Imeflööt. Emil Kolozsvári Grandpierre

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peale sellega näidatakse, see kohe sureb.”

      „Siis teen ma teile õigust ,” lausus väike seakarjus. „Pärandus on selle oma, kes esimesena tolle kõrge mäe pealt siia tagasi jõuab.”

      Lohepojad kihutasid minema. Aga kaua nad ei saanud joosta, sest väike seakarjus näitas nende peale kepiga. Seepeale kukkusid nad kõik kolm maha ja ei liigutanud enam.

      Väike seakarjus pani vammuse selga, tõmbas viisud jalga ja võttis kepi kätte.

      „Kriuks-kriuks, viisud, olgu ma seal, kus kuningatütar tantsib!”

      Ja otsekohe oli ta ühes suures küünis. Selle küüni põrand oli üleni kaetud teravate habemenugadega. Nendel habemenugadel tantsis kuningatütar, aga mitte üksi, vaid üheksapealise lohega. Kui mitu korda nad tantsisid, nii mitu korda vahetas kuningatütar kingi. Kui ka üheksas paar kingi oli tal jalas ära lagunenud, istusid kuningatütar ja lohe õhtust sööma.

      Väike seakarjus mõtles, et miks peab tema seisma. Ta ronis laua alla ja istus türklase moodi maha.

      Nood aga lasksid endale roogasid hea maitsta. Kui nad nõnda sõid ja jõid, libises korraga lusikas kuningatütrel käest ja kukkus laua alla. Kuningatütar tahtis kummarduda ning lusikat üles tõsta.

      „Ära kummardu,” ütles hoolitsevalt lohe, „küllap põrandapühkija selle hommikul üles võtab.”

      Nad pidutsesid edasi. Nüüd pillas kuningatütar kuldse kahvli põrandale. Jälle tahtis ta kummarduda, aga jälle ei lasknud lohe tal seda teha.

      Väike seakarjus pani lusika ja kahvli oma kotti. Ta jäi ootama, mis veel kukub. Ja peagi kukkus ka kuningatütre kuldsõrmus maha.

      „Ära kummardu,” ütles jälle hoolitsevalt lohe, „küllap põrandapühkija selle hommikul üles võtab. Seniks siin sulle minu sõrmus!”

      Ka kuldsõrmuse pani väike seakarjus oma kotti.

      Nad jõudsid õhtusöögiga lõpule. Üheksapealine lohe pühkis puhtaks kõik oma üheksa suud, kuningatütar – oma suu. Seejärel saatis lohe kuningatütre väravani ja jättis temaga jumalaga.

      „Kriuks-kriuks, viisud, olgu ma kuningatütre toa läve ees!” käskis väike seakarjus imeviiske.

      Kui kuningatütar koju jõudis, lamas väike seakarjus juba tema läve ees. Ta norskas nii magusasti, et isegi puhanud inimesel tekkis tahtmine magada.

      „Noh, väike seakarjus,” ütles kuningatütar, „Sa oled vähemalt hästi välja maganud, enne kui sul pea maha võetakse.”

      Seepeale heitis ta voodisse ja jäi kohe magama.

      Hommikul käskis kuningas nii väikesel seakarjusel kui ka kuningatütrel oma palge ette ilmuda.

      „Noh, väike seakarjus,” küsis kuningas, „kas sa tead, kus kulutab mu tütar igal ööl ära üheksa paari kingi?”

      „Tean!”

      „Ütle siis, et ma sind usuksin.”

      „Nii mitu korda, kui ta tantsib,” seletas väike seakarjus, „nii mitu paari kingi ta ära kulutab. Ja et ta tantsib üheksa tantsu ja kõik need üheksa habemenugade peal, siis on tal vaja igal ööl üheksa paari kingi.”

      „Kas see on tõsi, mu tütar?” päris kuningas.

      Aga kuningatütar vastas, et see ei ole tõsi.

      „Kas sa saad midagi tõendiks ette tuua, väike seakarjus?” küsis kuningas.

