Tagasitulek. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pokaalidest šampanjat rüüpamas ning edendamas vestlust, mis järgis etteaimatavat mustrit. Kõik mehed kandsid ülikondi, ent naistel oli samuti oma range riietumisstiil: lendlevad seelikud, peenikesedtel aegadel nimetati tvinsetiks. Teemantripatsiga kaelakee oli samuti kohustuslik element nagu ka peenikesed kõlisevad käevõrud. See oli nende põlvkonna smart casual riietumisstiil: naiselik, kergelt flirtiv, kuid kindlasti mitte provokatiivselt väljakutsuv.

      Sonia meenutas, et vestlus oli järginud tavapärast mustrit: vahetati infot selle kohta, millal lapsed lasteaeda kirja panna, räägiti kinnisvarahindade järsust langusest, uue gurmeerestorani avamisest Commoni linnaosas, anti põgus ülevaade lähedalasuval tänaval toimunud hirmsast vägivallajuhtumist ja seejärel rääkisid mehed edasi internetis ringlevaid tahumatuid nalju, püüdes niimoodi õhkkonda rõõmsamaks muuta. Sonia mäletas, et ta tahtnuks peaaegu karjuda keskklassi täpselt etteaimatava vestluse ja nende inimeste peale, kellega tal ei ole midagi ühist.

      Tol õhtul, nagu tavaliselt, oli Jamesil suur tahtmine uhkustada oma tohutu vanade punaveinide kollektsiooniga, ning mehed, kes olid väsinud pärast pikka töönädalat, kallasid rõõmuga mõned pudelid 1978. aasta burgundia veini kõrist alla, kuigi juba pooleteise klaasi järel hakkasid nende abikaasad meestele hukkamõistvaid pilke saatma, mõistes nüüd, et nende kohus on tagasiteel autot juhtida.

      Keskööl toodi välja sigarid.

      „Võtke aga,” meelitas James, lastes ringi käia karbil ehtsatel havanna sigaritel, „need on kindlapeale rullitud mõne neitsi reite vahel!”

      Olgugi et nad oli seda ütlust juba tuhandeid kordi kuulnud, naersid kõik mehed laginal.

      Konservatiivsete neljakümnekuueaastaste pankurite jaoks nagu James oli too õhtu täiuslik: turvaline, sünnis ja täpselt selline, nagu tema vanematele oleks meeldinud. Õigupoolest see ei erinenudki nendest pidulikest õhtusöökidest, mida härra ja proua Cameron seenior olid korraldanud. James oli rääkinud Soniale, et ta mäletab, kuidas ta istus trepimademel, piilus trepikäsipuu pulkade vahelt alla ning püüdis kinni tükikesi vestlusest ja juhuslikke naerupahvakuid, mis söögitoast üles kandusid, kui uksed lahti tehti ja ema kööki ja köögist välja ruttas, toimetades supitirinaid või haudenõusid külluslikult kaetud serveerimislauale. Tema lapsepõlveaegsed trepil luuramised olid alati lõppenud aegsasti enne külaliste lahkumist ja nende õhtute lõbusus elas tema kujutelmades edasi. Sonia mõtiskles vahel, kas peost jäänud segadus oli ka Jamesi vanemad nääklema ajanud või kui sageli oli tema ema kell kaks öösel väsinult oma norskava abikaasa kõrvale voodisse roninud.

      Eelmisel nädalal oli kell juba kõvasti üle südaöö, kui kõik külalised olid lahkunud. Pidusöögile järgneva masendava olukorraga silmitsi seistes ilmutas James sellist sõjakust, mis Soniat üllatas, arvestades, et nende kodu täitmine Citys töötavate mehe kolleegide ja nonde kriiskavate naistega oli tavaliselt olnud ju Jamesi mõte. Klaaside pesemine, sest need olid liiga haprad, et neid nõudepesumasinasse panna, hõõguvaid konisid täis tuhatoosid, supikausside servade külge kuivanud justkui rohelisest betoonist randid, punaste veiniplekkidega laudlina ja täiuslike musikujuliste huulepulgajälgedega valged linasest salvrätikud – kõik see ei olnud Sonia meelest just lõbusaim ajaviide. Keegi oli kohvi vaibale loksutanud ja seda mitte maininud ning heledal tugitoolil oli punase veini laik.

      „Mis mõtet on koristajal, kui peame ikkagi ise nõusid puhtaks nühkima?” pahvatas James, asudes ühe iseäranis tugevat vastupanu osutava kastruli kallale ja lennutas veejoa üle kraanikausi ääre. Kui tema külalised olidki alkoholi koguseid piiranud, siis James mitte.

