Tõde Trumpist. Michael D'Antonio

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis Trumpile arvatavasti meeldiks. Ta eelistab võita, kuid võit pole alati vajalik. „Mulle on alati meeldinud võidelda,“ rääkis ta mulle, kui jutuks tuli tema noorpõli, „ükskõik milliseid võitlusi, sealhulgas füüsilisi.“

◊

      Mida siis arvata täiskasvanud meesterahvast, kes naistega vaieldes arvustab nende välimust ning kõneleb uhkelt poisipõlve kaklustest? Mis saab siis, kui too mees on ühtlasi üks tuntumaid inimesi kogu maailmas ning salamisi ka üpris helde mees, kes kirjutas kunagi ühele surevale lapsele tšeki 50 000 dollari peale, et too saaks nautida oma elu viimast kuud? Kui sellele lisada veel vastupidavus, mis on tal võimaldanud lugematuid kordi kaotuste järel taas püsti tõusta, ning piiritu optimism, siis on tulemuseks nõnda huvitav isik, et teda ei saa pidada kõigest tavaliseks ülbeks laiajaks.

      Tõepoolest, kõigist liialdustest hoolimata on Donald Trump mees, kes sobib täiuslikult oma ajastusse.

      Kasvades üles New York Citys 1970. aastatel, mille kirjanik Tom Wolfe „mina kümnendiks“ kuulutas, sai temast üks kõige edukamaid enesekiitjaid linnas, kus sedasorti tegelastest puudust ei tuntud. 80. aastatel, kui filmi „Wall Street“ peategelane Gordon Gekko kuulutas, et ahnus on hea, kutsus Trump pressi ja koos sellega avalikkuse imetlema ja kadestama oma pillavat elustiili, mida ta alatise kasumi tagaajamise tulemusena nüüd nautida võis. Pärast mitmeid skandaale ja vägagi avalikke ärilisi raskusi tegeles ta 1990. aastatel sellega, et valmistas ette seda kõige ameerikalikumat saavutust – oma tagasitulekut tippu. Tema saatusekaaslasteks olid siin paljud teisedki märkimisväärsed mehed, sealhulgas häbisse langenud evangelistlikud jutlustajad, süüdimõistetud aktsiamaakler Michael Milken ning president Bill Clinton, kelle suhtes algatati ametist tagandamise menetlus. Kuid need mehed tõestasid tol kümnendil, et kuulsus aitab maha pesta iga häbi.

      Trump pole kogu oma täiskasvanuelu käigus kinnisvaraäri kunagi hüljanud, kuid ta proovis kätt mujalgi, alates spordist kuni missivõistlusteni. Nende huvide ühiseks küljeks oli avalikkuse tähelepanu ihkamine, mida ta üritas saavutada sellise inimese järjekindlusega, kes teab, et kuulsus on võim; et reporterid ei vaevu sageli fakte järele kontrollima ning endast loodud pilt on tähtsam kui tegelikkus. Enam ei piirdunud ta vaid tsitaatide ja intervjuude jagamisega pressile, vaid pani oma loo kirja elukutselise kirjanikuga kahasse loodud raamatus „Trump: The Art of the Deal“ („Trump: tehingu kunst“).

      Esimesele järgnes veel üle tosina Trumpi kirjutatud raamatu. Igaüks neist pidi üha süvendama kujutlust, et tegu on hiilgava ja eduka inimesega. Tema nägu oli nende kõigi kaanel, seega võis seda näha tuhandetes poodides ja lennujaama lehekioskites üle kogu Ameerika. Kuid nõnda kogutud tuntus kahvatus tähelepanu kõrval, mida võitsid tema sageli alahinnatud poliitilised ambitsioonid. Kuigi paljud poliitikavaatlejad ei uskunud, et Trumpil oleks selles vallas erilisi võimalusi, tõid need katsed kaasa hinnalist avalikkuse tähelepanu. Poliitika valmistas Trumpi ette ka oma elu suurimaks rolliks – mängida iseend telesaates „Mantlipärija“.

      See saade jõudis eetrisse aastal 2004, kui tõsielusarja žanr haaras tohutu hulga vaatajaid. Saate keskmes oli võistlus kahe meeskonna vahel, mille tulemusena selgub üks võitja, kes saab Trumpilt töökoha. Iga episoodi kõrgpunktiks oli hetk, mil Trump teatas: „Oled vallandatud!“, ning järjekordne osaleja pidi saatest lahkuma. „Mantlipärijast“ sai tõeline hitt, mis jõudis esimesel hooajal kümne vaadatuima teleprogrammi hulka ja kogus hooaja viimase osa puhul 30 miljonit vaatajat. Trumpi „Oled vallandatud!“ sai selliseks lööklauseks, et üks mänguasjafirma hakkas müüma sinise ülikonna ja punase lipsuga nukku, kes nupule vajutades seda kordas.

