Imeflööt. Emil Kolozsvári Grandpierre

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hea soe olla ning Jankó seadis end suurepäraselt sisse.

      Äkki kuulis ta, et sulane vilistab pukis istudes. Ta kuulatas silmapilgu, ei suutnud siis aga enam vaikida ning sõnas härja kõrvast:

      „Küll on sul terav vile! Oi kui terav! Aga ei jää see nii teravaks, kui selle sepa juurde viin ja seda natuke viilida lasen!”

      Sulane jättis vilistamise pooleli. Vaatas siiapoole ja sinnapoole, et kes temaga räägib, aga ei näinud kuskil ühtki inimest. Arvas, et kõrvad ajavad niisama pilli, ning vilistas edasi.

      Jälle ütles Jankó härja kõrvast:

      „Oi kui terav! Aga ei jää see nii teravaks, kui sepp tal otsa maha viilib!”

      Jälle kuulatas sulane. Nüüd oli ta juba kindel, et tal mitte kõrvad pilli ei aja, vaid et keegi temaga rääkis. Ta ei saanud aga aru, kes see võiks olla, sest kedagi näha polnud, asjata pungitas ta silmi.

      „Küllap see oli vaid tuul,” mõtles ta ning laskis vilet edasi.

      Aga jälle hüüdis talle Jankó:

      „Oi kui terav! Ei jää see enam kauaks selliseks, sepp lubas seda viilida.”

      Seepeale sulane kohkus ära, ei julgenud enam vilistada, vaid kössitas pukis nagu kärbes pärast mihklipäeva. Aeg venis ja venis, sulane kössitas pukis ja kuus härga lonkisid.

      Korraga hõikas sulane ühele härjale:

      „Paremale, Bimbó!”

      Otsekohe vastas Uba-Jankó härja kõrvast:

      „Ega muud kui vasakule, Bimbó!”

      Uuesti hüüdis sulane:

      „Vasakule, Csákó!”

      Jälle vastas Uba-Jankó:

      „Ega muud kui paremale, Csákó!”

      „No see pole enam sugugi õige asi,” mõtles sulane. Aga siiski katsus ta veel kord härgadele hüüda:

      „Paremale, Bimbó! Vasakule, Csákó!”

      Seepeale karjus Jankó jälle:

      „Ega muud kui paremale, Csákó, vasakule, Bimbó!”

      Nüüd langes sulase süda saapasäärde. Ta arvas, et vanakuri vigurdab temaga, kargas vankrilt maha, nagu aetaks teda piitsaga taga, ja andis jalgadele valu, nii et isegi hagijas poleks teda kätte saanud.

      Jankó võttis härjapiitsa kätte, keerutas seda paar korda ja sõitis härgadega isa põllulapi poole.

      Seal kündis isa kahe viletsa härjaga. Korraga näeb ta, et tema põllule sõidab kuuehärjavanker. Aga ei vankris istumas ega vankri kõrval kõndimas ole näha inimest. Kui ta hoolega vaatas, kohkus ta hirmsasti, sest piits plaksus iseenesest nii hoogsalt, nagu oleks see elava inimese peos. Ta jättis oma härjad ja adra sinnapaika ning pistis vagude vahel jooksu, nagu jalad kandsid.

      „Ärge jookske, isake!” hüüdis Jankó talle järele. „See olen mina, teie poeg. Tulin süüa tooma!”

      Mees jäi seisma, pöördus ümber ja uuris Uba-Jankód pealaest jalatallani. Nägi, et see on tõepoolest tema poeg. Selle peale ta rahunes, harutas korvi lahti, võttis sealt kausi välja ning asus sööma.

      Samal ajal rakendas Jankó kuus prisket härga kahe niru asemel adra ette ja hakkas kündma. Härgi polnud vaja ajada, need kündsid iseenesest. Jankó aga lipsas ühe härja kõrva ja plaksutas sealt piitsa. Ta kündis nii ilusaid vagusid, et lust vaadata.

