Tagasitulek. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ läksid välja tänavale ja olid rabatud õhu jahedusest. Väljas oli vähe rahvast: käputäis vanemaid inimesi, osadel väikesed koerad rihma otsas, ja ülejäänud kohvikutes istumas. Suurem osa poodide vaateakendest oli veel metalltrellide taha peidetud, üksnes pagariärid ja kohvikud ilmutasid elumärke ning õhus levis magusate saiakeste ja churros’te ahvatlev aroom. Mitmed kohvikud olid juba täitunud kohvimasinate auru ja sigaretisuitsuga. Suurem osa linnast hakkas ennast tõeliselt liigutama alles järgmisel tunnil. Praegu olid kitsad tänavad selliste üksikute varajaste ärkajate päralt nagu Sonia ja Maggie.

      Sonia uuris süvenenult kaarti, järgides kõrvaltänavate ja vahekäikude kõverusi ja pööranguid, mis neid sihtkohani juhatasid. Teekonna iga sammu suunasid keraamiliste tänavasiltide sinised tähed ja nimede musikaalne veetlus – Escuelas, Mirasol, Jardines – viis neid aina lähemale. Nad ületasid ühe äsja voolikuga puhtaks uhutud väljaku, sumades läbi veelompide ja möödusid kahe kohviku vahele üles seatud hunnitust lilleletist, mille suured lõhnavad õied lausa helendasid. Siledad marmorist kõnniteeplaadid tundusid jalge all pehmed ja viieteistkümneminutiline jalutuskäik näis võtvat üksnes viis minutit.

      „Me oleme kohal,” teatas Sonia kaarti taskusse voltides võidukalt. „La Zapata. See ta on.”

      See oli üks näruse välimusega hoone. Fassaadile oli aastate jooksul kuhjatud kihtide viisi väikseid plakateid, mis olid üksteise peale müüritisele kleebitud ja reklaamisid kõikjal linnas toimuvaid flamenko-, tango-, rumba- ja salsaõhtuid. Näis, et kõiki linna telefoniputkasid, lambiposte ja bussipaviljone on kasutatud samal moel, et informeerida möödujaid eelseisvatest espectáculos’test6 ning uus plakat on sageli eelmisele peale kleebitud veel enne, kui reklaamitud üritus üldse aset on leidnud. Kaooja muusika üleküllust.

      La Zapata sisemus oli sama armetu nagu välimuski. Ei midagi glamuurset. See koht ei olnud mõeldud etenduste andmiseks, vaid harjutamiseks ja proovide tegemiseks.

      Eeskojas oli neli ust. Kaks neist olid avatud, kaks suletud. Ühe suletud ukse tagant kostus kõmisevat tampimist. Mööda tänavat tormav härjakari ei oleks ka rohkem müra tekitanud. Heli lakkas järsult ja nüüd kostusid rütmilised löögid, justnagu äikesele järgnev vihmapiiskade pladin.

      Üks naine kiirustas sihikindlalt neist mööda ja sisenes valgustamata koridori. Metallist kontsa- ja varbakapad klõbisesid kivipõrandal ning muusika paiskus korraks avatud ukse vahelt välja.

      Kaks inglannat seisid ja uurisid aastakümneid tagasi toimunud etenduste raamitud plakateid, olemata päris kindlad, mida nad tegema peaksid. Viimaks võitis Maggie ühe skeletitaoliselt kõhna ja väsinud ilmega umbes viiekümneaastase naise tähelepanu, kes näis vastuvõturuumi pimedast kambrikesest seda kohta juhatavat.

      „Salsa?” uuris Maggie lootusrikkalt.

      Naine tunnustas nende kohalolu hooletu peanoogutusega. „Felipe y Corazón – alli,”7 ütles ta ja osutas ühemõtteliselt ühe lahtise ukse poole.

      Nad olid stuudios esimesed. Nad asetasid oma kotid nurka ja vahetasid kingad ära.

      „Huvitav, kui palju meid siia tuleb,” mõtiskles Maggie oma kingapandlaid kinni pannes. Tema küsimus ei eeldanud vastust.

      Ruumi üks sein oli kaetud peegliga ja teises seinas oli puust käsipuu. See oli kitsale tänavale avanevate kõrgete akendega ilmetu ruum ja isegi siis, kui aknaklaasid poleks mustusest läbipaistmatud, oleks ruumi jõudnud vähe päikesevalgust. Aastatepikkuse kasutamise tõttu siledaks kulunud tumedalt puitpõrandalt immitses tugevat poleerimisvaha lõhna.

      Soniale meeldis vanusest ja kasutamisest tekkinud kergelt kopitanud lõhn, mis eritus ruumi seintest, ja see, kuidas praod põrandalaudade vahel olid täitunud tolmu, mustuse ja vahaga. Ta märkas, kuidas ebemed on kuhjunud iidvanade radiaatorite ribide vahele ja nägi hõbedasi ämblikuvõrgu niite õrnalt laest alla heljumas. Igas tolmukihis oli ühe aastakümne jagu selle koha ajalugu.

