Tagasitulek. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli, nagu Maggie seda nii lahkesti sõnastas, „tolmune”. Asi ei olnud üksnes mehe vanuses, vaid ka hoiakutes. Tolm oli tema peale langenud arvatavasti juba hällis.

      Nende viis aastat tagasi toimunud pulmad, mis järgnesid justkui õpikust omandatud romantikat täis kurameerimisele, olid kujutanud endast konstrueeritud, ent muinasjutulist täiuslikkust. Hotelli kitsas kõvas voodis, mis oli igas mõttes nii kaugel suurejooneliselt luksuslikust baldahhiinvoodist, milles ta oli veetnud oma pulmaöö, mõtles Sonia tagasi ajale, mil James tema ellu ilmus.

      Nad kohtusid siis, kui Sonia oli kahekümneseitsmene ja Jamesi neljakümnes sünnipäev lähenes meeletu kiirusega. James oli ühes väikeses erapangas nooremosanik ja oma karjääri esimese viieteistkümne aasta jooksul oli ta töötanud kaheksateist tundi päevas, auahnelt ametiredelit mööda ülespoole ronides. Kuigi ta võis kaheksateist tundi päevas kontoris viibida, siis tehingu lõpufaasis rippus ta kakskümmend neli tundi telefonitoru otsas. Aeg-ajalt korjas ta poole öö ajal veinibaarist mõne tüdruku üles, kuid need olid naised, keda ta poleks iialgi oma vanematele tutvustanud, ning paar korda oli tal olnud suhe mõne pangas töötava kiisuliku, tikk-kontsi kandva administraatoriga. Need suhted ei viinud kunagi kuhugi välja ja need tüdrukud triivisid varem või hiljem minema, asudes enamasti assistendina tööle mõnes teises pangas.

      Üksnes mõned nädalad enne oma verstapostiks peetavat sünnipäeva, nagu tema panga ameeriklastest omanikud oleksid selle kohta öelnud, pani James „asjad tähtsuse järjekorda”. Tal oli vaja kedagi, kellega ooperisse ja õhtusöökidele minna, kellega lapsi saada. Teiste sõnadega, ta tahtis olla abielus. Kuigi Sonia ei olnud sellest aastaid teadlik, taipas ta lõpuks, et oli täitnud sobivalt ühe lahtri Jamesi märkmiku tegemist nõudvate tööde nimekirjas.

      Sonia mäletas nende esimest kohtumist väga selgelt. Jamesi tööandja Berkmann Wilder oli hiljuti ühe teise pangaga ühinenud ja palganud firma kuvandi muutmiseks suhtekorraldusfirma, kus Sonia töötas. Sonia riietus finantsettevõtete töötajatega kohtumisteks alati väljakutsuvalt, teades, et Citys töötavatel meestel on sageli üsna etteaimatav maitse, ning kui ta panga nõupidamissaali juhatati, siis ei jätnud tema veetlus Jamesile mõju avaldamata. Väike, blond, pringi tagumikuga, mille kitsas seelik hästi esile tõi, ja kenade rindadega, mida kattis siidpluusi alt õrnalt paistev pitsrinnahoidja, vastas ta nii mitmelegi meeste fantaasiale. Jamesi ainitised pilgud panid teda peaaegu ebamugavalt tundma.

      „Täiuslik,” kirjeldas James teda lõuna ajal ühele kolleegile. „Ja ka üsna särtsakas.”

      Kui Sonia järgmisel nädalal teisele koosolekule tuli, pani James ette minna töölõunale. Lõuna viis omakorda väikese napsini veinibaaris ja juba nädala pärast olid nad „koos”, nagu James selle kohta ütles. Sonia hõljus justkui pilvedes ja tal ei olnud mingit tahtmist tagasi maa peale tulla. Lisaks sellele, et James oli üsna nägus, täitis ta Sonia elus ka mitmesuguseid tühimikke. James pärines suurest, kohutavalt inglaslikust, üdini traditsioonilisest perekonnast, mille juured olid ühes Londoni lähedases krahvkonnas. Sonia elus oli selline kindel aluspõhi puudunud ja perekondlik lähedus pakkus turvalisust. Kaks olulist suhet tema kahekümnendates eluaastates olid lõppenud Sonia jaoks hukatuslikult. Üks suhe oli muusikuga, teine itaallasest fotograafiga. Kumbki neist ei olnud talle truu ja Jamesi puhul võlus just tema usaldusväärsus, tema erakooli taust.

      „Ta on sinust nii palju vanem!” protesteerisid Sonia sõbrad.

      „Miks see nii oluline on?” küsis Sonia omakorda.

      Arvatavasti just vanusevahe andis Jamesile võimaluse pillavalt ekstraroosi, ta saatis tosin tosinat, ning Sonia väike Streathami korter oli lilledest üle ujutatud. Soniat ei olnud kunagi niimoodi hellitatud ja ta ei olnud kunagi nii õnnelik olnud kui oma sünnipäeval, mil ta leidis šampanjaklaasi põhjast kahekaraadilise teemantiga sõrmuse. „Jah!” oli ainus võimalik vastus.

      Olgugi et Sonial ei olnud vähimatki kavatsust loobuda tööst, mida ta nautis, pakkus James talle pikaajalist kindlustunnet ning tema tõi omalt poolt kaasavaraks potentsiaali sünnitada lapsi ja leplikkuse ämma suhtes, kelle arvates ei olnud mitte ükski naine tema pojale küllalt hea.

