Imeflööt. Emil Kolozsvári Grandpierre

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aega ta vaatas, vaatas kuningas Musta ja tema tütart, ja siis tundis ta nad ära.

      „Mu kallis, armas sõber, tule alla! Ma ei ole sind ju nii ammu enam näinud.”

      Kuningas Valge jooksis alla õue, kuningas Must niisamuti. Seal said nad kokku ja kaelustasid teineteist. Üks puhkes rõõmust nutma ja teine niisamuti.

      „Ometi kohtusime veel kord!” ütles kuningas Valge. „Nüüd ei ole mul enam surragi kahju.”

      „Ärge seda tehke, mu kallis isa!” hüüatas kuningapoeg Mirkó. „Mitte selleks ei toonud ma siia teie kõige paremat sõpra, et teid hauda ajada. Parem vestelge. Küll te jõuate veel sama.”

      „Siis sina tõid ta siia, poeg Mirkó?” küsis kuningas Valge.

      Kuningas Must ja ta tütar kinnitasid talle kohe, et ei keegi muu kui Mirkó oli toonud nad siia. Kui tema ei oleks maha löönud sõdureid, ei oleks surmanud vanaeite ja ei oleks võitnud hiiglast, siis võib-olla oleksid nad veel sada aastat seal vaevelnud.

      „Ma teadsin, et mu kõige noorem poeg on tõeline sangar. Seepärast naeris üks mu silm kogu aeg. Ma tõotasin, et kuningriik on selle poja päralt, kes toob siia mu parima sõbra. Ole sina kuningas, Mirkó!”

      Mirkó puikles natuke, kuid nõustus siis. Järgmisel päeval krooniti ta kuningaks ja seejärel võttis ta kuningas Musta tütre naiseks. Ühest sai tubli kuningas, teisest tubli kuninganna.

      Kui kahe vanema vennani jõudis teade, et nende noorem vend on kuningaks saanud, tundsid nad nii suurt häbi, et läksid laia maailma hulkuma. Vana kuningas Valge aga naerab sellest ajast alates mõlema silmaga.

      HABEMENUGADEL TANTSIV KUNINGATÜTAR

      Elas kord üks kuningas. Ja ei oleks olnud õnnelikumat kuningat maamunal, kui ta kõige noorem tütar ei oleks teda kogu aeg kurvastanud ning talle muret valmistanud. Kuningatütar ei teinud midagi muud, kui kulutas igal jumala ööl ära üheksa paari kingi. Kuningal ei olnud enam isegi suitsuraha: kogu palga kulutas ta kingade peale.

      Ühel ilusal päeval tüdines ta sellest ja laskis kogu riigis kuulutada, et annab oma tütre käe ja pool riiki sellele, kes uurib välja, kus kulutab kuningatütar ära selle arutu hulga kingi. Aga kes selle asja kallale asub, mõelgu enne järele, sest kui ta saladust ei selgita, kuivab ta pea teiba otsas.

      Kogunes rahvast lossihoovi, kogunes lugematul hulgal. Kuningatütar võttis kõiki südamlikult vastu. Üksteise järel võõrustas ta proovijaid heade söökide ning jookidega. Aga veini sisse puistas ta unepulbrit. Seepärast magas kuningatütre toa läve ees palju hiilgavaid sangareid, kes ei suutnud midagi välja uurida. Ja kõigil neil võeti pea maha.

      Kuulis ka üks seakarjus, et tarkuse ning osavusega võib võita poole riiki ning kuningatütrest pruudi. Ta astus oma peremehe ette ja ütles, et teeb proovi.

      „Ole ettevaatlik,” hoiatas teda peremees, „muidu kuivab su pea teiba otsas.”

      „Mitte selleks ei ole mul pea õlgadel!” vastas väike seakarjus.

      Ta läks koju ja palus ema, et see küpsetaks talle kaku ja õmbleks koti.

      Ema küpsetas kaku ja kottki sai valmis. Väike seakarjus läks oma koti ja kakuga kuninga juurde ja ütles talle:

      „Noh, kuninglik kõrgus, ma uurin teie tütre saladuse välja!”

