Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid. Elaine Mazlish
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid - Elaine Mazlish страница 6

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Mõned lapsed oskavad rääkida, miks nad on hirmunud, vihased või õnnetud. Kuid paljude jaoks suurendab küsimus „miks?” veelgi nende muret. Lisaks probleemi algsele põhjusele peavad nad seda nüüd veel analüüsima hakkama ning mõistliku seletuse välja käima. Tihti lapsed ei tea oma tunnete põhjust. Mõnel teisel juhul jällegi kardavad nad, et põhjus pole täiskasvanud silmis küllalt „hea” („kas sa sellepärast nutadki?”)

      Murelikku noorukit aitab palju rohkem see, kui ta kuuleb: „Ma näen, et miski vaevab sind,” kui et teda üle kuulatakse: „Mis juhtus?” või „Miks sa ennast niimoodi tunned?” Täiskasvanuga, kes tundeid mõistab, mitte ei pressi välja selgitust, on kergem rääkida.

      3. Kas me peame oma lastele kinnitama, et nõustume nende tunnetega?

      Lapsed ei vaja, et keegi nende tunnetega nõus oleks. Nad soovivad, et nende tundeid tunnistataks. Väljend „sul on õigus” paitab hetkeks kõrvu, kuid võib osutuda takistavaks lapsel endal asju läbi seedida.

      Näiteks:

      Laps: Õpetaja ütles, et ta jätab meiega klassietenduse tegemise pooleli. Ta on õel!

      Vanem: Pärast nii paljusid proove? Ma olen sinuga nõus. Ta peab tõesti õel olema, et midagi sellist teha.

      Vestluse lõpp.

      Pange tähele, kui palju kergem on lapsel konstruktiivselt mõelda juhul, kui tema tundeid aktsepteeritakse:

      Laps: Õpetaja ütles, et ta jätab meiega klassietenduse tegemise pooleli. Ta on õel!

      Vanem: See on sinu jaoks kindlasti suur pettumus. Sa nii ootasid selle näidendi valmimist.

      Laps: Jah. Ainult sellepärast, et mõned lapsed proovi ajal lollitasid. See on nende süü.

      Vanem: (kuulab vaikselt)

      Laps: Õpetaja on sellepärast vihane, et keegi ei tea oma osa peast.

      Vanem: Ah nii.

      Laps: Ta ütles, et kui me end kätte võtame, siis võib-olla annab ta meile veel ühe võimaluse… Ma parem lähen veel osa kordama. Kas sa aitad mind täna õhtul?

      Kokkuvõttes: mida vajavad igas eas inimesed stressiolukorras? Nad ei vaja nõustumist või mittenõustumist; nad vajavad seda, et keegi nende tundeid tunnistaks.

      4. Juhul, kui lapsele on nii tähtis näidata, et mõistan ta tundeid, miks siis ei piisa lihtsalt lausest: „Ma mõistan su tundeid.”?

      Häda on selles, et mõned lapsed lihtsalt ei usu teid, kuigi ütlete, et saate nende murest aru. Nad vastavad: „Ei, sa ei saa.” Kui te aga vaevute täpsustama („Esimene koolipäev võib olla päris hirmuäratav – nii palju uut, millega tuleb harjuda”), teab laps, et te tõepoolest mõistate.

      5. Mida teha siis, kui püüan anda tundele nime, aga tuleb välja, et mul polnud õigus?

      Ei juhtu midagi hullu. Teie laps parandab teid kiiresti.

      Näide:

      Laps: Isa, kontrolltöö lükati järgmisele nädalale.

      Isa: See on siis küll sinu jaoks kergendus.

      Laps: Ei, ma vihastasin. Nüüd ma pean kogu seda materjali järgmisel nädalal jälle tuupima.

      Isa: Ah soo, sa lootsid asjaga ühele poole saada.

      Laps: Just!

      Muidugi ei suuda keegi alati õigesti ära arvata, mida teine inimene tunneb. Meie võimuses on püüda oma laste tunnetest aru saada. Iga kord see meil ei õnnestu, kuid enamasti meie katseid hinnatakse.

      6. Tean, et tundeid tuleb aktsepteerida, kuid minu jaoks on seda raske teha, kuuldes oma last ütlemas „ma vihkan sind” või „sa oled vastik”.

      Kui teid ärritab „ma vihkan sind!” siis tuleks lapsele öelda: „Mulle ei meeldi seda sinu suust kuulda. Kui sa oled millegipärast vihane, siis anna seda mulle teistmoodi teada. Sel juhul saan ma sind ehk aidata.”

