Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid. Elaine Mazlish

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja pärisin: „Todd, kas sa oled nii vihane?” Vedasin paberile nurgelisi siksakke, üles ja alla, üles ja alla.

      „Jah,” ütles ta ja tiris mu käest kriidi. Ta joonistas metsikuid viltuseid kriipse. Siis tagus ta pliiatsiotsaga, seni kuni paber oli üleni auguline. Hoidsin paberit vastu valgust ning sõnasin: „Sa oled nii vihane… Sa oled täiesti raevunud!” Ta haaras mu käest paberi ja rebis selle nutu saatel tükkideks, kuni alles oli vaid hunnik paberipuru. Kui ta oli lõpetanud, vaatas ta mulle otsa ja ütles: „Ma armastan sind, emme.” Ta ütles seda esimest korda.

      Olen seda meetodit ikka ja jälle proovinud. Iga kord sellest abi ei ole. Arvatavasti pean tema jaoks veel mingi füüsilise väljundi leidma, näiteks poksikott vms. Ma hakkan mõistma kõige tähtsamat: ka siis, kui ta taob või trambib või joonistab, näitab minu juuresolek talle, et isegi tema kõige vihasemaid tundeid mõistetakse ja aktsepteeritakse.

      8. Kui ma kõiki oma lapse tundeid aktsepteerin, kas see ei anna talle siis põhjust arvata, et kõik, mida ta teeb, on minu meelest väga hea? Ma ei soovi olla kõikelubav lapsevanem.

      Ka meie muretsesime, kas me mitte pole kõikelubavad. Lõpuks hakkasime aru saama, et meie lähenemine tähendas ainult kõikide tunnete lubamist. Näiteks: „Ma näen, et sinu jaoks on väga naljakas kahvliga või sees sonkida.”

      See aga ei tähenda, et peaksite lubama lapsel käituda teile vastuvõetamatul moel. Võipakki „noore kunstniku” eest ära võttes andke teada, et: „Võiga ei mängita. Kui soovid voolida ja kujusid teha, siis kasuta selleks oma savi või plastiliini.”

      Arvame, et lapse tundeid aktsepteerides on neil lihtsam leppida meie poolt seatud piiridega.

      9. Miks ei ole hea anda nõu lapsele, kellel on probleem?

      Andes lapsele nõu või kiireid valmis lahendusi, võtame me neilt võimaluse kogeda ise oma probleemiga maadlemist.

      Kas on hetki, kui nõuanne on vajalik? Kindlasti.

      Detailsema arutluse sellest, millal ja kuidas nõu anda, leiate IV peatükist Iseseisvumise toetamine pealkirja Veel nõuannetest alt.

      10. Kas on võimalik midagi tagantjärele teha siis, kui lapsele antud tagasiside pole teda aidanud? Eile oli mu tütar koolist tulles väga endast väljas. Ta soovis mulle rääkida, kuidas mõned lapsed temaga mänguväljakul norisid. Olin väsinud ja oma probleemidega hõivatud ning seetõttu tõukasin ta eemale, käskides nutmise lõpetada. Ütlesin, et see ei ole veel maailma lõpp. Ta nägi välja väga õnnetu ja läks oma tuppa. Tean, et keerasin käki kokku. Mida nüüd teha annaks?

      Iga kord, kui lapsevanem endale ütleb: „Kindlasti tegin ma suure vea. Miks ma ei võinud öelda, …” saab ta automaatselt teise võimaluse. Elu koos lapsega ei ole suletud ring. Alati on veel mõni võimalus, kas tunni, päeva või nädala pärast öelda: „Ma olen mõelnud selle üle, millest sa varem rääkisid, nendest lastest, kes sind mänguväljakul kiusasid. Ma mõistan, kui solvav see võis sinu jaoks olla.” Kaastunne kulub alati ära, ükskõik, kas seda teha varem või hiljem.

Hoiatused

      I Tavaliselt tekitab lastes tõrget see, kui nende sõnu korratakse täpselt samal moel.

      Näide:

      Laps: Mulle ei meeldi enam David.

      Vanem: Sulle ei meeldi David enam.

      Laps: (ärritunult) Seda ma just ütlesin.

      See laps poleks soovinud „papagoi taolist” vastust, vaid:

      „Miski David’i juures häirib sind,” või „Näib, et oled tema peale pahaseks saanud.”

