Imeflööt. Emil Kolozsvári Grandpierre

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hein, hein, hein.”

      Võib-olla pomiseb ta seda veel praegugi, kui ta vahepeal surnud ei ole.

      Aga mis sai husaarist ja kuradist?

      „Noh, husaar, punase mütsiga husaar,” sõnas kurat, „hea eest tasun ma heaga.”

      Husaar ei lausunud midagi, vaid jäi ootama, milline on tasu.

      „Ma lähen nüüd,” jätkas kurat, „lähen kuningakotta ja poen kuninganna sisse. Sina tule sinna ja ütle ainult: „Lase jalga, vennike!” Aga ära aja mind Tema Majesteedist kuningannast enne välja, kui kuningas on tõotanud anda sulle oma tütre ja pärast surma kogu riigi.”

      „Hästi,” vastas husaar, „aga ühest riigist mulle ei aita. Mul on vaja kolme riiki.”

      „Sa oled selle ära teeninud,” nõustus kurat. „Ma poen siis veel teise ja kolmandagi kuninganna sisse. Eks aja mind ka nendest välja.”

      Kurat pidas oma sõna ja puges veel sama päeva õhtul kuningannasse. Küll hädaldas ja viskles see vaeseke! Ei söönud, ei joonud, ei maganud – nii haigeks jäi.

      Kuningas laskis kogu riigis trummi lüüa: kõik arstid, nii palju kui neid on, ilmugu kohale. Kogunes ning tuli igalt poolt kokku õpetatud arste, aga kõik oli asjata: keegi ei suutnud kuningannat ravida.

      Ilmus husaar – tema teeb kuninganna terveks, aga ei hakka enne peale, kui kuningas pole lubanud talle oma tütart ja pärast surma kogu riiki.

      Kuningal polnud midagi teha – lubas.

      Husaar juhiti kuninganna magamistuppa. Seal nuttis, nuuksus ja nuutsus kogu kuninglik sugukond. Pisaraid voolas ojana; husaar kahlas pahkluudeni vees. Ta läks voodi juurde, katsus kuninganna pulssi ja tegi, nagu mõtleks ta sügavasti.

      Ta mõtles natuke, pomises siis natuke ja lausus lõpuks valju häälega:

      „Lase jalga, vennike!”

      Silmapilk ronis kurat kuninganna seest välja, aga keegi ei näinud seda. Kuningannal hakkas kohe parem.

      Kuningas oli aumees, kirjutas kohe kogu riigi husaari nimele ja andis talle oma tütre.

      Kurat aga, nagu ta oli lubanud, puges teise kuninganna sisse. Ei osanud teda aidata ei arstid ega posijad. Aga selle aja peale oli husaar juba üldise kuulsuse omandanud. Saadeti tema järele.

      Husaar leppis kuningaga kokku, et see pärandab pärast oma surma talle kuningriigi ja annab talle kümme vankritäit kulda – seda aga otsekohe. Ta katsus kuninganna pulssi. Siis mõtles ta natuke, pomises natuke. Seejärel lausus valju häälega:

      „Lase jalga, vennike!”

      Kurat lahkus, kuninganna paranes, husaar aga läks koju oma naise juurde ja jäi ootama, et teda kutsutakse kolmanda kuninganna juurde. Tal ei tulnud kaua oodata. Hõbedast tõld saadeti talle järele – kurat oli vahepeal pugenud kolmandagi kuninganna sisse.

      Aga siin oli kurat leidnud sellise mugava peavarju, et tal ei olnud tahtmist välja kolida. Ta mõtles, et husaaril on kahestki riigist küllalt ja et ta ei lase end aina tagant kihutada ning tõugata.

      Husaar jõudis kohale. Ta leppis kuningaga kokku, et saab pärast ta surma tema riigi. Peale selle tingis ta endale veel kümme vankritäit kulda välja.