      „Ta töötab ainult nädala sees,” ütles Sonia, kuivatades rasvase vee loiku, mis Jamesi jalge all lirtsus. „Sa ju tead seda.”

      James teadis suurepäraselt, et koristaja ei käi reede õhtuti, ent see ei takistanud esitamast sama küsimust iga kord, kui ta leidis end kraanikausi juurest kangekaelsete plekkidega võitlemast.

      „Kuramuse õhtusöögid,” kirus ta, tassides kööki kolmandat klaasidega kuhjatud kandikut. „Miks me neid korraldame?”

      „Sest ka meid kutsutakse õhtusöökidele ja need meeldivad sulle,” vastas Sonia vaikselt.

      „Ja see on üks paganama lõputu ring, eks ole?”

      „Tead, nüüd me ei pea enam tükk aega ühtegi korraldama. Meile ollakse palju kutseid võlgu.”

      Sonia teadis, et ei peaks seda vestlust jätkama. Palju õigem oleks keel hammaste taga hoida.

      Kella üheks olid taldrikud täiuslikus korras nõudepesumasinasse asetatud, kõik esiküljega paremale poole vaatamas nagu rivi sõdureid. Nagu tavaliselt, olid nad vaielnud selle üle, kas kastme peaks taldrikutelt enne masinasse asetamist maha loputama või mitte. James oli võitnud. Peen Worcestershire’i portselan valendas nüüd juba surisevas masinas. Ka kastrulid olid laitmatult puhtad ning Jamesil ja Sonial ei olnud teineteisele enam midagi öelda.

      Granadas voodisse heita oli hoopis teine asi. Soniale meeldis väga selle kitsa voodi üksildus ja mõtetega omaette olemine. Selles peitus äärmine rahu. Ainsad hääled, mida ta kuulis, olid rahustavad: all tänaval põrisev mopeed, summutatud vestlus, mida võimendas kitsa tänava akustika ja tema vanima sõbra pisut kriipiv hingamine.

      Tänavalambist veel ikka tuppa voogavast valgusest ja koidule viitavast taeva õrnast helendusest hoolimata ta teadvus lõpuks tuhmus, nagu kustub küünal. Ta magas.

      KOLMAS PEATÜKK

      Naised ärkasid kõigest mõni tund hiljem äratuskella nõudliku helina peale.

      „Tõuse ja sära!” ütles Sonia teeseldud rõõmsameelsusega ja piilus öökapil seisva kella poole. „On juba aeg minema hakata.”

      „Kell on alles kaheksa,” oigas Maggie.

      „Sa ei ole oma kella õigesse aega keeranud,” vastas Sonia. „Kell on üheksa ja me peame seal olema kell kümme.”

      Maggie tõmbas lina üle pea, kuid Sonia tõusis üles, käis duši all ja kuivatas end kareda, viledakskulunud rätikuga. Kakskümmend minutit pärast üheksat oli ta riides. Ta oli tulnud Granadasse kindla eesmärgiga.

      „Tule nüüd, Maggie, ärme jää hiljaks,” ütles ta meelitavalt. „Ma lippan kiiresti alla ja joon kohvi, sellal kui sina riidesse paned.”

      Nätsket croissant’i süües ja leiget kohvi juues uuris Sonia Granada linnaplaani ja tegi kindlaks nende sihtpunkti asukoha. Tantsukool ei asunud kaugel, kuid pidi hoolega jälgima, et nad pööraksid õigetele kõrvaltänavatele.

      Kohvi rüübates mõtiskles Sonia selle üle, kuidas asjad olid arenenud. Kõik oli alguse saanud ühest filmist. Ilma selleta ei oleks tantsimist kunagi tulnud. See oli justkui lauamäng – ta ei teadnud, kuhu ta järgmise sammuga satub.

      Üks neist vähestest asjadest, mida James mõnikord tööpäeva õhtuti nõustus tegema, oli kohalikus kinos käimine, kuigi harilikult ta juba magas tükk aega enne filmi lõpplahendust. Kohalik Lõuna-Londoni kino keeldus otsustavalt kassahitte näitamast, ent sealkandis oli piisaval hulgal intellektuaalseid väärtfilme hindavaid kohalikke, kes täitsid suuremal osal õhtutest pool saali. Kino asus nende elukohast vaid umbes miili kaugusel, kuid õhkkond oli Clapham Commoni selles osas palju trendikam: Kariibi toite pakkuvad kiirsöögikohad, kebabiputkad ja tapas’e-baarid võistlestid Hiina, India ja Tai restoranidega, mis pakkusid suurt kontrasti nende kodurajooni suurlinlikele klaasist restoranidele.

      Kõrvaltänav, kuhu nad filmi lõppedes sattusid, sobis hästi äsjanähtud СКАЧАТЬ