Tagasitulek. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Maggie vaatas imetlevalt oma sõbra põhjalikke märkmeid ja korralikke, märkustega varustatud õpperaamatuid. Maggie arvates oli Sonia värviteleviisor maailma kõige hämmastavam asi, kuid Sonia oleks vahetanud selle iga kell nende platvormkingade vastu, mida tema sõbral lubati kanda. Sonia soovis, et tal oleksid sama vabameelsed vanemad nagu Maggie’l, kes lubasid tal kuni südaööni väljas olla, sellal kui Maggie teadis, et ta oleks tahtnud varem koju tulla, kui teda ootaks hõõguva kamina ees kerra tõmbunud koer. Mida iganes üks neist omas, see näis teise jaoks ihaldusväärne.

      Nende elud ei saanuks mingilgi moel olla rohkem vastandlikud: Sonia oli pere ainus laps ja ema oli selleks ajaks, kui tütar keskkooli läks, juba ratastoolis. Tema ridamajas asuvast puhtast kodust õhkus masendust. Maggie elas seevastu ühes lagunema kippuvas majas koos nelja õe ja venna ning muretute vanematega, kes ei paistnud kunagi hoolivat, kas tütar on kodus või mitte.

      Akadeemilisele tööle kulus neil selles tütarlastekoolis üsna vähe energiat. Tülitsemised, diskod ja poiss-sõbrad hõivasid suurema osa nende tähelepanust ning pihtimused ja saladused toitsid nende sõprust otsekui hapnik. Kui multipleksskleroos, mis oli Sonia ema aeglaselt juba paljude aastate jooksul hävitanud, temast lõplikult võitu sai, oli Maggie see, kelle najal Sonia nuttis. Maggie kolis enam-vähem Sonia juurde ja nii Sonia kui ka isa hindasid tema kohalolu. Ta hajutas nende leina kohutavat süngust. See juhtus siis, kui tüdrukud olid keskkooli eelviimases klassis. Järgmisel aastal elas Maggie läbi oma isikliku kriisi. Ta jäi rasedaks. Tema vanemad suhtusid uudisesse halvasti ja Maggie kolis teist korda paariks nädalaks Sonia juurde elama, kuni vanemad selle mõttega harjusid.

      Lähedusest hoolimata astusid nad pärast kooli lõpetamist kumbki väga erinevat rada pidi. Maggie laps sündis juba üsna varsti – mitte keegi, võib-olla lausa Maggie ise ka mitte, ei teadnud lapse isa nime – ning lõpuks pidas Maggie ennast ülal nii, et õpetas osalise koormusega paaris seitsmeteistkümnene ja just alustanud õpinguid kunstikoolis. Sobivas valgustuses võis ema ja tütart suurte rõngakujuliste kõrvarõngaste ja üpris boheemlasliku riietumisstiili tõttu ekslikult õdedeks pidada. Kaledamas valguses võidi Maggie’t vaadates mõelda, miks temavanune naine veel ikka odavaid postimüügi kaubamaja riideid kannab. Kuigi tema pikad tumedad lokid olid tütre omadega peaaegu identsed, oli aastatepikkune suitsetamine jätnud Maggie päevitunud näkku jooni, mis paljastasid ta tõelise vanuse. Nad elasid koos Claphami ja Brixtoni linnaosa piiril rajoonis, kus oli hulganisti odavaid pudi-padipoode ja parimad India taimetoidurestoranid siinpool Delhit.

      Sonia elustiil, karjäär avalikkussuhete alal, kallilt sisustatud kodu ja James olid Maggie jaoks väga võõrad ning ta ei varjanud kunagi oma muret, et tema sõber abiellus sellise täispuhutud tüübiga.

      Nende elud võisid küll olla kulgenud väga erinevates suundades, ent geograafiliselt olid nad jäänud lähedasteks, nende jõe lõunakaldal asuvad kodud asusid üksteisest kõigest mõne miili kaugusel. Juba peaaegu kakskümmend aastat olid nad püüdlikult teineteise sünnipäevi meeles pidanud ning toitnud oma sõprust pikaleveninud õhtutega koos paari pudeli veiniga, mil nad rääkisid teineteisele kõiki oma elu puudutavaid üksikasju seni, kuni baari hakati sulgema, ning läksid seejärel lahku, võtmata seejärel mitmete nädalate või isegi kuude kaupa teineteisega ühendust.

      Oma esimeses salsatunnis Claphamis vaatas Maggie esimest tunniosa pealt. Ta koputas kogu aeg jalaga rütmi kaasa ja õõtsutas kergelt puusi, pööramata hetkekski pilku juhendajate jalgadelt, kui nad selle õhtu samme ette näitasid. Juan Carlos oli sellel õhtul muusika valjuks keeranud ja rõhuline rütm näis panevat isegi põrandalauad vibreerima. Pärast viieminutilist pausi, mil kõik rüüpasid pudelivett ja Sonia tutvustas oma vana sõpra teistele tantsijatele, oli Maggie valmis samme proovima. Mõned vanadest harrastajatest olid skeptilised, et keegi, kes ei ole varem tunnis käinud, võiks liituda poole semestri pealt ja loota teistele järele jõuda; küllap nad kartsid, et jäävad ise teistest maha.

