

      Nüüd haaras Jankó ühe käega vankri tiislist ja tõmbas. Vanker tuli porist välja, otsekui poleks ta kunagi sinna vajunud. Siis korjas Jankó kokku raua kõigilt kaheteistkümnelt vankrilt, viskas õlale ja hakkas teed mööda nii kergel sammul edasi astuma, nagu kannaks ta õlekõrt.

      Imestusest vajusid meestel suud ammuli, nii et lõuad ulatusid kõhuni. Selleks ajaks, kui nad toibuma hakkasid, oli Jankó juba kaugel mägede ja orgude taga, võta veel kinni.

      Uba-Jankó viis sada puuda rauda otse sepa juurde. Seal viskas ta oma rauakandami maha, nii et kogu küla vabises.

      „Sellest tehke mulle nui,” ütles Jankó sepale.

      „Teen,” vastas sepp.

      „Ärge aga tehke mingit nigelat, vaid tehke hästi tugev.”

      Ja sepp tagus nuia valmis. Jankó proovis seda nii ja teisiti ning virutas siis üles pilvedesse. Ei vaadanud talle järelegi, vaid jalutas kõrtsi poole. Kõrtsis laskis tuua endale ämbri veini ja rüüpas selle tasapisi ära.

      Kui vein otsa sai, käis ilmatu kõmakas. Ülesvisatud nui oli alla kukkunud ja kolm sülda maa sisse tunginud. Jankó tõmbas selle välja, aga nuia vars läks pooleks.

      Otsekohe kargas ta sepale natti.

      „Kas ma ei öelnud teile, et tehke tugev nui!”

      „Hästi,” vastas sepp, „ma teen tugevama.”

      Sai valmis uus nui. Jankó viskas nuia üles ja läks kõrtsi lõunat sööma. Ta laskis endale keeta kolmest vakast jahust käkki ja tuua ämbri veini.

      Sai otsa viimane käkk ja tühjaks viimane veiniklaas. Siis käis ilmatu kõmakas. Nüüd alles kukkus nui alla. Ta tungis kuus sülda maa sisse. Jankó tiris selle välja, aga suurt rõõmu tal sellest ei olnud, sest nui läks jällegi pooleks.

      „Kuulge,” kargas ta sepa kallale, „ärge minuga mängige. Teil võib halvasti minna, kui te mind sellise ligadi-logadi tööga vihastate.”

      Sepp võttis ennast kokku, tagus uut nuia kolm päeva ja kolm ööd. Kui ta tööga valmis oli, surus ta nuia Jankóle pihku.

      Jankó keerutas nuia ja virutas üles taevasse, nii et vuhises. Siis läks ta ise talli ja heitis pikali. Selleks ajaks, kui ta end välja oli maganud, kukkus ka nui alla ning puuris maasse kaheteistkümne sülla sügavuse augu. Jankó tõmbas nuia välja ja vaatas järele – sel polnud häda midagi.

      Sellest oli Jankól nii hea meel, et ta viskas tubli nuia õlale ja asus teele seitsme maa ja mere taha.

      Jõudis kord Jankó paksu metsa. Äkki ilmusid tema ette kaksteist röövlit ning tahtsid teda paljaks riisuda. Aga Jankó ei olnud endale asjatult lasknud nuia taguda. Ta haaras selle pihku ja koksas röövlipealikut. See vajus kohe siruli nagu konn.

      Teised röövlid kohkusid hirmsasti ära ja heitsid otsemaid Jankó ette põlvili. Nad palusid ja anusid, et ta kingiks neile elu, nemad aga valiksid tema oma pealikuks ja teeniksid teda surmani. Jankó halastas neile ja võttis ka pealikuameti vastu.

      Joodi siis liiku ja asuti kohe teele, et üht rikast meest paljaks röövida. Jankó puges sahvriaknast sisse, avas ukse ja viskas õue kõik, mis sahvrist leidis. Ise karjus ta valjusti:

      „Võtke nisu, võtke pekki, võtke vorsti, võtke jahu!”