      Väike seakarjus näitas kuningale järgemööda hõbedatükki, kullatükki, teemanditükki, kuldlusikat, kuldkahvlit ja kuldsõrmust.

      Kuningas vaatas sõrmust ja nägi, et see on tõesti tema tütre oma.

      „Noh, mu laps,” ütles ta, „kas sa seda tahad või ei, kuid sa saad väikese seakarjuse naiseks.”

      Ilus kuningatütar puhkes nutma – ta ei võivat saada ei väikese seakarjuse ega kellegi teise naiseks, sest ta on üheksapealise lohe nõiduse kütkes. Kuni lohe elab, peab ta igal ööl temaga habemenugadel tantsima. Selle peale sai kuningas hirmus vihaseks.

      „Ma ei ole hull, et ma kogu oma palga kingade peale kulutan! Kui sa tantsida tahad, tantsi siin kodus. Aga et sa enam habemenugadel ei tantsi, pea seda meeles!”

      „Ärge muretsege, mu kõrgeauline kuninglik isa,” rahustas teda väike seakarjus. „Pigem andke mulle kott, ja küllap ma topin igasuguse mure ning häda sellesse kotti.”

      „Ja kuidas sa seda teed?” küsis kuningas.

      „Lihtsalt nii,” vastas väike seakarjus, „et ma raiun maha lohe üheksa pead, panen nad kotti ja asetan siia oma kuningliku isa auväärt jalgade ette.”

      Kui väike seakarjus oli saanud koti, ütles ta: „Kriuks-kriuks, viisud, olgu ma üheksapealise lohe koopas!”

      Ja samal silmapilgul oligi ta seal.

      „Kus sa oled, vastik lohe?” hüüdis ta.

      Lohe tuli oma koopast välja, vaatas ringi, nuusutas õhku ja ütles lõpuks:

      „Küllap mina juba olen siin, aga kus sa ise oled? Las ma hammustan su üheksaks tükiks!”

      „Kui sa elus veel hammustad,” vastas väike seakarjus, „siis äärmisel juhul maas rohtu.”

      Seejärel näitas ta tema peale kepiga. Lohe kukkus maha ja hingas üheksale poole välja oma hinge, sest tal oli üheksa pead. Väike seakarjus raius maha kõik üheksa pead ja toppis need kotti.

      „Kriuks-kriuks, viisud, olgu ma kuningalossis!” ütles ta.

      Ja juba raputaski ta koledad lohepead kotist välja. Kuningatütar rõõmustas, et tal ei tarvitse enam ööd läbi habemenoateradel tantsida. Kuningas rõõmustas, et ta võib suitsetada, nii palju kui soovib, ning et kaupmees ei vii minema ta raha lugematu hulga kingade eest. Ja rõõmustas ka väike seakarjus, et oli saanud endale ilusa abikaasa ja pool kuningriiki.

      Nii elasid nad õnnelikult ja pole võib-olla veel praegugi surnud.

      ÜTLE SIIS, ET HEIN!

      Elas kord üks mägilane. See mägilane oleks tahtnud poega, aga talle sündisid aina tütred. Tema onn sai nõnda tütreid täis, et kuhu ta ka ei astunud, kõikjal komistas ta nende otsa. Aga ühegi tütre otsa ei komistanud ta nii sageli kui kõige noorema otsa. Sest teised tüdrukud olid kõik kuulekad ja korralikud, kõige noorem tütar oli aga rikutud ja kangekaelne. Ei kuulanud ta kellegi sõna, vaid tegi kõik ainult oma tahtmise järele. Isa lõi ning peksis teda, kuid sellest ei olnud mingit kasu.

      Ja nii kaua need isa ja tütar tülitsesid, kuni tütrel sai ühel päeval sellest küllalt ja ta põgenes kodunt ära.

      Ta ei rännanud kaugele, ainult naaberkülla. Seal kauples ta end teenijaks. Ta oli väga hoolas, töötas ning askeldas päevad läbi. Üks noormees hakkas teda armastama ja võttis ta naiseks.

      Kord ütles noorik oma mehele:

      „Lähme õige mu isa СКАЧАТЬ