Vahimehed. Jon Steele

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Rochat’le oli see tuttav koht. Enamikul õhtutel käis ta siin söömas. Talle meeldisid laest rippuvad ümmargused lambid, mis hiilgasid kui täiskuu. Talle meeldisid ammusest ajast pärit Lausanne’i fotod seintel. Talle meeldis baarileti kohale kriidiga kirjutatud menüü, mis kunagi ei muutunud. Monsieur Dufaux, kohviku omanik, pesi iga päev tahvli üle ja kirjutas menüü uuesti, aga tähed jäid alati samaks ja alati samasse kohta, nagu püsikundedki. Madame Budry, kes jõi kuuendat klaasi Villette’i, monsieur Duvernay, kelle reedeõhtune söök oli filets de porc avec pommes frites, Lausanne’i ülikooli professor ja tema abikaasa, kes omavahel harva rääkisid, aga see-eest lugesid palju, alžeerlastest tänavapuhastajad, kes igal õhtul espresso ja sigarettide pärast läbi astusid. Ja monsieur Junod, kes just praegu uksekardinate vahelt välja ilmus, väike valge koer rihma otsas tema järel. Alati samal ajal, alati suundumas samasse nurgalauda. Ja alati hüppab koer kõrvaltoolile, et kohvikus ringi vaadata, nagu otsiks ta kelnerit. Rochat’le meeldis kujutleda, et väiksel koeral on seljas väga peen ülikond. Käpad hoiaksid nuga ja kahvlit, ta sööks vorstikesi ja …

      „Marc, ikka kallab, mis?”

      Rochat nägi, et monsieur Dufaux seisab tema laua juures, kuivatades käsi põlle vahele pistetud käterätti.

      „Pardon, monsieur?”

      „Vihma ikka kallab, mis?”

      „Oui, ja talv püüab täna Lausanne’i sisse hiilida. Ta arvab, et ma ei näe teda.”

      „Kes?”

      „Talv.” Rochat lükkas kardina kõrvale ja osutas teispool klaasi tibutavasse pimedusse. „Seal väljas, ta on vihma sees peidus. Ta arvab, et ma ei näe teda, aga ma näen küll.”

      Monsieur Dufaux vaatas aknast välja.

      „Nii kole õhtu. Ja külm on. Seda on kontides tunda.”

      „Ma võin akna peale hingata ja ta udu sisse joonistada, nii et te saaksite ka näha.”

      „Keda?”

      „Talve. Kas tahate?”

      „Non, mon cher, pole vaja. Aga teeme nii, et kui sa täna õhtul kellatornist vana talvetaati näed, siis ole hea ja aja ta minema. Magustoitu, espressot?”

      „Non, merci.”

      Monsieur Dufaux võttis Rochat’ tühja taldriku, tõmbas põlle vahelt valge räti ja pühkis saiapuru laualt maha.

      „Tead, iga kord, kui sa õhtust sööd, küsin ma, kas sa tahad magustoitu või kohvi. Ja iga kord vastad sa samamoodi.”

      Rochat mõtles järele.

      „Tean küll.”

      „Ma tean ka. Selles asi ongi. Võiksid mind mõnikord üllatada. Me oleme Šveitsis. Siin on aeg-ajalt üllatusi vaja. Muidu me tüütame üksteist surnuks.”

      Rochat naeris viisakalt, olemata kindel, mida monsieur Dufaux mõtles, aga olles väga kindel, et see oli nali. Monsieur Dufaux oli kohvikus selle poolest kuulus, et ta ütles naljakaid asju. Ja kui ta vaatas monsieur Dufaux’d laudade vahel kõndimas, saiapuru põrandale pühkimas ja šveitslaste kohta ühte ja seda sama ütlemas – et me tüütame üksteist surnuks –, teadis Rochat, et ta oli õigesti ära arvanud. Kõik püsikunded naersid.

      Kohvikus kajas üksik kellalöök. Rochat vaatas vana kella baarileti kohal. Lühike osuti kaheksa ja üheksa vahel, pikk osuti kolme peal.