      Kaaslased vaigistasid teda, aga asjata kõik. Tema muudkui hõikas, kuni rikas mees ärkas ning ajas oma sulased ja teenrid üles. Kes sai pihku kirve, kes hangu, kes vembla – ning kargasid riisujate kallale. Röövlid kohkusid, lasksid jalga ning jätsid Jankó sahvrisse maha.

      Jankó piilus ringi – mida nüüd teha. Seal oli suur kliikott. Ta hüppas kotti ja kadus osavalt kliide sekka. Mehed tuhnisid läbi kogu sahvri, toa ja köögi, aga ei leidnud Jankóst jälgegi. Kuidas nad oleksidki võinud leida, kui neil küll palju igasuguseid mõtteid pähe tuli, aga just seda juhuslikult mitte, et teda kliikotist otsida.

      Lõpuks heitsid kõik puhkama. Jankó aga hakkas kliikotist väljapääsu otsima, et minema lipsata.

      Siis tuli aga ühele sulasele meelde, et tarvis ka lehmale süüa viia. Ta läks sahvrisse, täitis külimitu kliidega ja viis lauta.

      Jankó tundis, et teda kuhugi viiakse, aga ei saanud aru, kuhu.

      Teada sai ta seda alles laudas, kui lehm pistis nina külimittu ja koos kliidega ka Jankó alla neelas.

      Jankó vaatas seal lehma kõhus ringi ja nägi kohe, et nüüd on ta mõnusas paigas. Kobis ühte nurka ja uinus magama.

      Järgmisel hommikul läks karjatüdruk lüpsma, patsutas lehmale külje pihta ja hõikas:

      „Noh, astu tagasi!”

      Jankó ei suutnud vaikida ja hüüdis oma toredast soojast korterist:

      „Ära astu ühti!”

      Tüdruk kohkus. Ta ajas silmad pärani, vaatas sõime ja heinamärssi – kuskil pole kedagi näha. Ütles siis veel kord lehmale:

      „Astu, astu tagasi, vissi!”

      „Ooh, ära astu, ära astu, vissi!”

      Aga nii palju julgust karjatüdrukul enam ei olnud, et veel lauta jääda. Ta jooksis peremehe juurde:

      „Oi, peremees, peremees! Tulge ruttu! Niipalju kui maailmas nõidu on, kõik nad on lauta tükkinud!”

      Astus peremees lauta, vaatas ringi, pole nõiahakatustki kuskil näha. Aga kuna ta juba seal oli, siis patsutas temagi lehma kaela:

      „Nooh, astu tagasi!”

      Jankó hõikas lehma kõhust:

      „Ooh, ära astu!”

      „Tõepoolest hiilib siin kuskil nõid ringi,” mõtles peremees.

      Ta otsis kähku kaks luuda, võttis ühe vasakusse kätte, teisele puistas soola, ja asetas siis luuad risti lävele. Uksenurgale riputas ta kimbu sibulaid. Võttis siis hangu, et sellega lehmast nõida välja peksta.

      „Kao, kao, sa jäle nõid!” karjus ta ja hakkas lehma armutult kolkima.

      Seda ei kannatanud Jankó enam vaikselt välja:

      „Ooh, ära kao, ära kao!”

      „Küll ma sulle näitan!” ähvardas peremees ja materdas lehma kahekordse hooga.

      „Ooh, ei näita sa mulle midagi!” hüüdis Jankó.

      „Küllap näeme, kes lõpuks peale jääb!”

      „Ooh, ei näe me ühti!” karjus Jankó vastu.

      Peremees peksis lehma, lehm ammus, peremees karjus, Jankó karjus talle vastu. Kuidas peremees ka ei rabelnud ja higistanud, nõid ei tahtnud kuidagi välja tulla.

      Parata polnud midagi, lehm tuli maha tappa. Liha kaaluti ära, sisikond aga anti teenijatüdruku СКАЧАТЬ