Tõde Trumpist. Michael D'Antonio

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Beach Havenile.

      Trump andis tunnistusi üle kahe tunni järjest, vahel ka advokaatidega nõu pidades. Suurem osa tema jutust mõjus häirivalt nende jaoks, kes uskusid, et maksumaksja raha, mida investeeriti FHA programmi kaudu, peaks teenima sõjaveteranide abistamise õilsat eesmärki. Kuid Trump ja teised ehitajad leidsid, et lisatulu oli neile kompensatsiooniks hea töö eest, mis sai tehtud kümnete tuhandete eluasemete ülikiire püstiajamisega. Kõik väited, et ta on ettekirjutusi või seadusi rikkunud, „on valed ja teevad haiget“, teatas Trump nördinult. Mitte senaatorid, vaid tema peaks siin pahane olema, kuna „mu ühiskondlikule positsioonile ja reputatsioonile põhjustati korvamatut kahju“.15

◊

      Kuigi Fred Trumpi tegevus käis FHA programmi eesmärgile kahtlemata vastu, ei sooritanud ta siiski midagi kriminaalset. Paljud ameeriklased võisid imetleda ja isegi toetada mõnd kavalpead, kes mõistis, kuidas maailmas asjad käivad, ning kasutas seda oma huvides ära. Trump oli just selline kavalpea, klassikaline New Yorgi tüüp, kes võinuks pärineda kuldaja korruptsioonist jutustava raamatu „Tammany Halli Plunkitt“ lehekülgedelt. Selle raamatu peakangelaseks on George Washington Plunkitt, 19. sajandi New Yorgi osariigi poliitik, kes sai tuntuks lausega „Ma nägin oma võimalusi ja kasutasin neid ära“. Üks Plunkitti kuulsamaid esseesid puudutas „ausat tulu“, mida poliitikud said, osutades oma sõpradele eriteeneid, näiteks abi kinnisvaratehingute läbiviimisel.

      Plunkitti raamatu võllahuumorile vastandusid teise kuldaja klassikalise teose autori Thorstein Vebleni mürgised tähelepanekud. Raamatus „The Theory of the Leisure Class“ („Jõudeklassi teooria“) näitas Veblen, et Ameerika eliit elab totaalse ahnuse eetika kohaselt ning korralik haridus ja viisakad kombed on vaid kattekihiks ebamoraalsusele. Vebleni kirjeldatud jõudeklassi liikmed olid Plunkitti pisisulidest ja pistisekogujatest palju võimsamad ning seega ohtlikumad nende julmade meeste kogutud tohutute rikkuste tõttu, mis tegi nad „vabaks süümepiinast, osavõtlikkusest, aususest ja elu austamisest“.

      Rahvasuus röövelparunitena tuntuks saanud Vebleni kangelased kandsid selliseid nimesid nagu Rockefeller, Morgan, Carnegie ja Vanderbilt. Tema nägi nende väidetavas heategevuses, laia joonega kulutamises ning aeganõudvates harrastustes, nagu purjetamine ja golf, pigem teadlikku katset näidata end vähem kiskjalikuna, et inimesed neid imetleksid ning üritaksid nende teguviise järele matkida. Tohutu varandus pakkus nende sõpradele-sugulastele ja järeltulijatele ühtlasi juurdepääsu kõrgematesse ärisfääridesse – rahandus, tööstusmonopolid ja maavarade kasutamine – ning nende staatus säilis tänu nõuandjate, juristide ja muude tegelaste pingutustele, kes lootsid ühel päeval samuti jõudeklassiga ühineda.

◊

      1890. aastatel, kui Plunkitt pani paberile oma esseed ja Veblen pidas loenguid Cornelli ülikoolis, polnud Fred Trumpi isal lootust pääseda ei Tammany Halli16 ega ka jõudeklassi sekka. Ta sündis ja kasvas üles Saksamaal ning rändas Bremenist Southamptoni kaudu Ameerikasse Glasgows ehitatud uue ookeanilaeva SS Eideri odavaimal tekil. Friedrich oli vaid 16-aastane juuksuriõpilane ja seda maal, kus oli juba niigi liiga palju noormehi, kes oskasid kääre ja habemenuga kasutada.

      Donald Trumpi vanaisa astus esimest korda Ameerika pinnale Castle Gardenis, kus asus immigratsioonikeskus, mis oli paigutatud endisesse forti tehissaarel Manhattani lõunatipu lähedal. Saabunud immigrandid pidid läbi tegema terve rea ülevaatusi, enne kui neil lubati üle silla linna jalutada. Viimaks turvaliselt New York Citysse jõudnud, võisid nad vabalt ringi reisida kogu Ühendriikides. Nagu paljud teised saabunud, lasi ka Friedrich Drumpf immigratsiooniametnikel oma nime ära muuta. Ametlike dokumentide põhjal lahkus Castle Gardenist Friedrich Trumpf ning seda nime kandis ta ka järgnevail aastail.

