Vahimehed. Jon Steele

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ surnud?”

      „Te olete teinud oma viimse hingetõmbe, leitnant, ja teie elu hakkab ununema. Te püüate asju meelde tuletada, et sellest kinni hoida. Te võitlete väga-väga kõvasti, et kinni hoida, aga see elu on teie jaoks läbi. Teil tuleb lahti lasta, sellepärast ma siia tulingi.”

      Edward nägi end pikali maas. Haavu ega verd ei olnud, surmast polnud jälgegi.

      „Äkki ma lihtsalt kaotasin kukkudes teadvuse ja näen praegu ainult und.”

      Sõdur näitas peaga kraatri poole, kus maapind oli äsja segi pööratud.

      „Juhuslik mürsk kukkus sinna seitse läbi kolmkümmend kuus minutit ja kaksteist sekundit. Plahvatus tekitas lööklaine, mis teid tabas. See põhjustas kopsuarteris emboolia, mis jõudis südameni ja seiskas selle.”

      „Ma ei ole kunagi varem sellist juttu kuulnud.”

      „Siin kandis ei ole keegi sellist juttu kuulnud, veel mitte. Küll nad varsti mõtlevad selle jaoks eraldi nime välja. Kas pole hämmastav, kuidas inimesed inspireerivad üksteist tapma, nägemata selleks isegi vaeva, mis te arvate?”

      Edward ei teadnud, mida arvata.

      Ta vaatas oma uuri.

      See näitas sama hetke, seitse läbi kolmkümmend kuus minutit ja kaksteist sekundit.

      „Tundub, et mu kell jäi ka sellest seisma.”

      Sõdur võttis kiivri maast üles ja pani selle põntsuga pähe.

      „Tegelikult tegin seda mina.”

      „Vabandust?”

      Sõdur puudutas oma verise noa käepidet.

      „Ma sulgesin selle lahinguvälja osa ülejäänud õgijate eest, mul oli vaja aega tolle tapmiseks, kes teie verd ihkas. Kuradi raisal oli terve salk kaasas. Igatahes siin sees on kell endiselt seitse läbi kolmkümmend kuus minutit ja kaksteist sekundit. Väljaspool on päev juba möödas.”

      Edward vahtis sõdurit, kelle pilk muutus järjest hüpnotiseerivamaks.

      „Kui veider, aga ma usun teid.”

      „Jah, eks ole, inimene veedab terve elu mõeldes, mis siis saab, kui ta sureb. See raputab alati läbi, kui avastad, et kõik ei lähegi päris nii, nagu prohvetid ennustasid. Nagu ma ütlesin, sellega tuleb lihtsalt harjuda, selles mõttes, et suremisega.”

      … tuleb lihtsalt harjuda … suremisega …

      „Kas mind jäetakse mädanema nagu toda Saksa sõdurit silla all?”

      „Lahingus langenud, kes siin sektoris hukkusid, maetakse Agny lähedal põllule. Teie mehed tulevad varsti teid otsima. Nad leiavad teie surnukeha ja viivad selle mäest alla, et see koos teistega maha matta. Need, kes minu kompaniist järele on jäänud, on ka seal vaatamas. Neil on kästud teie surnukeha eest hoolitseda, kui see kohale jõuab. See maetakse parajal ajal maha.”

      „Parajal ajal?”

      „Jah, leitnant, parajal ajal.”

      „Ma ei saa aru, tõesti ei saa. Ja imelikul kombel ei paista see mind häirivat.”

      „Sest teil pole olemiseks enam maist möllu vaja ja te olete valmis sellest lahti laskma.”

      „Aga miski hoiab mind kinni, miski, mis on mulle kallis.”

      „Peate unustama isegi kõige kallimad asjad ja lahti laskma.”

      … kõige kallimad asjad … lahti laskma …

      Edward nägi tuttavaid nägusid ja need hakkasid tema silme eest kaduma.

      Ta tundis, et nad on talle väga kallid, ja nad tulid talle meelde.

      „Jah, ma tean neid. Minu naine, lapsed. Mis neist saab, kui ma olen läinud?”

      „Vabandust, leitnant, aga siin kandis ei tea keegi tulevikku, isegi prohvetid mitte. Võin teile ainult seda öelda, et nende elu läheb nii või teisiti edasi.”

      Kõik on selja taha jäänud, lahked ja lahkusetud ka …

      „Aga nende nimed, mul ei tule isegi nende nimed meelde.”

      „Mälestus on elusatele, leitnant, mitte surnutele.”

      … neist on jäänud õhtuks vaid unistus …

      „Öelge mulle, palun, öelge mulle nende nimed.”

      „Ma ei saa, ma ei tohi sekkuda sellesse, kuidas te surete.”

      Tume sillerdav voog on tuleviku ja mineviku enda alla matnud.

      „Te olete nii julm.”

      „Jah, ma usun, et see võib nii tunduda. Teisest küljest aga ei ole ma luuletaja.”

      Kui kahvatu ja nõrk on valgus…

      „Kas ma olin luuletaja? Ma ei mäleta iseennast.”

      „Jah, leitnant, te olite luuletaja, teid armastati kõigest hingest.”

      Ja nüüd, kuulake vihma …

      „Palun, te ütlesite, et teate neid sõnu, neid, mis on päeviku viimastel lehtedel.”

      Sõdur tõusis püsti, pani püssi õlale. Ta ütles õrnalt:

      „Noorkuu ja kõigi tähtede valgus, ja linnuke ei laula enam …

      Ma ei saanudki aru, mida Jumal tähendas.”

      Edward tundis, kuidas hingus tema kehast lahkus. „Kõik kaovad, ainult tema nägu on mul silme ees.”

      … kõige kallimad asjad …

      „Kõik on korras, leitnant, lood on nii. See ei lõpe teiesuguste jaoks ära, see ei lõpe kunagi ära. Lihtsalt unustage see elu ja laske sellest lahti.”

      Õndsad on surnud, kellele vihm peale sajab …

      Liikumatu maailm liigahtas.

      Ta nägi suurtükkide sähvatusi.

      Ta nägi vihma, ainult pöörast vihma.

      „Oh, mu … mu Helen.”

      „Vaadake mulle silma, leitnant, kuulake minu häält …”

      ESIMENE RAAMAT

      Planeedi Maa neljakümne kuues laiuskraad

      Üks

      Marc Rochat lükkas pitskardinad kõrvale ja vaatas, kuidas laterna valgel vihma sadas ja see Escaliers du marché munakividele pladises. Munakivide vahele tekkisid pisikesed nired ja need suubusid suurematesse ojadesse, mis voolasid Rue Mercerielt alla. Kaks kitsast tänavat, teineteise suhtes järsu nurga all, kohtusid otse Café du Grütli akende ees. СКАЧАТЬ