Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid. Elaine Mazlish

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ühe rollimängu harjutuse, mida saate koos sõbra või abikaasaga proovida. Otsustage, kumb mängib lapse osa ja kumb on lapsevanem. Seejärel lugege ainult enda osa.

Lapse osa(Rollimäng)

      I Arst teatas teile, et olete allergiline ning selleks, et vähem aevastada, peate iga nädal saama süste. Mõnikord on süstid valusad, teinekord pole peaaegu midagi tunda. Süst, mille te täna saite, oli väga valus. Arstikabinetist väljudes soovite ka oma vanemale kurta, kui halb teil on.

      Teie vanem võib vastata teile kahel erineval viisil. Esmalt teie tundeid eitatakse, kuid sellele vaatamata püüdke ikkagi oma olukorda vanematele selgitada. Kui vestlus jõuab lõpule, küsige endalt, millised tunded teid valdasid ning jagage neid ka oma rollimängu partneriga.

      Alustage stseeni käsivart hõõrudes ja sõnadega: „Arst tahtis mind selle süstiga peaaegu ära tappa!”

      II Situatsioon on sama, kui seekord vastab lapsevanem teisiti. Jällegi, peale vestluse lõppu küsige endalt dialoogi käigus teid vallanud tunnete kohta ning jagage emotsioone partneriga.

      Alustage stseeni käsivart hõõrudes ja sõnadega: „Arst tahtis mind selle süstiga peaaegu ära tappa!”

      Kui olete stseeni kaks korda läbi mänginud, võib teil tekkida tahtmine rollid ära vahetada saamaks aimu, millisena paistab situatsioon lapsevanema seisukohast.

Lapsevanema osa(Rollimäng)

      I Peate oma last iga nädal viima arsti juurde, kus talle tehakse allergia-vastaseid süste. Olgugi, et olete teadlik oma lapse hirmust nende käikude eest, teate te ometi seda, et enamikel kordadel kestab valu vaid hetke. Täna kaebab kabinetist väljunud laps valu aga üsna kibedalt.

      Mängige stseeni kaks korda. Esimesel korral püüdke tundeid eitades teha nii, et laps lõpetaks kaeblemise. Kasutage järgmisi väljendeid (soovi korral mõelge ise välja endale sobivad):

      „No kuule, see ei saa ju nii valus olla!”

      „Sa teed sääsest elevandi.”

      „Sinu vend ei tee süstimise ajal teist nägugi.”

      „Sa käitud nagu tita.”

      „Sa parem harju sellega, sest hakkad neid süste saame iga nädal.”

      Kui vestlus jõuab lõpule, küsige endalt, millised tunded teid valdasid ning jagage neid ka oma rollimängu partneriga.

      Stseeni alustab lapse osatäitja.

      II Situatsioon on sama, kuid seekord te ka tõesti kuulate.

      Teie vastused näitavad, et te kuulate ja aktsepteerite tundeid, mida laps väljendab. Vastused võivad olla näiteks:

      „Tundub, et see süst oli tõesti valus.”

      „See süst oli kindlasti valus.”

      „Mm, või nii valus.”

      „Tegu on vist valuga, mida võiks soovida ainult oma halvimale vaenlasele.”

      „Pole kerge neid süste nädalast nädalasse saada. Sa oled kindlasti rõõmus, kui see kord läbi on.”

      Kui vestlus jõuab lõpule, küsige endalt, millised tunded teid seekord valdasid ning jagage neid ka oma rollimängu partneriga.

      Stseeni alustab ka seekord lapse osatäitja.

      Kui olete stseeni kaks korda läbi mänginud, võib teil tekkida tahtmine rollid ära vahetada saamaks aimu, millisena paistab situatsioon lapse seisukohast.

      Kui mängisite last, kelle tundeid eirati ning eitati, kas vihastasite siis üha enam ja enam? Kas peale selle, et olite vihane süstitegemise peale, muutusite lõpuks vihaseks ka oma vanema peale?

      Kas lapse vingumist lõpetada püüdva lapsevanema osa mängides ärritas teid üha enam ja enam „võimatult” käituv laps?

      Tavaliselt nii see läheb, kui tundeid eitatakse. Lapsed ja vanemad muutuvad teineteise suhtes üha vaenulikumaks.

      Kas lapse tunnetega arvestavat vanemat mängides tundsite, kuidas teie võitlusvalmidus asendus hoopis abistava jõuga?

      Kui mängisite last, kelle tunnetega arvestati, kas tundsite enda vastu suuremat lugupidamist ja armastust? Kas valu oli kergem kannatada siis, kui keegi selle suurust aimas? Kas elaksite ka järgmise nädala valu nendel tingimustel üle?

      Tunnistades lapse tundeid teeme talle suure teene. Ma aitame tal leida kontakti tema sisemise reaalsusega. Ja siis, kui ta saab enda sisetunnetest aru, kogub ta kokku jõu, et tunnetega hakkama saada.

KODUNE TÖÖ

      1. Vähemalt üks kord nädalas vestelge lapsega tema tundeid aktsepteerides. Kirjutage dialoog üles vahetult peale selle toimumist, kui see veel värskelt meeles on.

      Laps: ......................................................

      Vanem: ....................................................

      Laps: ......................................................

      Vanem: ....................................................

      Laps: ......................................................

      Vanem: ....................................................

      Laps: ......................................................

      2. Lugege läbi käesoleva peatüki II osa. Sealt leiate (suhtlus)tehnikate kohta täiendavaid kommentaare. Lugege ka sagedamini esitatud küsimusi ning lastevanemate isiklikel kogemustel põhinevaid lugusid, mis näitavad, kuidas kulges uute tehnikate kasutamine kodudes.

       Kiire meelespea…

      Märkus: Võib-olla on teie jaoks kasulik teha koopia sellest ja teistest „meelespea” lehtedest, et neid soovi korral strateegilistesse kohtadesse enda jaoks üles riputada.

II osa. Kommentaarid, küsimused ja vanemate loodVanemate poolt esitatud küsimused

      1. Kas alati on vaja empaatiliselt vastata?

      Ei. Enamasti koosneb meie suhtlus lastega tavalistest mõttevahetustest. Kui laps teatab: „Ema, ma otsustasin täna peale kooli Davidi juurde minna,” siis ei ole vaja vanemal vastata: „Ah nii, sa oled otsustanud oma sõbra juurde täna õhtupoolikul minna.” Lihtne: „Aitäh, et sa seda mulle ütlesid,” on piisav. Empaatilist vastamist on vaja kasutada siis, kui lapsel on vaja teada, mida ta tunneb. Positiivsetele tunnetele pole raske vastata. Ei ole keeruline vastata võsukese ülevoolavale rõõmule „Ma sain mata testis sajast võimalikust punktist üheksakümmend seitse!” samaväärse entusiasmiga: „Üheksakümmend seitse, sa oled kindlasti väga rahul!”

      Kuid just negatiivsete emotsioonide puhul läheb meil tarvis suhtlustehnikaid. Peame üle saama kiusatusest ignoreerida, eitada, moraliseerida vms. Üks isa rääkis, et teda aitas oma poja tunnete suhtes empaatiliseks muutuda see, kui ta hakkas poja füüsilisi „sinikaid” hingeliste „sinikatega” võrdsele pulgale СКАЧАТЬ