Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid. Elaine Mazlish

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et sa kannad neid, kas see meeldib sulle või mitte!”

      „Sul pole mingit õigust treeneri peale vihane olla! See on su end süü. Oleksid pidanud õigel ajal kohal olema.”

      Millegipärast tulevad sellised sõnad paljudel meist kergesti üle huulte. Aga kuidas tunnevad ennast lapsed, kui neid sõnu kuulevad? Saamaks aimu, milliseid tundeid tekitab meis see, kui meie tundeid on eiratud, tehke järgmist ülesannet:

      Kujutlege, et olete tööl. Teie ülemus palub teil teha midagi, mis pole päriselt teie ülesanne. Ta soovib, et see oleks tehtud tööpäeva lõpuks. Te kavatsete ülesande otsekohe ära teha, kuid kõikvõimalike muude asjatoimetuste tõttu, mis esile kerkivad, unustate selle sootuks. Teil on nii kiire, et jõuate vaevalt lõunale. Siis, kui asutate ennast koos oma kolleegidega koju minema, tuleb ülemus ning küsib näha tööd, mida palus teil teha. Kiiresti püüate selgitada, kui ebatavaliselt kiire päev on täna olnud. Ülemus katkestab teid. Ta karjub kõva ja vihase häälega: „Mind ei huvita teie vabandused! Mille eest ma teile teie arvates üldse maksan? Kas tagumikuga tooli soojendamise eest?” Kui avate oma suu, et midagi öelda, saate vastuseks: „Ärge tehke endale tüli!!” ning ülemus kõnnib eemale lifti suunas. Teie kolleegid püüavad teha nägu, et nad ei kuulnud midagi. Te lõpetate oma asjade kokku korjamise ning lahkute büroost. Teel koju kohtute sõbraga. Olete ikka veel ärritunud ning jutustate sõbralegi, mis juhtus. Teie sõber proovib teid aidata kaheksal erineval moel. Lugedes igat varianti, proovige tabada oma esimene reaktsioon öeldule ning kirjutage see üles. (Ei ole olemas õigeid ega valesid reaktsioone. Mida iganes tunnete, on teie jaoks õige.)

      I Tunnete eitamine: „Pole põhjust nii ärritunud olla. Ära ole rumal! Küllap sa oled lihtsalt väsinud ning teed sääsest elevandi. Asi ei saa ju nii halb olla. Ole nüüd, naerata! Sa oled nii kena, kui naeratad.”

      Teie reaktsioon:

      ...................................

      ...................................

      ...................................

      II Filosofeerimine: „Vaata, elu ongi selline. Asjad ei lähe alati nii nagu sooviksime. Sa pead õppima asjadest üle olema. Maailm ei ole täiuslik.”

      Teie reaktsioon:

      ...................................

      ...................................

      ...................................

      III Nõuanne: „Tead, mis sa peaksid minu arvates tegema? Homme hommikul mine kohe oma ülemuse kabinetti ja ütle: „Ma eksisin.” Siis mine ja tee see hooletusse jäetud ülesanne kohe ära. Ära komista pisiasjade otsa! Ja kui sa mõistliku inimesena ei soovi oma töökohta kaotada, siis vaata, et enam midagi sellist ei juhtuks!”

      Teie reaktsioon:

      ...................................

      ...................................

      ...................................

      IV Küsimused: „Mis need asjatoimetused õieti olid, mis vahele tulid, nii et unustasid ülemuselt ekstra sulle antud töö? Kas sa ei arvanud, et ta vihastab, kui sa kohe seda ära ei tee? Kas midagi sellist on ka varem juhtunud? Miks sa talle lifti ei järgnenud ja uuesti ei proovinud selgitada?”

      Teie reaktsioon:

      ...................................

      ...................................

      ...................................

      V Teise osapoole õigustamine: „Ma saan su ülemuse reaktsioonist täitsa aru. Tal on arvatavasti palju pingeid. Ole õnnelik, et ta sagedamini enesevalitsemist ei kaota.”

      Teie reaktsioon:

      ...................................

      ...................................

      ...................................

      VI Haletsemine: „Oh sa vaeseke! See on kohutav! Mul on sinust nii kahju, et nutt tuleb peale.”

      Teie reaktsioon:

      ...................................

      ...................................

      ...................................

      VII Amatöörlik psühhoanalüüs: „Kas sulle pole kunagi tundunud, et tegelik põhjus, miks sa nii ärritunud oled, on see, et su ülemus meenutab sulle su isa? Lapsena kartsid kindlasti isale pettumust valmistada ja nüüd, mil su ülemus sinuga tõreles, valdas sind taas ammune hirm tõrjutud saada. Kas pole nii?”

      Teie reaktsioon:

      ...................................

      ...................................

      ...................................

      VIII Empaatiline vastus: (katse häälestada ennast teise inimesega samale lainele): „Pagan, see pidi küll karm kogemus olema! Kindlasti oli päris raske taluda sellist rünnakut teiste kuuldes, eriti kui seljataga on pingeline päev.”

      Teie reaktsioon:

      ...................................

      ...................................

      ...................................

      Te kogesite nüüd enda reaktsioone mõnedele tüüpilistele suhtlusmallidele. Sooviksin jagada teiega mõningaid oma isiklikke reaktsioone. Kui ma olen ärritunud või solvunud, siis ei taha ma kuulda nõuandeid, filosofeerimist, psühholoogialoengut või näha asju kellegi teise seisukohast – eelpoolnimetatu teeb mu olemise ainult veelgi sandimaks. Haletsus paneb mind ennast tundma haletsusväärsena, küsimused asetavad mind kaitsepositsioonile ja kõige rohkem ajab mind marru, kui keegi ütleb mulle, et mul polegi põhjust tunda nii nagu tunnen. Minu esmane emotsioon enamikele vastusevariantidele on: „Unusta see ära! Pole mõtet enam edasi rääkida.”

      Aga kui keegi tõesti kuulab ja mõistab minu sisemist valu ning annab mulle võimaluse rääkida veel rohkem sellest, mis mind vaevab, tunnen ma ärrituse ja segaduse vähenemist; tunnen, et olen võimeline oma tunnete ja probleemidega hakkama saama.

      Võib-olla isegi ütlen endale: Mu ülemus on üldjuhul õiglane… Oleksin pidanud selle ülesande kohe ära tegema… Aga ma ei saa siiski mööda vaadata sellest, mida ta tegi… Hea küll, lähen homme varakult tööle ja teen selle asja kohe ära… Kuid tööd ülemusele viies ma siiski ütlen talle, et see, kuidas ta mind kohtles, viis mind väga endast välja. Ja kui ta soovib mind kritiseerida, siis tehku seda edaspidi nelja silma all.

      Taoline protsess ei ole teistmoodi ka meie lastel. Ka nemad saavad ennast aidata, kui nende jaoks on kõrvad, mis kuulavad ja neile vastatakse empaatiliselt. Kuid empaatiline keelekasutus ei ole meie jaoks loomulik. See ei ole osa meie emakeelest. Enamik meist kasvas üles nii, et meie tundeid eitati. Selleks, et soravalt empaatilist keelt rääkida, peame õppima ja harjutama empaatilise suhtlemise meetodeid. Järgnevalt mõned moodused aitamaks lastel oma tunnetega toime tulla.

AITAMAKS TUNNETEGA TOIME TULLA

      1. Kuulake СКАЧАТЬ