Vahimehed. Jon Steele

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli valge rist.

      „Isa hankis teile Šveitsi passi, noorhärra Rochat, et te saaksite Lausanne’i elama tulla.”

      Rochat hakkas värisema. Ema võttis tal käest kinni.

      „Ära karda, Marc. Ma pean varsti ära minema. Su isa on väga tore mees, ta hoolitseb sinu eest. Sa lähed väga toredasse kooli koos lastega, kes on samasugused kui sina.”

      „… septante, septante et un, septante-deux …”

      Köögist sai minna elutuppa ja seal seisis akna juures jala peal maailma gloobus.

      „Noorhärra Rochat, palun öelge, kas teile meeldib maakera uurida?”

      „Oui, Mamma näitab mulle kohti ja räägib neist.”

      „Kas ema on näidanud teile Šveitsi? Seda, kus teie isa elab, kus te hakkate koolis käima?”

      „Jah, see on kaugel.”

      „Pardonnez-moi?”

      Monsieur Gübeli ilme ajas Rochat’ naerma, ema naeris ka. Võõras võttis prillid ninalt ja pani need lauale. Ta läks elutuppa ja tuli koos gloobusega tagasi. Ta pani selle laua kõrvale seisma ja lükkas lääne suunas pöörlema.

      „Kogu see reisimine on mind natuke segadusse viinud. Ma ei saa täpselt aru, kus ma maailmas täpselt olen.”

      „See tuleb sellest, et te panite maailma tagurpidi käima, monsieur.”

      Võõras vaatas Rochat’d ja naeratas.

      „Väga hea, noorhärra Rochat. Äkki saate mulle näidata, kuidas õigesti aru saada, kus ma olen?”

      Rochat vaatas ema poole. Ema lükkas tal mustad juuksed lauba eest ära.

      „Lase käia, Marc. Sa saad sellega hakkama. Tuleta meelde, ma näitasin sulle, kuidas asjadest aru saada.”

      Rochat peatas valesuunalise maailma. Ta pööras seda aeglaselt ida poole ja otsis üles imepisikese täpi Saint Lawrence’i jõe ääres.

      „Monsieur, te olete siin, Québeci linnas.”

      Võõras pani prillid uuesti ette, et paremini näha, peaaegu puudutas oma pika ninaga gloobust.

      „Ja see jõgi gloobusel on seesama jõgi, mida ma näen siit elutoa aknast?”

      „Oui, monsieur.”

      „D’accord. Aga kuidas Šveitsi üles leida?”

      Rochat pööras gloobust uuesti ida suunas, kuni jõudis keset Euroopat kitsa järve ümber kaarduva väikse riigini.

      „Siin on Šveits, see punane.”

      Mees pani vasaku käe nimetissõrme Saint Lawrence’i jõe ääres olevale täpile ja parema käe nimetissõrme Šveitsi järvele. Ta uuris vahemaad hoolikalt.

      „Nüüd, noorhärra Rochat, näitan teile väikest saladust. Kas olete valmis?”

      „Oui.”

      Rochat vaatas, kuidas mees liigutas vasaku käe sõrme gloobusele kantud peenikest joont mööda. Québeci linnast üle Newfoundlandi ja Nova Scotia mereprovintside ja siis üle Atlandi ookeani. Siis läbi Prantsusmaa, kuni jõudis Šveitsi peal ootava parema käe sõrmeni.

      „Kas näete? Québeci linn ja Lausanne asuvad mõlemad planeet Maa neljakümne kuuendal laiuskraadil. Nii et meil tuleb ainult reisida siit mööda seda peenikest joont sinna. Eks ole, see pole üldse kaugel. Näete, ma saan neid mõlemat korraga ühe käega puudutada. Nii, nüüd proovige teie.”

      Rochat vaatas ema poole.

      „Lase käia, Marc, sa saad hakkama.”