      Siis astus ta kangelasesammul haige kuninganna voodi juurde. Katsus kuninganna pulssi. Mõtles natuke, pomises natuke, ja lausus siis valju häälega:

      „Lase jalga, vennike!”

      Aga kurat ei liigutanudki ennast. Ta vaikis nagu kurt siga rukkis.

      „Lase jalga, vennike!” käskis husaar.

      Kurat naeris pihku ega kõssanudki, rääkimata siis jalgalaskmisest.

      Seepeale sai husaar vihaseks:

      „Korista end siit, muidu toon mägilase nooriku!”

      Rohkem ei olnud kuradile vaja, ta hüppas kuninganna seest välja nagu jänes ja jooksis, jooksis – nii suure hirmuga, et ta pole võib-olla tänaseni seisma jäänud.

      UBA-JANKÓ

      Oli see nüüd, kus ta oli, elasid kord maailmas vaene mees ja vaene naine. Vaevas neid vaesus, aga veel enam vaevas see, et neil polnud last. Küll kurtis naine, küll halises, kuid asjatult – laps jäi tulemata.

      Kord pani mees oma kaks viletsat härga ette ja logistas põllule kündma. Naine jäi üksi koju. Ta tegi mehele süüa.

      Toitu keetes tuli talle jälle laps meelde. Kui oleks poeg, annaks toidu tema kätte, las viib isale põllule süüa. Mõtles nii ja ohkas raskesti:

      „Oh issand, anna mulle kas või nii pisuke laps nagu oatera, surmani kiidan sind selle eest.”

      Vaevalt jõudis ta seda öelda, kui juba oligi pingil väike poisike. Ei suurem ega väiksem, vaid just nii suur nagu oatera. Aga tol oasuurusel poisikesel oli nii jäme hääl, et köstergi oleks seda kadestanud.

      „Siin ma olengi, emake!” hüüdis ta.

      „Näen, pojuke,” ütles naine.

      „Noh, kui näete, tehke siis mulle käkki. Aga keetke nii palju, et sellest saaksid söönuks kakskümmend neli niitjat, sest ma olen hirmus näljane.”

      Rõõmustas naine, et tal on lõpuks poeg. Võttis siis vakatäie jahu, keetis sellest käkke ja andis pojale.

      Uba-Jankó sõi need viimse raasuni ära.

      „Kas said kõhu täis?” küsis ema.

      „Hoopiski mitte, emake. Sellest ei saanud ma õiget maikugi suhu. Keetke veel.”

      Jälle võttis naine vaka jahu, jälle tegi käkki. Uba-Jankó sõi ära ka teise kausitäie.

      „Noh, pojake, nüüd said juba kõhu täis, eks ole?” küsis ema.

      „Kuidas ma siis kõhu täis sain, emake. Olen vist isegi näljasem kui enne. Hea oleks, kui te veel keedaksite.”

      Mis jäi vaesel naisel üle. Ta keetis veel kolmandagi kausitäie käkke, seegi kord tervest vakast jahust. Uba-Jankó sõi ka need ära.

      „Noh, mu pojake,” küsis ema, „kas said lõpuks ometi kõhu täis?”

      „Jah, emake, sain küll,” ütles Uba-Jankó. „Nüüd aga mõtleme ka isale. Andke toit minu kätte, emake, viin talle põllule ära.”

      Valas naine lõunasöögi kaussi, kausi pani korvi. Kui ta sellega valmis oli, heitis ta pilgu korvile ja siis pojale. Korv oli ju sada korda suurem kui poiss. Naine hakkas kohe kahetsema, et ta ei olnud endale suuremat poega soovinud. See on ju nii pisike, et ei jaksa mehele süüagi viia.

      „Andke juba siia, emake!” kiirustas Uba-Jankó, „ärme laseme isakest nälgida.”

      „Mis ma tast annan?” ohkas ema. „Nagunii ei jaksa sa ära viia.”

      „Ei jaksa viia?” küsis Uba-Jankó. Haaras korvi, seadis selle endale pea СКАЧАТЬ