Imeflööt. Emil Kolozsvári Grandpierre

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Sa vaata,” ütles ta oma mehele, „missugune päratu heinakuhi seal on.”

      Mees vastas:

      „See pole hein, vaid õled.”

      „Kuidas need siis õled on, kui on hein?” vaidles noorik vastu.

      „Need on tõesti õled.”

      Noorik vihastas hirmsasti:

      „Oh sina mees sihuke, sina maailma häbi, kuhu sa oled pannud oma silmad, et sa ei näe, mida igaüks näeb? Kui sa küsid härgade käest, ei ütle ka need muud, kui et see on hein!”

      „Õled!” lausus mees.

      „Õled?” hüüdis noorik. „Ma sulle teen õlgi!”

      Ja ta haaras veinikruusi ning virutas selle härgade vahele, nii et see kildudeks purunes. Härgade vahele saatis ta leiva ja seapekigi. Härjavärsid kohkusid ja panid kihutama, nii et kui mehel lõpuks õnnestus neid taltsutada, ei olnud vanker enam päriselt vanker.

      „Ära sa siin tembuta!” hoiatas ta abikaasat.

      Aga ta võis sellele rääkida, mis tahtis – naine kord nuttis, kord kitkus juukseid, kord rebis särki. Ja seejuures aina kordas: „Hein, hein!”

      „Jäta juba see lollus järele!” palus mees. „Me oleme su koduküla serval. Igaüks tunneb sind, ära anna end küla hammaste vahele.”

      Noorik jäi vait ja lausus siis nohisedes ning mossitades:

      „Ütle siis, et hein!”

      „Need olid tõesti õled!”

      Jõuti isamaja juurde. Noorik hüppab vankrilt maha – sassis, äranutetud näoga, rebenenud riietega. Ta ei lausu ühtki sõna, astub majja, heidab voodisse pikali ja vaikib, nagu oleks ta tummaks jäänud.

      „Mis sinuga lahti on, kallis tütar?” päris ema.

      Aga noorik ei vastanud.

      „Tõuse üles, naine!” käskis mees.

      „Ütle siis, et hein!” vastas naine.

      „Need olid tõesti õled.”

      Küla peal levis kuuldus, et tüdruk on koju tulnud ja et haigus on ta jalust maha võtnud. Tulid siit ning sealt sugulased ja tundsid kaasa. Noorik ei kõnelnud, ei liigutanud.

      Vaatasid sugulased, aga asjata.

      „See on küll surnud!” ütlesid nad.

      Ja läksid pappi kutsuma.

      Nüüd kummardus mees nooriku kohale:

      „Tõuse üles, muidu räägin ära, et sa teeskled.”

      „Ütle siis, et hein!”

      „Need olid tõesti õled!”

      Tuleb papp, askeldab, teeb kummardusi, palvetab ja läheb seepeale minema.

      Vahepeal hakkas koitma. Isa ja ema uurivad, kas nende tütar on veel elus või on tõepoolest surnud. Noorik ei kõnele, ei liiguta ja on silmadki sulgenud, et mees kartma lööks. Aga mees ei lasknud end hirmutada, vaid sosistas jälle naisele kõrva:

      „Ära tembuta, naine! Kohe panevad nad su lautsile ja löövad kella. Ärkad seal, kuhu sul polnud kavatsustki jõuda.”

      „Ütle siis, et hein!”

      „Need olid tõesti õled.”

      Noorik pandi lautsile. Isa-ema ja loendamatu hulk vanemaid õdesid hakkasid itkema. Löödi kella. Kohale voogas rahvameri – seegi nuttis.

      Tuleb papp, peab jutluse. Kirst suletakse. Mees kummardub kirstu kohale:

      „Ärka üles, naine, muidu on su elul lõpp. Kohe viiakse sind surnuaiale.”

      „Ütle siis, et hein!”

      „Need olid tõesti õled!”

      Rongkäik asus teele surnuaiale. Kirst pannakse haua äärele maha. Seatakse valmis köis, et kirstu alla lasta. Mees sosistab veel kord:

      „Kohe aetakse haud kinni, naine! Ärka juba üles! Muidu ei tule sa sealt enam enne maailma otsa välja.”

      „Ütle siis, et hein!”

      „Need olid tõesti õled!”

      Surnumatja laseb kirstu hauda, heidab mulda peale. Leinajad lähevad laiali. Nüüd äkki taipab noorik, et ta on siiski rumalasti talitanud. Ta ohkab kibedalt:

      „Kurat mind võtku!”

      Kui ta oli seda öelnud, kuuleb ta, et üleval keegi kaevab. Ja naine rõõmustab, et küllap on mees mõistuse pähe võtnud ning kaevab hauda lahti. Aga ei, see polnud tema, vaid kurat. Kaevas, kaevas, tegi kirstu ilusasti lahti ja ütles noorikule:

      „Noh, kui kutsusid mind, siis läki! Istu mu turjale!”

      Noorik istub ja hoiab kõvasti kinni. Nad ronivad üles maapinnale.

      „Nüüd roni maha!” hüüdis kurat.

      „Mi-ina?” küsis noorik.

      Seepeale istus ta veel kõrgemale kuradi kukile ja andis talle kõvasti kannuseid, et ta teda kiiresti koju viiks.

      „Roni maha, hei!” hüüdis kurat.

      „Mi-ina?”

      Ei roninud noorik maha, vaid virutas kuradile paremalt ja vasakult vastu kõrvu, kannustas teda, rappus ta seljas, kihutas teda igati tagant. Kurat ehmus, jooksis nagu tormituul ühelt künkalt teisele. Noorik hoidis kõvasti kinni, klammerdus kord ta juuste, kord kõrvade külge, lõi, peksis, tõukas, kolkis:

      „Jookse, kurat! Jookse, kurat!”

      Ja vaeseke kihutaski, nii et keel rippus vööni. Ning ta kirus mägilase noorikut, nagu kurat ei ole veel inimest kirunud. Aga see ei aidanud midagi. Kurat nuttis vaeva käes ja ta silmist langesid nii suured pisarad, et ta jäi päris lombakaks, kui paar tükki neist talle jala peale kukkusid.

      Ta püsis veel vaevu jalul, kui nad kohtasid uhket husaari.

      „Vabasta mind, vapper husaar!” anus kurat. „Vabasta mind sellest noorikust. Tasuks teen su rikkaks.”

      „Roni maha, õeke!” püüdis husaar algul noorikut heaga veenda.

      „Kuni ma elan, ei tule ma siit maha,” vastas see.

      „Noh, kui sa tervelt ei taha maha tulla, siis tuled maha tükkhaaval.”

      Aga seda ei jäänud noorik ootama, kuni husaar ta tükkideks raiub. Ta hüppas kuradi seljast maha ja kihutas suure jooksuga kodu poole.

      Õhtuks jõudis ta pärale. Mees sõi parajasti СКАЧАТЬ