      „Uuri, mu poiss, kui sul pole muud teha,” vastas kuningas. „Ma pean oma sõna – olgu sa või seakarjus.”

      Ilmus ka kuningatütar ja kutsus kohe väikese seakarjuse õhtusöögile. Pakkus talle sööki, pakkus jooki. Väike seakarjus võttiski vaagnalt toitu ning võttis vastu ka täidetud klaasi – ja mitte üks kord, vaid kümme korda. Aga ta ei söönud raasukestki kuningatütre toidust ega neelanud lonksugi tema joogist. Ta sõi kodunt kaasatoodud kakku ja jõi selle juurde pudelist vett. Prae ja veini aga valas ta märkamatult oma kotti. Siis hakkas ta haigutama.

      „Heida läve ette pikali, väike seakarjus,” soovitas kuningatütar, „seal tuleb sul magada.”

      Väike seakarjus heitis pikali, tõmbas lambanahkse kasuka endale peale ja hakkas kohe nii kõvasti norskama, et kes magas, ehmatas unest üles. Ise ta aga ei maganud, ainult teeskles.

      Kuningatütar läks oma tuppa, toimetas natuke ja sidus siis kompsu üheksa paari kingi. Kui ta oli sellega valmis, astus ta üle väikese seakarjuse ja ütles:

      „Norska aga norska! Niikuinii norskad sa viimast korda elus!”

      Aga väike seakarjus norskas ainult senikaua, kuni kuningatütar oli natuke maad eemale jõudnud. Siis hüppas ta püsti ja läks talle järele.

      Nad käisid ja käisid pilkases pimeduses – ees kuningatütar, tema järel väike seakarjus. Viimaks jõudsid nad hõbedast sillani. Väike seakarjus murdis tükikese silla käsipuust. Sel silmapilgul kuningatütar komistas.

      „Oh, mu jumal, tuhat korda olen ma käinud siit üle, aga seda pole minuga veel juhtunud,” ohkas ta.

      Nad läksid edasi ja jõudsid kullast sillani. Ka kullast käsipuust murdis väike seakarjus tükikese. Nüüd kukkus kuningatütar põlvili ja ohkas:

      „Oh, mu jumal, juba tuhat korda olen ma siit üle käinud, aga seda pole minuga veel juhtunud.”

      Nad läksid edasi ja jõudsid teemandist sillani. Ka teemandist silla käsipuust murdis väike seakarjus tükikese. Nüüd kukkus kuningatütar päris pikali.

      „Oh, mu jumal,” ohkas ta, „tuhat korda olen ma siit üle käinud, aga seda pole minuga veel juhtunud.”

      Noh, mõtles väike seakarjus, kohe saan teada, kus kulutab kuningatütar ära üheksa paari kingi.

      Aga see oli tal vale mõte. Natuke maad teemantsillast edasi sulges tee suur jõgi. Kuningatütar tõmbas oma rätiku otsad kahele poole laiali. Samal silmapilgul lõhenes jõgi kaheks ning kuningatütar läks vastaskaldale. Väike seakarjus tahtis talle järele rutata, aga ei jõudnud, vesi sulpsatas kokku ja voolas niisamuti edasi nagu enne.

      Väike seakarjus vaatas siia, vaatas sinna, aga ei näinud ei silda ega paati. Ta jäi pead murdma, kuidas ja mis viisil ta pääseks kuningatütrele järele.

      Kui ta seal pead murdis, sattus tema pilk jõekaldal leegitsevale suurele tulele. „Kui tule juures on inimesi, siis viivad nad mind üle,” mõtles ta. Ja ta astus tule juurde. Tule ääres kisklesid omavahel kolm vihast lohepoega.

      „Mille pärast te tülitsete, lohepojad?” päris väike seakarjus.

      „Päranduse pärast,” vastasid need.

      „No mis siis teie pärandus on?”

      Lohepojad lugesid üles: nende päranduseks on vammus, paar viiske ja kepp.

      „Milleks see vammus kõlbab?” küsis väike seakarjus.

      „Vammus kõlbab selleks,” vastas kõige vanem lohepoeg, „et kes selle selga tõmbab, seda ei näe keegi.”

      „Ja viisud?”

      „Viisud СКАЧАТЬ