      Tänu „Mantlipärijale“ võis Trump oma pikka resümeesse nüüd lisada veel teletähe ameti ning tõestas ühtlasi, et ta on vähemalt sama palju meelelahutaja kui ärimees. See saade näitas, et ta mõistab väga hästi popkultuuri olemust ning kuulsuse väärtust. Ühtlasi sai ta nii tuntuks järjekordse põlvkonna ameeriklaste seas. Trump esindas nüüd vulgaarsuse ja hedonismiga segatud rikkust, mis mõjus värskendavalt ausalt. Nagu „Monopoli“ lauamängu tegelast Onu Rahakotti, kasutati ka Trumpi pilti uudistes siis, kui vaatajale oli vaja anda selge signaal, et järgnev lugu puudutab raha, jõukust või luksust. Trumpi nimi sai ülbevõitu edukuse ja näotu enesekiitmise sünonüümiks. Kui kellegi kohta öeldi, et ta on selle või tolle eluala „Donald Trump“ – mida juhtus sageli –, siis oli see kas suur kompliment või varjatud torge. Aastaks 2014 kujutas Trump endast omalaadset psühholoogilist tõlgendustesti. Temas võis näha ambitsiooni, kinnisideede, agressiivsuse ja ebakindluse äärmuslikke näiteid. Kuid ka loovust, jõudu ja avameelsust. Trumpi ärikolleegid teatasid, et tegu on ausa ja usaldusväärse mehega, kuigi vahel kritiseeriti teda, et tal on kombeks arvete maksmisega viivitada (aga kellel siis poleks?). Tema töötajad (kui mõned erandid välja arvata) kirjeldasid teda nõudliku, kuid heldena, mis puudutas palka ja töökohaga kaasnevaid soodustusi. Temaga koosveedetud aja jooksul kujunes mul temast mulje kui vaheda mõistusega naljakast ja sarmikast mehest. Sõnad voolasid tema suust nagu vesi kraanist, kuigi ta rääkis sageli ka habemega nalju.

      Trump on sageli tõestanud, et pole tõsi, nagu ei läheks teiste arvamus talle korda. Paljud tema tülid ja konfliktid näivad viitavat sellele, et ta muretseb vägagi, mida temast arvatakse ning kas teda peetakse võitjaks või kaotajaks, ilusaks või koledaks, tugevaks või nõrgaks. Kuigi ta ütleb, et võistlemise põnevus huvitab teda kõige rohkem, näib tema tülinorija mentaliteet viitavat sellele, et see on siiski miski muu, mis paneb teda vastaseid alistama, oma edu üle arvet pidama ning nende arvamust maha tegema, kes tema vastu sõna võtavad.

      Oma kotkapesas, 26. korrusel asuvas kabinetis torises Trump, et kahtlemata saab sellest „halb raamat“, mis tähendas, et see ei räägi temast eelkõige kui ettevõtlusgeeniusest. „Inimesed tahavad midagi innustavat,“ ütles ta, „mis nende tuju parandaks. Kui seda pakkuda, saab sellest menuteos.“ Aga see, kas tulemuseks on „hea raamat“, jääb siiski lugeja otsustada, sest Donald Trump on ilmselt viimane, kes mõistaks õiglaselt hinnata endast jutustavaid raamatuid. Kuid mis puudutab publiku soovide mõistmist, siis selles on ta üks oma ajastu parimaid. Sest juba palju kümnendeid suudab see mees haarata kogu maa tähelepanu. Trump alustab iga päeva paberivirna taga, kus antakse ülevaade sellest, kus ja kui sageli mainiti tema nime globaalses meedias. Reeglina pole tal küll aega seda kõike läbi lugeda, kuna infot on liiga palju, kuid juba nende lehekülgede raskus pakub ta tundlikule egole iga päev kinnitust, et ta on tähtis. Vajadus, et teda märgataks, ning tung seda vajadust rahuldada on teinud temast erakordse isiku, kes väärib põhjalikumat uurimist.

      Kes olid need inimesed, kes vormisid teda kujunemisaastatel ning abistasid teda täiskasvanueas? Millised väärtused näitasid talle teed tema ärilises ja isiklikus arengus? Kas Donald Trump on oma ajastu produkt, keda suunasid meie kultuuri ja majanduse hoovused? Ning kui palju on ta oma identiteetide kaudu – ärimees, poliitiline kihulane, meelelahutaja – meie ühiskonda mõjutanud? Kuna temast on saanud teatud ideaalide ja suhtumiste kehastus, üritan ma Trumpi elu uurides mõista teda kui ideed. Mida sellest arvata, et see tähelepanuväärne mees, kes on üheaegselt nii imetletud kui põlatud, on meie aja tuntuim äritegelane? Kuidas ta on suutnud nii paljusid solvata ja nõnda palju tähelepanu tõmmata? Miks on isegi tema vaenlastel raske teda ignoreerida?

      1

      BROOKLYNI, QUEENSI JA KLONDIKE’I TRUMPID

       Ta oli väga keeruline tüüp, kuid minu jaoks ka suurepärane õpetaja.

DONALD TRUMP OMA ISA KOHTA

      Kuigi Frederic Trump kutsuti USA senati komitee ette, et ta annaks aru 4 miljoni dollari kohta, mille ta valitsuse sõjaveteranide majutusprogrammist enda tasku pistis, oleks võinud asjad tema jaoks ka hullemad olla. Vähemalt polnud ta Roy Cohni nahas.

      Suure osa sellele eelnenud kuust oli Kapitooliumi mägi ja kogu riik haaratud „armee versus McCarthy“ istungitest, kus kõrged sõjaväelased lõid lahingut СКАЧАТЬ