Tagasitulek. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop

Чтение книги онлайн.

      „Estupendo!”9 võisid õpetajad liialdamist häbenemata hüüda.

      Enne iga uue sammu harjutamist liikusid naised edasi uue partneri juurde, seega tunni esimese poole lõpuks olid nad tantsinud kõigi palgaliste tantsupartneritega. Kuigi ükski noortest meestest ei rääkinud inglise keelt, valdasid nad kõik ladusalt salsat.

      „Ma jumaldan seda,” ütles Maggie, kui ta tantsupõrandal Soniast mööda libises.

      Sonia mõtiskles, et võib olla näitas Maggie just tantsides oma tegelikku olemust. Ta näis igal juhul õnnelikuna, kui mees teda siia-sinna liigutas, käsi täpselt mehelt saadud juhiste järgi partneri kukla vastas. Mehe kerge käelöök oli kõik, mida oli vaja teadmaks, millal keerutada. Maggie reageeris vihjele kõhklematult. Sonia vaatas oma sõpra, kes hakkas harjuma keerukate sammukombinatsioonidega, ning leidis, et on veider, et Maggie’le näib niivõrd meeldivat tants, milles mees mängib üdini domineerivat rolli. Iseteadlik feminist, kellele meeldis juhtida, näis olevat rahul, kui teda keerutati.

      Maggie sai õpetajatelt kiita ja üle tema näo levis ilme, mida Sonia mäletas kooliajast. Kergelt üllatunud pilk, millega kaasnes lai rahulolev naeratus.

      Vaheajal toodi ruumi suured kannud jääveega, mida valati plastiktopsidesse. Ruum oli muutunud väga lämbeks ja kõik jõid januselt ning eri rahvustest inimesed arendasid samal ajal viisakalt katkendlikku vestlust.

      Janu kustutanud, läksid kaks inglannat tualetti. Sonia märkas seintel rohkelt graffitit, iseäranis mitmeid initsiaalide paare, mis olid vana puidu sisse kraabitud. Osad kritseldused olid aastate jooksul peaaegu minema lihvitud, teised olid hiljuti tehtud, värsked graveeringud veel ikka palja ihu värvi. Üks iseäranis külluslikult kaunistatud tähepaar meenutas talle kirikutes leiduvaid nikerdusi, tõelisi kunstiteoseid. Ainult armastuse käed võisid raske ukse sisse need nimetähed voolida. Kes seda tegema vaevus, ei olnud mitte hooletult lühiajalisest kirest teada andnud, vaid kuulutanud tõelist, püsivat pühendumust. „J – M” – enne võetaks need rasked uksed hingedelt maha ja heidetaks tulle, kui taoline kiindumuse väljendus sealt kaduda võiks.

      Tagasi koridori lonkides peatusid nad stuudio ukse juures, kus raamitud plakatid võistlesid üksteisega tähelepanu eest. Ühel neist olid Felipe ja Corazón. Trükikirja stiili järgi otsustades pärines plakat umbes 1975. aastast ja sellel reklaamiti ühte flamenkoetendust.

      „Vaata, Maggie, sellel pildil on meie õpetajad!”

      „Jumaluke, ongi nii! Küll aeg on ikka halastamatu!”

      „Nii palju nad ka muutunud ei ole,” kaitses neid Sonia. „Nad on praegu ju sama saledad.”

      „Aga need kanavarbad – noil päevil neid ju ei olnud?” kommenteeris Maggie. „Mis sa arvad, kas nad näitaksid meile pisut flamenkot? Õpetaksid meile, kuidas jalgadega trampida? Klõbistaksid natuke kastanjette?”

      Maggie ei jäänud vastust ootama. Ta oli juba tagasi stuudios ning Sonia jälgis teda ukselt.

      Viimaks meenusid Felipele mõned ingliskeelsed sõnad: „Flamenkot ei saa õpetada,” ütles ta kurguhäälselt. „Flamenko on veres ja pealegi ainult mustlasveres. Aga te võite proovida, kui tahate. Ma näitan teile tunni lõpus natuke.”

      See avaldus oli kui väljakutse.

      Järgmise tunni aja jooksul kordasid nad treeningu esimeses pooles õpitud liigutusi ja siis, viisteist minutit enne lõppu, lõi Felipe käsi kokku.

      „Nüüd,” ütles ta. „Flamenko.”