      Friedrich elas kuus aastat New Yorgis ning siirdus siis kaevandusbuumi käigus läände, kus kerkisid uued linnad ja külad. Seattle’i punaste laternate rajoonis saavutas ta edu restoranipidajana, pakkudes sooja sööki ja eratubades ka prostituutide teenuseid. See polnud just Horatio Algeri17 müüdi parim elluviimine, kuid riigis, kus jõukus võrdus voorusega, sai Friedrichist tõeline ja tubli ameeriklane. Seitse aastat pärast New Yorki saabumist läks ta Washingtoni osariigi ringkonnakohtusse ning loobus seal „truudusest ja ustavusest Saksa keisrile Wilhelm Teisele“ ja kirjutas alla paberitele, millega temast sai USA kodanik. Selles dokumendis kadus Trumpfi nime lõpust f-täht.

      Nii sai Friedrichist kodanik ja ärimees nimega Trump ning ta asus otsima võimalusi rikkaks saada. Üht sellist arvas ta märkavat Kaskaadide mäestiku kaevanduslaagris Monte Cristos, mis oli täis kulla ja hõbeda otsijaid. Nähes kindlamat teenimisvõimalust pigem kaevurites kui mustas töös, luiskas Trump, et leidis ühelt maalapilt kulda, mis andis talle väärtusliku maatüki, ilma et ta oleks pidanud selle eest sentigi maksma (nimelt sai igaüks, kes kulda leidis, endale kindla suurusega tüki välja mõõta). Trump ei asunud oma maal tööle, vaid ehitas sinna hoopis kostimaja. See sai väga edukaks. Friedrichi kasum kujunes seda suuremaks, et krunt oli ju tasuta saadud.

      Julguse ja raske tööga jõukaks saanud Trump tõestas peagi, et on ehtne ameeriklane. Suur osa Vaikse ookeani looderannikust oli 1890. aastatel sisuliselt seadusteta ala ning täis mehi ja naisi, kes tsivilisatsiooni puudumist rõõmsalt ära kasutasid. Metsade ja mägede eraldatuses polnud vaja jännata seaduste täitmisega ning südikuse ja jultumusega võis paljugi saavutada. Indiaanisõdalaste asemel valitsesid piirialasid nüüd ettevõtjast lindpriid ning Monte Cristo taolises kohas ei tulnud kellelegi erilise üllatusena, kui mõni mees lihtsalt teise omandi endale võttis. Trump oli vahest julgem kui mõni teine, kui lasi palgid kohale toimetada ja püstitas äri kellegi teise maale, kuid samas paljud mehed elasid ja kaevasid maal, mis ei kuulunud neile.

      Kellelegi ei tulnud üllatusena seegi, et Monte Cristost sai tühi lubadus, mida hoiti elus vaid niikaua, kuni John D. Rockefeller, kelle maatehingud olid siinsele kulla- ja hõbedapalavikule aluse pannud, küllaldase kasumi teenis. Ameerika rikkaim mees oli 1891. aastal investeerinud kaevanduspiirkonda, kuna üks geoloog andis sellele väga optimistliku hinnangu. Rockefeller ehitas sinna suure töötlustehase, et maaki mööda uut raudteed sadamatesse saata. Kuid toodang kujunes kehvapoolseks ning Rockefeller ja tema sündikaadipartnerid taipasid viimaks, et geoloog pani mööda. Nad müüsid oma vara vaikselt maha ning tõmbusid tagasi idarannikule.

      Kui Rockefelleri saladus – seal ei leidu väärismetalle – teatavaks sai ning Monte Cristo hüljati, polnud geoloogi eksituse ja newyorklaste põgenemise üle kellelegi kaevata. Mis kasu sellest oleks? Pealegi oli Põhja-Kanadas Klondike’is alanud juba uus kullapalavik. Ligi 100 000 meest tormas põhja poole, kui Seattle’isse saabus kaks laeva kullaotsijatega, kes tõid kaasa 2015. aasta vääringus rohkem kui miljardi dollari eest väärismetalli. Friedrich Trump lahkus Yukoni poole, lootes Monte Cristo edu korrata. Alaskas maabumise järel ootas teda ees üks raskemaid ja ohtlikumaid rännakuid üle metsiku maa, millest seni kuuldud. Trump alustas telgirestorani pidamisest, mis keskendus rännaku käigus hukkunud hobuste liha serveerimisele. Peagi järgnes sellele juba tõsisem ettevõtmine – palkidest ja sindlitest ehitati restoran ja hotell Uus Arktika, kus pakuti muu hulgas ka prostituutide teenuseid. Uus Arktika asus kõigepealt Bennettis, kuid koliti siis mööda jõgesid ja järvi suuremasse asulasse nimega White Horse. Ehitanud hooned taas maale, mis talle ei kuulunud, hoidis Trump oma uksed avatuna päeval ja öösel ning vaid kõige edukamad kullaotsijad teenisid temaga võrreldavaid summasid. Kui kullapalavik lõppes, lahkus ta White Horse’ist, jättes Uue Arktika äripartnerile, kes oli peagi sunnitud uksed sulgema.

      Nüüd jõukas mees ja kaks korda vanem, kui ta oli Ameerikasse saabudes, reisis 32-aastane Trump New Yorki ja läks sealt Saksamaale suunduvale aurikule, plaanides kodumaalt naise kosida. Ühe väite kohaselt võttis ta endaga kaasa varanduse, mis võrdub 2015. aasta vääringus 8 miljoni dollariga. Ta naasis New Yorki 1905. aastal, kaasas naine Elizabeth Christ Trump. Too kandis juba nende poega, kes sündis Ameerikas ja sai nimeks Frederick (mitte Friedrich) Christ Trump.

      Noore СКАЧАТЬ