      Kuubalane võttis Maggie käest kinni ja oli talle peegli ees tantsujuhiks. Ülejäänud õpilased vaatasid pealt ja mitmed neist lootsid, et ta koperdaks. Maggie kulm võis olla keskendumisest kortsus, kuid ta mäletas iga sammu ja täispööret, mille kallal nad sellel õhtul olid töötanud ning ei eksinud sammudega kordagi. Kui tants lõppes, kostus tasane aplausivirvendus.

      See avaldas Soniale muljet. Temal oli kulunud nädalaid, et jõuda sama kaugele kui Maggie jõudis poole tunniga.

      „Kuidas see sul õnnestus?” küsis ta Maggie’lt, kui nad pärastpoole veinibaaris klaasikese Rioja veini jõid.

      Maggie tunnistas, et ta oli mõned aastad tagasi Hispaania reisil natuke salsat õppinud ja ei olnud põhitehnikat unustanud. „See on nagu jalgrattaga sõitmine,” ütles ta muretult, „kui kord juba selge, siis ei unune kunagi.”

      Juba paari sessiooni möödudes ületas ta entusiasm isegi Sonia oma ja kuna Maggie elus oli vähe kindlaid kohustusi, hakkas ta käima salsaklubis, tantsides hämaruses koos sadade teiste inimestega kuni kella viieni hommikul.

      Paari nädala pärast oli tulemas Maggie kolmekümne viies sünnipäev.

      „Me läheme Hispaaniasse tantsima,” teatas ta.

      „See kõlab lõbusalt,” ütles Sonia. „Koos Candyga?”

      „Ei, koos sinuga. Mul on piletid olemas. Nelikümmend naela Granadasse ja tagasi. Need on ostetud. Ja ma olen meid seal tantsukursustele kirja pannud.”

      Sonia kujutas täpselt ette, kui halvasti James selle uudise vastu võtab, kuid Maggie’le äraütlemine ei tulnud kõne allagi. Ta teadis kindlalt, et tema sõber ei salli mingisugust kõhklemist. Maggie oli vaba hing ning ei mõistnud, kuidas keegi võiks loobuda oma vabadusest minna ja tulla nii, nagu talle meeldib. Kuid Soniale oli veelgi olulisem, et ta ei tahtnud keelduda. Tantsimine näis juba olevat tema elu liikumapanev jõud ja ta oli sõltuvuses tantsimise vabastavast tundest.

      „Oh, kui suurepärane!” ütles ta. „Millal täpselt?”

      Reis pidi toimuma kolme nädala pärast, et see oleks seotud Maggie sünnipäevaga.

      Jamesi froideur 5 ei tulnud üllatusena. Kuna Jamesile ei meeldinud naise uus tantsuharrastus, siis tema vaenulikkus suurenes veelgi, kui Sonia Granada reisist teada andis.

      „See kõlab nagu tütarlaste pidu,” ütles mees üleolevalt. „Kas sa pole mitte sellise asja jaoks pisut liiga vana?”

      „Noh, Maggie on kogu sellest pulmavärgist ilma jäänud, seega võibolla ta sellepärast tähistab niimoodi oma olulist sünnipäeva.”

      „Maggie…” Jamesi põlgus Maggie suhtes oli, nagu ikka, halvasti varjatud. „Miks ta kunagi ei abiellunud? Nagu kõik teised?”

      Mees võis mõista, mida Sonia nägi oma ülikooliaegsetes sõprades, kolleegides ja erinevates tuttavates, kes elasid nende kodule piisavalt lähedal, et neilt võiks suhkrut laenamas käia, ent Jamesi suhtumine Maggie’sse oli teistsugune. Lisaks sellele, et Maggie oli osa tema naise hämaratest ja kaugetest koolipäevadest, ei sobinud Maggie ühtegi eelnevalt nimetatud lahtrisse ja James ei suutnud mõista, miks Sonia temaga ikka ühendust hoidis.

      Oma abikaasast kaugel eemal, hotell Santa Ana hommikusöögisaalis, Neitsi Maarja pildi odava reproduktsiooni kaastundliku pilgu all taipas Sonia, et ei hoolinud enam sellest, mida James tema ebatavalisest sõbratarist mõtles.

      Maggie ilmus ukselävele, silmad ähmased.

      „Hei, vabandust, et hiljaks jäin. Kas mul on aega kohvi juua?”

      „Ei, kui me kavatseme tunni alguseks kohale jõuda. СКАЧАТЬ