      Ta astus ülespuhutud väärikusega CD-mängija juurde, lappas nobedalt oma plaate ja tõmbas ettevaatlikult välja, mida oli otsinud. Samal ajal vahetas Corazón nurgas oma kingad jämedate kontsade ja metallkappadega kingade vastu.

      Õpilased taganesid ja jäid vaikselt ootama. Nad kuulsid käteplakse ja vaikset trummimängu. Sünge muusika erines salsa muretutest rütmidest.

      Corazón astus rühma ette. Näis, et ta on õpilased unustanud. Kitarrihelide saatel tõstis ta üles esmalt ühe, siis teise käe, usjad sõrmed laiali aetud otsekui karikakra õielehed. Ta prõmmis üle viie minuti keerukaid sammukombinatsioone, jalad liikusid üha kiiremini, tants kasvas üle mürisevaks vibreerimiseks, äkki kõik peatus ja kõmas otsustav lõplik samm, kui ta raske kingaga vastu põrandat lõi. See oli virtuoosne jõu ja vapustavate tehniliste oskuste demonstratsioon, kuid eelkõige tants, arvestades naise vanust, jättis veelgi võimsama mulje.

      Täpselt samal taktil, mil naine seisatas, voolas kõlaritest välja ahastav hääl ja mässis end kõhedakstegevalt ümber inimeste. Mehe kurguhäälne laul väljendas Corazóni ilmes peegelduvat ahastust.

      Pisut enne, kui naine lõpetas, alustas Felipe ja peegeldas sekundi pealt oma naise liigutusi, tõestades publikule, et tema tants ei ole ainult improvisatsioon, vaid kokkuharjutatud koreograafia. Nüüd võttis keskpõrandal koha sisse Felipe. Kitsapuusaline, sale selg C-tähe kujuliselt kumeraks painutatud, jäi Felipe hetkeks sellesse poosi, enne kui ümber pööras ja põrandat raputavate sammude seeriaga alustas. Vastu puitu põrgatava metalli heli kajas peeglitega seintelt tagasi. Felipe liigutused olid veel sensuaalsemad kui naisel ja kahtlemata koketeerivamad. Tundus nagu ta flirdiks õpilastega, käed liikumas mööda keha üles ja alla, puusad õõtsumas kord ühele, siis teisele poole. Sonia oli nagu paigale naelutatud.

      Justkui võisteldes Corazóniga esitas ta veelgi keerukama sammukombinatsiooni, maandudes mingi ime läbi üha uuesti täpipealt ühe ja sama koha peal, ning ta jalgade trummeldamine summutas muusika. Mehe kirg oli ebatavaline ja näis tekkivat ei kuskilt.

      Felipe lõpupoos, silmad lakke suunatud, üks käsi selja ümbert kinni hoidmas, teine üle rinnaesise heidetud, kõneles puhtast kõrkusest. Tagantpoolt kostus vaikne hääl: „Olé!”10 Hüüdis Corazón – isegi teda liigutas abikaasa esitus, tema täielik hetkes viibimine. Järgnes vaikus.

      Maggie katkestas mõne hetke pärast vaikuse tormilise aplausiga. Ka ülejäänud seltskond plaksutas, kuid mitte sama entusiastlikult.

      Felipe näole ilmus naeratus, kõik jäljed upsakusest olid justkui peoga pühitud. Corazón tuli vaatajate ette ja esitas neile väljakutse.

      „Flamenko? Homme? Tahate?” uuris ta kolletavate hammaste välkudes.

      Mõned norra tüdrukud, kes tundsid taolise avaliku emotsionaalsuse pärast pisut piinlikkust, hakkasid üksteisega vestlema, palgalised tantsupartnerid vaatasid aga käekella, et näha, kas tööaeg on juba läbi saamas. Nad ei kavatsenud ületunde teha.

      „Jah,” ütles Maggie. „Mina tahan.”

      Sonia tundis ennast ebamugavalt. Flamenko oli salsast niivõrd erinev. Viimase kaheteistkümne tunni jooksul nähtu põhjal otsustades oli see lisaks tantsule ka emotsionaalne seisund. Salsa oli muretu, emotsionaalne pagemistee, ja mis veelgi tähtsam, nad olid siia õppima tulnud just salsat.

      Ülejäänud õpilased olid laiali läinud ja Sonia vajas värsket õhku.

      „Adiós,”11 ütles Corazón kotti pakkides. „Hasta luego.”12

      NELJAS PEATÜKK

      Kell oli üks päeval. Tantsustuudiol СКАЧАТЬ