Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid. Elaine Mazlish
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid - Elaine Mazlish страница 4
Название: Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid
Автор: Elaine Mazlish
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная прикладная и научно-популярная литература
isbn: 9789949948567
isbn:
4. Kasutage „võlujõudu”.
Järgnevatel lehekülgedel näete, kui erinevalt on erinevaid meetodeid kasutades võimalik reageerida lapse probleemidele.
Siin on siis neli võimalust anda murelikule lapsele „esmaabi”: täie tähelepanuga kuulates, kasutades sõnu, mis väljendavad hoolivust, andes tundele nime ja võimaldades soovitut fantaasiates.
Tähtsam kui ükski meie sõna, on meie hoiak. Kui meil ei ole kaasatundvat hoiakut, siis tunduvad meie sõnad lapsele võltside või manipuleerivatena. Lapse hingeni jõuame ainult sel juhul, kui meie sõnu saadavad tõelised empaatilised tunded.
Neljast eelpool näidatud variandist tundub ehk kõige raskem olevat lapse tundepurskele nime andmine. See vajab praktikas harjutamist, nägemaks, mis tegelikult lapse sõnade taga peitub, selle asemel, et arvata, mida ta võib tunda. Lapsele on tähtis õpetada sõnavara, mis aitavad kirjeldada sisemist reaalsust. Siis, kui lapsed on olemas sõna, millega oma tunnet kirjeldada, saab ta hakata ennast aitama.
Järgmises ülesandes on kuus võimalikku ütelust, mida laps võib oma vanematele esitada. Palun lugege need läbi ning mõelge välja:
1. Üks või paar sõna, mis kirjeldaksid lapse võimalikke tundeid.
2. Lause, mida teie võiksite öelda, et näidata lapsele, kuidas te tema tundeid mõistate.
Kas panite tähele, kui palju mõttejõudu ja energiat kulub, andmaks lapsele teada, et aimate, mida ta teie arvates võib tunda? Meie jaoks enamikele ei ole iseenesestmõistetavalt lihtne öelda midagi sellist:
„Oi, tundub, et sa oled vihane!” või „See pidi sulle küll pettumust valmistama!” või „Hm. Tundub, et sa ei ole väga kindel, kas lähed sellele peole,” või
„Tundub, et sulle on vastumeelne selline kodutööde hulk, ”või „Oi, see pidi küll masendav olema!” või „Kui parim sõber ära kolib, siis teeb see kindlasti kurvaks.”
Ent ometi toovad just seesugused laused lapsele kergendust ja lohutust ning aitavad hakata tegelema probleemi lahendusega. (Muide, ärge kartke kasutada raskeid sõnu. Kõige kergem viis uut sõna õppida on seda kasutada kontekstis.)
Võib-olla mõtlete nii: hea küll, harjutust tehes oskasin vastata selliselt, et laps tundis, et mõistan teda – enam-vähem. Aga kuidas vestlus edasi kulgeb? Kuidas jätkata? Kas järgmiseks võin nõu anda?
Hoiduge nõuannete jagamisest. Ma tean, kui ahvatlev on lahendada lapse probleeme kiirete lahendustega:
„Ma olen väsinud.”
„Siis heida pikali ja puhka!”
„Mul on kõht tühi.”
„Siis söö midagi!”
„Ma ei taha süüa.”
„Ära siis söö!”
Võidelge kiustatusega koheselt midagi „paremaks” muuta. Nõuandmise asemel jätkake lapse tunnete tunnistamist ning peegeldamist.
Mida ma silmas pean? Toon teile näite. Üks isa meie vestlusringist jutustas meile oma väikesest pojast, kes koju tormates teatas nii, nagu oli kirjas eelpool harjutuses: „Ma tahaksin Michaelile vastu nina anda!” Isa sõnul oleks nende vestlus tavaoludes kulgenud umbes nii:
Poeg: Ma tahaksin Michaelile vastu nina anda!
Isa: Miks? Mis juhtus?
Poeg: Ta viskas mu vihiku pori sisse!
Isa: Kas sa tegid enne seda talle midagi?
Poeg: Ei!
Isa: Oled sa kindel?
Poeg: Ausõna! Mina teda ei puutunud!
Isa: Hea küll, Michael on su sõber. Kui sa minu nõu kuulaksid, siis unusta kogu see lugu. Ega sa ise ka kukupai ole, tead. Mõnikord oled sa ise tüli algataja, aga süüdistad teist. Nii nagu juhtub sageli su venna puhul.
Poeg: Mina ei alustanud. Tema alustas. Ah, sinuga ei saa rääkida.
Aga isa oli just osalenud meie seminaris, mille teema oli aidata lastel tunnetega toime tulla. Ta jutustas meile, kuidas vestlus tema ja poja vahel tegelikult välja kukkus:
Poeg: Ma tahaksin Michaelile vastu nina anda!
Isa: Oi, küll sa oled vihane!
Poeg: Ma tahaksin ta paksu näo üles lüüa!
Isa: Sa oled kohe nii vihane!
Poeg: Kas tead, mida see ennasttäis riiukukk tegi? Ta haaras bussipeatuses mu vihiku ja viskas selle porilompi! Ilma mingi põhjuseta!
Isa: Hm…
Poeg: Ma arvan, et ta vist mõtles, et mina tegin kunstiklassis tema tobeda savist linnu katki.
Isa: Sa arvad nii.
Poeg: Jah. Ta vaatas kogu aeg minu poole sel ajal kui ta nuttis.
Isa: Oi…
Poeg: Aga ma ei teinud seda katki! Mina ei teinud!
Isa: Sa tead, et ei teinud.
Poeg: Noh, ma teinud seda meelega. Ma ei saanud sinna midagi parata, et see tobe Debby mind laua vastu lükkas.
Isa: Nii et Debby lükkas sind.
Poeg: Jah. Mitu asja kukkus maha, aga ainuke, mis katki läks, oli see lind. Ma ei tahtnud! See oli ilus lind.
Isa: Sa tõesti ei tahtnud seda lõhkuda.
Poeg: Ei! Aga ta ei uskunud mind.
Isa: Kas sa arvad, et ta ei usuks, kui sa talle tõtt räägiksid?
Poeg: Ma ei tea… Ma räägin talle igal juhul, kas ta usub või mitte. Ja ma arvan, et tema vabandab, et ta minu vihiku porri viskas.
Isa oli hämmastatud. Ta ei olnud esitanud ühtki küsimust, kuid vaatamata sellele oli poeg rääkinud talle kogu loo. Ta ei olnud andnud ühtki nõuannet, kuid sellele vaatamata oli poeg leidnud oma lahenduse. Tundus uskumatu, et ainuüksi kuulamine ja poja tunnete tunnistamine oli nii palju aidanud.
Üks asi on teha kirjalikult ülesandeid ja lugeda modelleeritud dialooge. Hoopis midagi muud on kuulamisoskust lastega reaalsetes СКАЧАТЬ