      Veel pool tosinat inimest valgus stuudiosse. Tuli salk norra üliõpilasi (enamuses tüdrukud), kes õppisid ülikoolis hispaania keelt, ning seejärel veel mõned pisut üle kahekümnesed mehed, kõik kohalikud.

      „Need peavad olema niinimetatud palgalised tantsupartnerid,” sosistas Maggie Soniale. „Brošüüris öeldi, et neid palgatakse selleks, et naiste ja meeste suhet tasakaalustada.”

      Viimaks ilmusid kohale juhendajad. Felipe ja Corazón olid mõlemad läikivmustade juustega ja kõhnad nagu noored vasikad, kuid nende vintsutatud nahk reetis, et nad on juba tublisti üle kuuekümne. Corazóni kondist nägu ilmestasid ühtlased sügavad kortsud, mida ei olnud söövitanud sinna üksnes aeg, vaid ka väljendusrikkus ja häbenematu tunnetega liialdamine. Iga kord, kui ta naeratas, naeris ja nägu kirtsutas, jättis see tema nahale jälje. Nad mõlemad olid riietatud musta, mis rõhutas tantsijate saledust, ning ruumi valgel taustal mõjusid nad justkui joonistatud siluetid.

      Tosinast inimesest koosnev grupp oli üle ruumi laiali laotunud, kõik näoga juhendajate poole.

      „Hola!” ütlesid juhendajad koos, naeratades avalalt ootusrikkalt nende ette joondunud rühmale.

      „Hola!” vastas grupp kooris, justkui rühm hästi distsiplineeritud kuueaastaseid lapsi.

      Felipel oli käes CD-mängija, mille ta põrandale asetas. Ta vajutas nupule ja ruum muutus täielikult. Õhku läbistas rõõmus trompetihelide sissejuhatus. Klass jäljendas automaatselt Corazóni liigutusi. Ta ei pidanud sõnagi lausuma, niigi oli ilmselge, et just see ta eesmärk oligi. Mõne aja jooksul soojenes rühm sujuvalt üles, pööritas randmeid ja pahkluid, painutas end kandadest, venitas kaelu ja õlgu ning õõtsutas puusi. Kõik hoidsid silmi oma õpetajatel, lummatud nende saledatest kehadest.

      Kuigi Felipe ja Corazón olid kasvanud üles flamenko traditsiooni najal, olid nad mõistnud, kust tuul nüüd puhub. Õpetamise seisukohast oli Kuuba juurtega salsa kommertslikum ja pakkus huvi sellisele publikule, keda ei pruugiks ligi tõmmata flamenko dramaatiline jõulisus. Mõned nende eas tantsijad esinesid ikka veel, ent Felipe ja Corazón teadsid, et nad ei suudaks nii korralikku elatist teenida. Nende strateegia töötas. Nad olid omandanud täiuslikult salsa ning loonud uue koreograafia, meelitades oma tundidesse rohkelt nii granadalasi kui ka välismaalasi. Neile meeldis salsa; see oli pealiskaudsem, emotsionaalselt vähem kurnav kui nende tõeline kirg flamenko, nagu kerge Jerezi vein täidlase Rioja kõrval.

      Juba paar aastat jagus alati mingi hulk inimesi, kes tahtsid salsat õppida ning Felipest ja Corazónist, vanad ja kogenud nagu nad olid, said raskusesta eksperdid. Kui neile põgusalt tantsusammud ette näidati, võis see paar tantsida ükskõik millist tantsu maailmas. Nii nagu absoluutse kuulmisega muusikud suudavad pärast keeruka meloodia kuulamist seda perfektselt korrata ning teisel korral juba lisada variatsioone ja inversioone, nii oli ka nende kahega. Nad võisid ühel päeval vaadata terve seeria samme ja juba järgmisel päeval olid need täiuslikult omandatud, kuigi olid nii mees- kui naistantsija liikumist jälginud kõigest üheainsa korra.

      Ja nüüd algas salsa õpetus. Enamasti juhendas neile käsklusi hõikav Corazón. Tema hääl lõikas muusikast läbi, isegi üle salsameloodia kostva dzässtrompeti kriiskava kõla.

      „Y un, dos, tres! Y un, dos, tres!8 Ja! Plaks! Plaks! Plaks! Ja! Plaks! Plaks! Plaks! Ja…”

      Ta muudkui jätkas. Rütmi kordamine, kordamine ja veel kord kordamine, kuni see hakkas neid kummitama ja nende unedesse imbuma. Iga pööret, mille õpilased täiuslikult omandasid, tervitati СКАЧАТЬ