      Sõitis mööda üks suur härra neljahobusetõllaga. Isand käskis kutsaril hobused peatada, sest ta polnud niisugust asja elu seeski näinud: härg läheb ajajata, ader künnab kündjata, piits aga vihiseb iseenesest.

      „Mis imeasi see küll on?” murdis isand pead. Aga ta oleks võinud sada korda niipalju pead murda, ikkagi poleks ta selle peale tulnud. Ütles siis isand teenrile, et see tõllast maha hüppaks ja kutsuks sinna mehe, kes põllu ääres einet võtab.

      Tuli sulane vaese mehega.

      „Kuule, sina vaene mees,” ütles isand, „kes ajab härgi, kes hoiab atra, kes vihistab piitsa?”

      „Armuline härra,” vastas vaene mees,

      „see on ju minu poeg, kes seal künnab,

      Uba-Jankó. Ta istub härja kõrvas ja vihistab sealt piitsa.”

      „Müüge see poiss mulle,” ütles härra, „ma ostan ta hea raha eest ära.”

      „Ei müü mina teda, kogu maailma aarete eest ei müü,” vastas vaene mees.

      Aga juba oli ka Jankó kohal. Ta ütles isale, et võtku teda peopesale ja tõstku oma kõrva juurde, ta tahab midagi ütelda.

      Jankó sosistas isale, et ärgu see kartku, müügu aga teda hea raha eest ära, küllap tema juba koju tagasi lippab.

      Tehti siis kaup ühe vaka kulla peale. Vaene mees kallas kulla vankripärasse, kattis selle heintega, et kellelgi ei hakkaks himu tema kulla järele. Rakendas kuus täisverd härga ette ja sõitis uhkelt koju.

      Härra võttis tüki paberit ja mässis Uba-Jankó hoolikalt selle sisse. Pistis paberi oma dolmanitaskusse ja sõitis ka oma neljahobusetõllaga koju.

      Kodus võttis ta paberi taskust, ei vaadanudki seda lähemalt, vaid pistis väikesse kuldkarpi, sulges selle ja asetas hõbekastikesse. Sulges sellegi ja pani vaskkastikesse ning sulges kasti. Kolm võtit aga pistis taskusse.

      Järgmisel päeval kutsus ta kõik oma sõbrad ja vaderid lõunasöögile. Kui oldi küllalt söönud-joonud, tõi ta oma kolmekordse kastikese ja käskis kõigil vait olla.

      „Noh,” ütles ta, „nüüd näitan teile midagi säärast, millesarnast ükski inimlaps veel pole näinud.”

      Külalised vahtisid imestunult, vahtisid nagu vasikas uut väravat ja ootasid, mis nüüd tuleb.

      Isand avas vaskkastikese, võttis sealt välja hõbekastikese. Avas ka selle. Hõbekastikeses oli kuldkastike, kuldkastikeses aga kokkukeeratud paberitükk. Hakkas isand paberit lahti võtma. Küll harutas ja harutas ettevaatlikult. Lõpuks sai ta paberi lahti ja vaatas oma peopesale. Peopesal polnud aga midagi.

      Külalised naersid peaaegu oma lõualuud paigast, sellise mõnuga naersid nad. Ainult peremees ise ei naernud. Ta läks vihast punaseks nagu keedetud vähk. Aga mis kasu oli ta vihast ja häbist – parata polnud enam midagi. Uba-Jankó oli jäljetult kadunud.

      Jankó aga polnud oodanudki, kuni härra koju jõuab. Ta puges taskust välja, hüppas maha ja asus teele seitsme maa ja mere taha.

      Läks ja läks ning jõudis äkki kaheteistkümne vankri juurde, millel olid rauakoormad peal. Üks vanker oli poriauku kinni jäänud. Kakskümmend neli härga pandi vankri ette, aga needki ei suutnud seda välja tirida.

      „Küll mina tõmban välja,” pakkus Jankó, „kuid tasuta ma seda ei tee.”

      Mehed СКАЧАТЬ