      II Mõned lapsed ei taha paha tuju korral üldse rääkida. Nende jaoks on lihtsalt ema või isa juuresolek piisavaks lohutuseks.

      Üks ema rääkis meile sellise loo. Ühel päeval leidis ta oma 10-aastase tütre nutetud silmadega diivani nurgas kössitamas. Ema võttis tütre kõrval istet, kallistas teda ja ütles vaikselt: „Midagi on juhtunud.” Nii istus ta koos tütrega vaikselt viis minutit. Lõpuks tüdruk ohkas ja lausus: „Aitäh, ema. Mul on nüüd parem.” Ema ei saanudki kunagi teada, mis oli juhtunud. Ta teadis ainult, et tema lohutav kohalolek pidi olema last aidanud, sest tund aega hiljem kuuldus tütre toast lõbusat ümisemist.

      III Mõned lapsed ärrituvad, kuuldes vanematelt oma tunnetele küll „õiget”, kuid osavõtmatut vastust.

      Üks meie grupi teismeline tütarlaps rääkis, kuidas ta oli koolist koju olles raevunud, sest tema parim sõber oli reetnud ühe väga isikliku saladuse. Ta jutustas sellest oma emale. Ema vastas nagu möödaminnes: „Sa oled vihane.” Tüdruku sõnul ei suutnud ta ennast tagasi hoida nähvamast: „Kas tõesti?”

      Küsisime temalt, millist vastust ta oleks oma emalt oodanud. Ta mõtles hetke ja ütles: „Asi polnudki sõnades, vaid selles, kuidas ta neid ütles. Tundus, nagu räägiks ta kellegi tunnetest, kellest ta üldse ei hooli. Ma oleksin tahtnud, et ta oleks minuga ühes paadis olnud, öeldes kas või näiteks: „Pagan, Cindy, sa oled tema peale kindlasti maruvihane.” Siis oleksin ma tundnud, et ta mõistab.”

      IV Mõnikord ei sobi lastele liigne intensiivsus, millega vanemad vastavad.

      Näide:

      Teismeline: (torisedes) Steve lasi ennast tänavanurgal pool tundi oodata ja siis ta mõtles mingi loo välja, mis niikuinii tõsi ei ole.

      Ema: See on andestamatu! Kuidas ta võis sulle midagi sellist teha? Ta on hoolimatu ja vastutustundetu. Sa vist ei taha teda enam kunagi näha.

      Tõenäoliselt ei tulnud antud teismelisele pähegi sedavõrd jõuliselt reageerida või drastiliselt kättemaksule mõelda. Arvatavasti vajas ta, et ema oleks veidi temaga kaasa torisenud või pead vangutades mõista andnud, kuidas mõistab ärritust, mida sõbra käitumine oli tekitanud. Ta ei vajanud enam lisakoormat niigi ebameeldivate tunnetega hakkama saamiseks.

      V Lastele ei meeldi, kui vanemad kordavad laste endi poolt endale pandud halvustavaid nimesid.

      Kui laps kurdab teile, et ta on rumal, inetu või paks, siis ei aita teda: „Oi, sa arvad, et oled rumal,” või „Sul on tunne, et oled inetu.” Pole vaja selles vallas lapsega koostööd teha. Saame tema tunnet aktsepteerida ka ilma halvustavat sõna kordamata.

      Näide:

      Laps: Õpetaja ütles, et meil ei tohiks õhtul rohkem kui veerand tundi matemaatika kodutöö tegemisele kuluda. Mul kulus terve tund. Järelikult olen ma loll.

      Vanem: Võib olla üsna heidutav, kui töö võtab arvatust rohkem aega.

      Näide:

      Laps: Kui ma naeratan, siis näen ma jube välja. Ainult hambaklambrid kargavad silma. Ma olen nii kole.

      Vanem: Sulle tõesti ei meeldi oma välimus nende asjandustega. Ega see vist ei lohuta, et minu silmale pakud sa väga kena vaatepilti – kas koos klambritega või ilma.

* * *

      Loodame, et „hoiatused” ei ole teid ära ehmatanud. Küllap olete nüüdseks juba mõistnud, et tunnetega tegelemine pole mitte teadus, vaid kunst. Sellegipoolest usume (toetudes aastatepikkusele kogemusele), et СКАЧАТЬ