      7. Kas peale selle, et kinnitada lapsele, kuidas ma tema tunnetest aru saan, on ka mõni muu moodus ärritunud last aidata? Minu poeg ei kannata üldse mitte mingisugust ärritusseisundit. Mõnikord teda mingil määral küll rahustavad minu sõnad: „See on kindlasti ärritav”, kuid enamasti ta isegi ei kuule mind.

      Meie töörühmade vanemad on avastanud, et füüsiliselt aktiivne tegevus aitab mõnikord äärmiselt ärritunud lapsel raskeid tundeid leevendada. Oleme kuulnud palju lugusid lastest, kes on rahunenud pärast seda, kui on löönud patja, tagunud vanu pakendeid, tampinud ja sõtkunud savi, lõvi kombel möiranud või noolt visanud. Tundub, et on üks tegevus, mida vanemad kõige meelsamini jälgivad ning mis on ka lastele kõige ohutum. See on oma tunnete joonistamine. Kaks järgnevat näidet leidsid aset ühe nädala jooksul.

      Jõudnud tagasi loengult, leidsin oma 3-aastase poja põrandal maas jonnimas. Minu mees seisis sealsamas ning kogu tema olek väljendas tülgastust. Tema sõnad mulle olid: „Hea küll, spetsialist laste alal, vaatame, kuidas sina sellega siin hakkama saad.” Tundsin, et pean olema ülesannete kõrgusel. Vaatasin alla Joshua peale, kes endiselt kisas ja siples ning haarasin telefoni kõrvalt paberi ja pliiatsi. Seejärel ma põlvitasin, ulatasin Joshuale pliiatsi ja paberi öeldes: „Võta. Näita mulle, kui vihane sa oled. Joonista pilt sellest, mis tunne sul on.”

      Joshua hüppas kohe püsti ja hakkas vihaselt ringe joonistama. Ta näitas seda mulle ja ütles: „Vaata, kui vihane ma olen!”

      „Sa oled tõesti vihane!” ütlesin ja rebisin talle veel ühe lehe. „Näita veel,” sõnasin.

      Laps kritseldas raevukalt paberile ja ma ütlesin uuesti: „Oi, nii vihane!” Tegime kogu protseduuri veel kord läbi. Neljandat paberit ulatades oli ta juba märgatavalt rahunenud. Ta vaatas seda pikalt ning ütles siis: „Nüüd ma näitan oma rõõmsaid tundeid.” Ta vedas paberile ringi kahe silma ja naeratava suuga. See oli uskumatu. Kahe minutiga oli hüsteeria muutunud naeratuseks – ja ainult seetõttu, et lasin tal oma tundeid näidata. Pärast ütles mu mees: „Käi seal grupis edasi.”

      Järgmisel korral rääkis üks teine ema oma kogemusest sama tehnikat kasutades.

      Kui kuulsin eelmisel nädalal lugu Joshuast, oli mu esimene mõte: oi, kuidas sooviksin sama proovida ka Toddiga. Todd on samuti 3-aastane, kuid tal on tserebraalparalüüs2 ning kõik, mis teiste laste jaoks on loomulik – kukkumata seista, pead püsti hoida – nõuab Toddilt väga suurt pingutust. Ta on küll teinud suuri edusamme, kuid võib ikkagi kergesti masendusse langeda. Iga kord, kui midagi ebaõnnestub, võib ta tundide viisi ühtejutti karjuda. Siis ei suuda ma mitte mingi nipiga temani jõuda. Kõige halvem selle juures on, et ta püüab mind lüüa ja hammustada. Ta vist arvab, et kõigis tema kannatustes olen süüdi mina ja mina peaksin ka midagi ette võtma. Enamuse ajast on ta minu peale vihane.

      Peale eelmist loengut koju minnes arutlesin endamisi, kuidas saaksin ennetada Toddi täielikku „jonniauku” langemist. Sel õhtupoolikul mängis ta oma uue puzzlega. See oli väga lihtsakoeline, vaid mõne suure tükiga. Sellegipoolest oli tal raskusi viimase tüki paigalesobitamisega ja pärast mõnda katsetust СКАЧАТЬ

<p>2</p>

tserebraalparalüüs ehk lapseea tserebraalne halvatus on peamisi keha-lise puude tekitajaid. Tegemist on on kesknärvisüsteemi haigusega, mis avaldub liigutuste kontrolli, toonuse ning kehaasendi häiretena. Haigust põhjustab sünnieelne või sünniaegne areneva aju kahjustus (tõlk.)