Tõde Trumpist. Michael D'Antonio

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sensatsioon, kui ta esitas senaatorile kuulsa küsimuse: „Kas teil pole vähimatki häbitunnet, sir?“ Noor Cohn lahkus Washingtonist häbistatult ning 48-aastane McCarthy suri peagi alkoholist saadud maksakahjustustesse.)

      McCarthy istungite draama püsis veel kõigil meeles, kui Fred Trump asus 12. juulil 1954. aastal tunnistajalaua taha, et vastata küsimustele, mis puudutasid pistiseid ja kasumilõikamist föderaalse elamumajanduse administratsiooni (FHA) ehitusprogrammis. Mõnel muul ajal oleks korruptsioonijuhtum agentuuris, mis rahastas korterite ehitamist Teise maailmasõja veteranidele, võinud endale tõmmata kogu riigi tähelepanu. Kuid McCarthy istungite järel võis avalikkusele andestada, kui kõigi pilgud suundusid mõneks ajaks Kapitooliumilt eemale.

      Trump oli kohale kutsutud, et ta vastaks küsimustele, mis seondusid komitee ees aru andnud esimese tunnistaja jutuga. Föderaaluurija William McKenna rääkis oma tunnistuses, et Trump oli üks põhilistest ehitusettevõtjatest, kes jagasid omavahel ära liiga kõrged ehitustasud, ja selle kiitsid heaks FHA ametnikud, kes pistsid arvatavasti midagi ka oma tasku. Paljud neist bürokraatidest olid kinnisvaraarendajatelt vastu võtnud kalleid kingitusi: telereid, käekelli, kodutehnikat. Teised elasid oma palka arvestades nõnda priiskavalt, et märkimisväärse altkäemaksu võtmine näis ilmselge. Ettevõtjatele tuldi paljudes punktides vastu, mis tähendas sageli miljonite dollarite suurust tulu. McKenna sõnutsi oli Trumpile eriliselt kasuks tulnud see, kui üks võimas Washingtoni ametnik, Clyde L. Powell reegleid väänas. Powell lubas nimelt Trumpil Beach Havenis ehitamise lõpetada kuus kuud enne seda, kui ta pidi hakkama riiklikult subsideeritud laenu tagasi maksma. Selle aja jooksul pani Trump endale tasku 1,7 miljonit dollarit rendiraha.

      McKenna tunnistus Trumpi ja teiste kohta tekitas komitee esimehes Homer Capehartis vastikust (Indiana senaator kasutas sõnu iiveldama ajav) ning ta teatas, et ehitajad kasutasid ära nii föderaalvalitsust kui ka sõjaveterane. Capehart tegutses siin president Dwight Eisenhoweri juhiste kohaselt, kes oli vihast näost punaseks läinud, kui McKenna rääkis talle FHA jamadest. Eisenhower, esimene mittepoliitik pärast Ulysses S. Granti, kes valiti USA presidendiks, oli oma kampaanias seadnud olulisele kohale ka korruptsiooni väljajuurimise. Presidendil polnud iseenesest midagi kinnisvaraarendajate vastu. Ta oli hiljuti kohtunud suure New Yorgi ehitusmagnaadi William Zeckendorfiga, et veenda teda tegelema projektiga Washingtoni kaguosas, millest sai hiljem L’Enfant Plaza. Kuid Ike hindas kõrgelt neid mehi, kelle ta Teises maailmasõjas võiduni viis. Kui ta jagas föderaaluurijatele käsud kätte – nimetades muuhulgas FHA arendajaid litsipoegadeks –, haistis senaator Capehart, hingelt märksa tavalisem poliitik, oma võimalust.

      Nagu Eisenhower oli ka Capehart vabariiklane. FHA rajajaks oli demokraat Franklin Delano Roosevelt ning uurimise all olevad sündmused leidsid aset järgmise demokraadist presidendi Harry S. Trumani ametiajal. Kui Capehart sel teemal piisavalt kära tekitab, võib see demokraatidele häda teha ka peagi algavatel kongressivalimistel. Seega andis ta teada, et ehitajad ja FHA on mässitud „hiiglaslikku skandaali“, mis on jubedam isegi kurikuulsast Teapot Dome’i juhtumist 1920. aastatel, kus ametnikud lasid altkäemaksu eest sõlmida mahlaseid naftapuurimislepinguid riigi maal. Teapot Dome’i juhtum, millega seotud naftavarud ulatusid sadadesse miljonitesse, kui mitte miljarditesse dollaritesse, toimus vabariiklasest presidendi Warren G. Hardinigi ametiajal.

      Capehart, kes jõudis senatisse pärast plaadiautomaatide ja popkornimasinate müügimehe karjääri, oli tuntud enesekiitja. Ta otsustas, et istungitest võiks saada rändtsirkus, mis alustab küll Washingtonist, kuid liigub siis üle kogu maa, et veel rohkem ameeriklasi näeks, kuidas ta praeb avalikkuse ees omavahel kokkumänginud bürokraate ja ehitajaid. Kui tal on natukene õnne, siis võivad kohale saabuda ka telekaamerad, mis kogu etendust otse-eetris üle kannavad. Nagu iga kaalutlev poliitik pidi hästi mõistma, muudab televisioon juurdluse ja skandaali avalikkuse jaoks märksa olulisemaks. Komitee juristid, senaatorid ning tunnistajad saavad draamategelasteks ning skandaalis nähakse lugu hea ja kurjuse lahingust. Viimaks võib lühend FHA isegi poliitilisse leksikoni kinnistuda ning kõlada sama oluliselt nagu Teapot Dome, mille kohta kõik teadsid, et see tähistab korruptsiooni.