      „Rochat, ei tohi hiljaks jääda. Pea oma kohustusi meeles.”

      Ta vaatas arvet ja luges numbreid. Ta avas rahakoti, võttis Šveitsi franke hoolikalt ühekaupa välja. Ta kontrollis kõike kolm korda, et olla kindel, et ta ei arvutanud valesti.

      „Väga hea, Rochat. Numbrid võivad väga tobedad olla. Muudkui jooksevad ringi just siis, kui püüad neid lugeda.”

      Ta sidus musta salli kaela ja pani selga pika villase mantli ja lipsas läbi rahvast täis kohviku ukse poole. Püsikunded nihutasid oma toole, et ta pääseks läbi. Monsieur Dufaux hüüdis talle baarileti tagant järele:

      „Fais attention, Marc, kivid on vihmast libedad.”

      Rochat tundis seljal kõigi pilke, kõik vaatasid tema kohmakat lonkamist. Ta tõmbas taskust välja loppis villase mütsi, surus selle pähe.

      „Merci. Bonne soirée, mesdames et messieurs.”

      Ta liipas kardinate vahelt läbi, uksest välja, vihma kätte. Ta vaatas, kas munakividel on varje näha. Oli ainult tema enda kõverik vari, mis kasvas saabastest välja.

      „On y va, Rochat.”

      Ta liipas Escaliers du marché algusse. Üksteise kõrvale surutud kokkusobimatud kivid nägid järsul kallakul vihma käes libedad välja, täpselt nagu monsieur Dufaux oli hoiatanud. Rochat liipas puutrepi juurde, mille töölismehed olid keskaegadel ehitanud. Rochat ei teadnud, kes nad olid, aga tal oli väga hea meel, et nad olid seda teinud. Puust käsipuu pakkus kindlat tuge ja punaste kividega varikatus kaitses läbiligunemise eest. Ta võttis käsipuust kinni ja hakkas ronima.

      „Un, deux, trois …”

      Kõver parem jalg tümpsus kindlas rütmis.

      „… seize, dix-sept, dix-huit …”

      Mäe peal nägid vanad kivimajad välja, nagu oleksid need paika surunud samad käed, kes olid munakivitee ehitanud. Kitsad korterid värvitud aknaluukidega, akende taga tühjad lillekastid, alumisel korrusel pisikesed poed. Antikvariaat, juuksur, pagar Vaucher, relvameister, India restoran naljakate kujudega ukse ees ja Šveitsi politsei Place de la Palud’ büroo, mille politseinikud on õhtuks kinni pannud ja pärast seda koju läinud nagu kõik korralikud kodanikud.

      „… vingt et un, vingt-deux, vingt-trois …”

      Ta astus kiiremini, kuni kivimajad hakkasid silmanurgast vaadates moonduma ja ta sai kujutleda enneaega.

      „… quarante-sept, quarante-huit, quarante-neuf …”

      Ja veel üks munakivitee …

      „… cinquante, cinquante et un, cinquante-deux …”

      … ja veel üks kivimaja, mille taga on aed. Seal elas ta koos emaga esimesed kümme aastat oma elust. Seal õppis ta kõndima oma eri pikkusega jalgadel. Sealne maailm oli kõik, mida ta tundis, kuni võõrasmees uksele koputas. Võõrasmees oli pikk ja kiilas ja ilma sangadeta lugemisprillid püsisid tal napilt ninaotsal paigal. Rochat’ ema ütles, et tema isa oli võõra nende juurde saatnud. Rochat ei olnud kunagi isa näinud, ainult tema fotot. Kus ta seisis ühel suvepäeval emaga Saint Lawrence’i jõe kohal Abrahami lauskmaal. Emal oli seljas sinine kleit, ta nägi kena välja. Foto oli tehtud enne seda, kui ema muutus. Ta väsis ära ja jäi nõrgaks, ta sõi palju rohtusid. Siis langesid tal juuksed välja ja ta oli enamiku päevast voodis.

      „… soixante-quatre, soixante-cinq, soixante-six …”

      Uksele tulnud mees surus Rochat’ kätt.

      „Tere päevast, СКАЧАТЬ