      Rochat’ käsi oli väga väike ja ulatus ainult Atlandi ookeani keskele. Aga ta nägi seda peenikest joont gloobusel ja ei tundunud, et tema väikse sõrme otsast oleks väga palju maad sinna, kuhu ta läheb mõne päeva pärast, kui ta oli ära näinud, kuidas ema kirst Cimetière Saint-Charlesi talvisesse mulda sängitati.

      Ja tol päeval oli võõrasmees kohal, et hoida kinni Rochat’ väiksest käest. Ja ta aitas Rochat’l kokku pakkida riided, emast ja isast Abrahami lauskmaal tehtud foto, paar värviraamatut ja ühe kriidikarbi. Ema ja isa foto eest hoolitseti eraldi, et oleks kindel, et sellega midagi ei juhtu, kui nad reisivad Lausanne’i, ja hoolitseti ka nüüdajal, kui ta ronis mööda puutreppi munakividest mäeküljel jäise vihma käes.

      „… quatre-vingts, quatre-vingt-un, quatre-vingt-deux …”

      Rue Viret’ all oli jalakäijate läbikäik. Rochat ei käinud kunagi sealtkaudu. Neoontuled vilkusid ja heitsid pahasid varje grafiteid täis seintele. Tema läks puutreppi mööda, mis kerkis vana turuplatsi kohale, kus inimesed kauaaega tagasi müüsid vilja ja sigu ja kanu ja hanesid. Nüüd oli seal pisike park üheksa kastani ja nelja pingiga. Aga Rochat’le meeldis kujutleda, milline see vanasti oli, ta arvas, et seal pidi olema väga kärarikas ja haisune ja lõbus.

      „… quatre-vingt-dix, quatre-vingt-onze, quatre-vingt-douze …”

      Ta jõudis just siis Rue Viret’le, kui bussi number 16 esituled keerasid nurga tagant välja ja panid vihma punaselt ja siniselt ja roheliselt veiklema. Buss sõitis pritsides läbi poriloigu, möödus Rochat’st, keeras järgmise nurga taha ja kadus.

      „Täpselt õigel ajal, Rochat. Sa pead olema kõiges täpne.”

      Rochat kiirustas üle tee ja läks puutrepi viimasest jupist üles.

      „… cent et vingt et sept, cent et vingt et huit, cent et vingt et neuf …”

      Ta haaras käsipuust tugevasti kinni ja hüppas viimasest astmest üle ja maandus esplanaadi kividel. Tema silme ees avanes Lausanne’i katedraali võimas valgustatud fassaad.

      „Bonsoir. Seisate ikka veel püsti? Sedasi ongi teile parem. Kuulake, vana kivihunnik, peame end valmis seadma. Vana talvetaat proovib täna õhtul Lausanne’i sisse hiilida ja monsieur Dufaux tahab, et me ta minema ajaksime. Kas kuulete?”

      Ta liipas katedraali poole. Paekivist kaar suurte puust uste kohal, mis tilkusid vihmast ja särasid prožektorite valgel. Tundus, et katedraal kasvas tema silme ees suuremaks.

      „Mis mõttes ei ole mul vaja teile öelda, et talv on vihma sees peidus? Mis mõttes te juba teate seda? Kuidas te saate seda juba teada? Oh, saan aru, sest te niigi teate kõike. Ja miks ma peaksin teid uskuma?” Ta surus kõrva ühe katedraali kivi vastu ja kuulatas. Ta pööritas silmi. „Sest katedraalid ei valeta? Kes seda on öelnud?”

      Ta tundis, kuidas pühakute ja prohvetite raidkujud kahel pool suuri puust uksi teda külmalt vaatasid, kõik vahtisid teda ülevalt alla tõredal ilmel. Monsieur Mooses kõigist kõige tõredamal ilmel. Ta oli valmis maha virutama kivitahvlid, mis tal käes olid. Rochat rehmas käega.

      „Oh, palun, teiega on igal õhtul sama jama. Sa ei tohi seda, sa ei tohi toda. Muust te ei räägigi. Ja mis saaks teist ilma nende tobedate kivitahvliteta? Minu meelest näeksite te siis väga tobe välja ega saaks millegi üle kurta.”

      Rochat СКАЧАТЬ