      Neil tunnistajate ülekuulamise päevadel, mis eelnesid Fred Trumpi kohaleilmumisele, käitusid tunnistajad enamasti oma rolli kohaselt. Clyde L. Powell selgitas esmalt, et keeldub ükskõik millistele küsimustele vastamast, kuna ei taha end inkrimineerida, ning vastas siis kõigile ülekuulajate küsimustele: „Mu vastus on sama, sir“ või „Mu vastus ei erine eelnevast.“ Teised üritasid edutult põhjendada ehitusettevõtjate teenitud uskumatuid kasumeid. Ühel juhul kasvas iga arendaja investeeritud 5 dollarit üsna kiiresti 1737 dollariks. Teisel juhul kasvas 10 000 dollarit 3,1 miljoniks. Üks ehitaja lõi rusikaga lauale, kui oma süütust kinnitas. Teine sai mõni tund enne istungile ilmumist südamerabanduse.

      Kuid keegi ei esinenud hiilgavamalt kui tunnistaja, kelle ärakuulamisele kulus suurem osa 12. juuli pärastlõunast. Elegantne ülikond seljas ja vuntsid hoolikalt pügatud, istus Fred Trump tunnistajalaua taga oma advokaadi kõrval. Nagu teisedki tunnistajad, oli ka tema põranda tasandil ning pidi seega vaatama üles poodiumile, kus istus esimees nagu kohtunik kohturuumis või kuningas troonil. Kuid Trump ei käitunud nagu anuja või süüdistatav. Ta rääkis enesekindlalt nendest keerulistest, kuid seaduslikest viisidest, kuidas ta üritas lõigata maksimaalselt tulu tollest programmist, mis näis lausa olevat loodud sellise ettevõtja jaoks, kes oskab seadusepügalaid sama hästi lugeda kui ehitusplaani.

      Mõnikord jättis Trump mulje osavast koomikust. Kui talt küsiti, millal ta maad ostis, vastas Trump, et „viis või kaheksa aastat enne ehitama hakkamist“. Kui temalt uuriti projekti eeldatava maksumuse kohta, mis sisaldas ka lisaks 5 % „arhitektitasu“, millest suurem osa maandus tema enda taskus, kinnitas Trump, et see klausel pandi juurde FHA nõudmisel. Kui skeptiline senaator Capehart talle ikka peale käis, lisas Trump: „Ja ettekirjutus näeb seda ette.“

      „Mida ettekirjutus ette näeb?“ küsis Capehart.

      „5 % arhitektitasu.“

      „Kas te olete kunagi näinud, et see on nii kirjas?“

      „Ei, ma olen ehitaja.“

      „Kuidas te siis teate, et see ettekirjutus näeb seda ette?“

      „Seda ju ei lubataks, kui see poleks ette nähtud.“

      Nii kestis see kogu pärastlõuna, kusjuures Trump märkis mõnikord: „See on väga raske küsimus…“, ning kirjeldas siis neid keerukaid meetodeid, millega ta maksumaksja arvelt maksimaalse kasumi välja pressis. Näiteks selgitas ta, et tema Beach Haveni arenduse alune maatükk kuulub trustile, mis on ta laste nimel. Kuid hoonete omanikeks oli pool tosinat firmat. Igal aastal maksid need kuus juriidilist isikut trustile – ehk tegelikult tema lastele – renti maa kasutamise eest. Rendilepingu kohaselt võisid Trumpi lapsed iga aasta saada 60 000 dollarit puhastulu järgmise 98 aasta kestel. Seejärel võis rendilepingut veel 99 aastaks pikendada.

      Sama julgelt selgitas Trump sedagi, kuidas ta maksis endale peatöövõtja tasu, mis sisaldus projekti eeldatavas maksumuses, mille ta FHA-le edastas, ning kuidas ta kasvatas oma pangaarvet, lastes kahel endale kuuluval firmal omavahel äri teha. Senaatorite jaoks tundus see olevat midagi sellist, nagu niidaks mees oma õuemuru ning nõuaks siis, et talle selle töö eest makstaks. Trump leidis aga, et pigem on ta nagu rätsep, kes tasub madalapalgalisele abilisele ülikonna õmblemise eest, kuid võtab siis kliendilt täistasu. Kui kvaliteet on tänu rätsepale sama hea kui tavaliselt, siis miks ei võiks ta täistasu saada?

      Trumpi rätsepatöö Beach Haveni kallal nägi välja selline, et ta esitas valitsusele plaani, kus olid ette nähtud väga kõrged ehituskulud, mis võimaldas tal rohkem raha laenata ning saada valitsuselt heakskiit kõrgema renditasu nõudmiseks. Kui kulud kokku löödi, siis selgus, et Beach Haveni hooned ehitati 4 miljonit dollarit eeldatust odavamalt. (Aastal 2015 võrduks see summa 35 miljoniga.) Ent eriti kõrged renditasud, mis sisaldusid algses projektis, СКАЧАТЬ