      Kitsukeses Granada hotellitoas lamades mõtles Sonia nende hunnitutele valgetele pulmadele, mis tal ikka veel nii selgelt silme ees olid; pulmavideo oli lastud teha professionaalil ja ta vaatas seda ikka aeg-ajalt uuesti. Pulmad toimusid kaks aastat pärast nende esimest kohtumist ja peeti Gloucestershire’i külas Jamesi lapsepõlvekodu lähistel. Üksluine Lõuna-Londoni piirkond, kus Sonia oli üles kasvanud, ei suutnuks pakkuda nende pulmadeks piisavalt maalilist tausta. Kirikusse kogunenud rahva seas valitses üsna ilmne tasakaalustamatus (pruudi pool oli esindatud märgatavalt hõredamalt kui peigmehe pool, mis lausa pakatas nõbude järglastest, suurest hulgast väikestest lastest ja Jamesi vanemate sõpradest), kuid Sonia tajus tegelikult ainult ema puudumist. Ta teadis, et isa tundis seda samuti. Peale selle oli kõik täiuslik. Freesiatest vanikud kaunistasid kirikupinkide otsi ja levitasid oma lõhna ning kõik ahmisid õhku, kui Sonia oma isa käevangus läbi valgetest roosidest kaare kirikusse sisenes. Tüllist pulmakleidis, mis täitis peaaegu terve vahekäigu, hõljus ta mööda vaipa oma peigmehe poole. Hõberaamides fotod kodus meenutasid talle, et lilledega kroonitult, päike moodustamas tema ümber kiirtepärja, oli ta sellel päeval paistnud lausa läbikumav, ebamaine.

      Pärast pulmapidu (neljakäiguline õhtusöök kolmesajale inimesele roosa-valgetriibulises peotelgis) sõitsid James ja Sonia Bentleyga Clivedeni lossi ning juba kell üksteist järgmisel hommikul olid nad teel Mauritiusele. See oli täiuslik algus.

      Soniale meeldis, et teda hellitati, tema eest hoolitseti. Ta nautis seda, kuidas James talle uksi avas, kuidas saabus Roomast ärireisilt koju siidvoodriga karpi pakitud satiinist aluspesuga, ja Pariisist parfüümidega, mis olid pakitud üksteise sees asuvatesse karpidesse justkui matrjoškad, ning lennujaamast ostetud Chaneli ja Hermèsi rätikutega, mis ei olnud päris Sonia stiil. Harjumuse Soniale riideid valida ja otsustada tema lõhnaõlide üle oli James üle võtnud oma isalt. Jamesi vanemad Richard ja Diana olid olnud koos peaaegu viiskümmend aastat ning ta oli ilmselt järeldanud, et kahtlemata naistele see taktika meeldib.

      Neil mõlemal oli karjäär, mis neid paelus. Sonia oli liikunud edasi ühte uude, väiksemasse firmasse, mis tegeles Citys asuvate finantsasutuste asemel hoopis tööstusettevõtete suhtekorraldusega. Ta tundis, et tema eraelus on juba piisavalt pankureid ja juriste. Ta ei pannud pahaks, et James ei vaevunud oma töötamisharjumusi muutma. Igal ajal, nii päeval kui öösel võis tema ellu sekkuda telefonihelin ja tal tuli tegeleda Londoni, Tokio ja New Yorgi vahelise konverentsikõnega. See oli pankuri palgaga kaasas käiv isiklik hind. Sonia mõistis täiesti ja ei teinud sellest numbrit, et James pidi mõned korrad nädalas koos klientidega õhtust sööma. Neil õhtutel, mil mees kodus oli, ei jätkunud tal energiat suurt milleski muuks, kui Investorite Kroonika hoolikaks läbivaatamiseks ja tühja pilguga teleka vahtimiseks. Ainsad erandid olid juhuslikud kinoskäigud ja üsna regulaarsed pidulikud õhtusöögid, millel nad koos käisid ja mida nad ka ise korraldasid.

      Pealtnäha tundus kõik olevat roosiline. Neil oli kõik olemas: head töökohad, maja Wandsworthis, mille väärtus pidevalt suurenes ja kus oli piisavalt ruumi pere loomiseks. Nad näisid olevat kindel paar, justnagu ka nende kodu ja see tänav, kus nad elasid. Järgmine endastmõistetav samm nende elus oleks olnud lapsevanemateks saamine, ent Jamesi pahameeleks hoidis miski Soniat tagasi. Ta oli hakanud leidma ettekäändeid, nii endale kui Jamesile, ja enamasti teatas ta, et praegu ei ole õige aeg karjääris pausi teha. Sonia tunnistas siiski endale, et tegelik põhjus ei olnud lihtne.

      Sonia ei osanud täpselt öelda, millal talle hakkas tunduma, et joomisest on saamas probleem. Arvatavasti ei olnudki täpset hetke, kindlat klaasitäit veini, konkreetset baari või õhtut, mil James oli koju tulnud ja Soniale tundus, et mees on liiga palju võtnud. Võib-olla oli äratundmishetk mõnel ärilõunal või isegi pidulikul õhtusöögil, võimalik, et selsamal, mille nad СКАЧАТЬ