Lõhestusjoon. Tiit Tarlap

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütles, et tema nimi tähendab ühte kohta, ühte küla nimega Pariis ja et seda pole enam ammu olemas. Aga mina teadsin seda nime. Ma olin seda näinud. Ainult et see polnud mingi küla, vaid…

      Noh, ma olen Turaidas käinud ja nüüd nägin Tarbatut, kuigi öösel. Need on linnad. Aga see… See oli nii suur… Ja kuidagi ma teadsin, et see on üks Euroopa suurimaid linnu. Mitte kohe, aga lõpuks. Tegelikult oli see Chakuatso, aga seal nad pidasid seda Euroopaks.”

      „On palju suuremaid linnu kui Turaida või Tarbatu või Sigtuna,” ütles Üksiklane, häält rahulikuks sundides. „Kui sa näeksid kas või Uus-Copani või Mayapani Chakuatsos või Tenochtitlani suure mere taga. Ka asteekide Londynum on suur ja paljud teised. Kas seal sinu Pariisis oli punanägusid?”

      „Seal oli igasuguseid nägusid – valgeid ja pruune ja musti ja punaseid. Kõige rohkem muidugi valgeid, meiesuguseid – palju rohkem kui teisi. Ja millised majad seal olid! Nagu mäed! Ja vahel oli öösiti sama valge kui päeval. See on küll teistmoodi. Päike ei paistnud ja kuu ka mitte, taevas oli must. Aga all oli kõik ikka valge ja…”

      Nooruk hingeldas. Tema hääl kostis sama tasa kui enne, ent toon jättis mulje, nagu karjuks ta erutusest.

      „Mööda laiu tänavaid jooksid imeliku urinaga võõrad ratastel loomad ja nende loomade sees istusid inimesed. Need pidid olema loomad, nad ju liikusid ise. Ei hobused, härjad ega keegi muu neid ei vedanud. Seesuguseid polnud üldse näha. Kui need ratastel loomad seisma jäid, lasksid nad inimesi uste kaudu sisse ja välja. Ja neil inimestel polnud seest tulles häda midagi. Ja…”

      Ühtäkki Asko vakatas. Tema silmad pöördusid pahupidi ning siis kukkus ta toolilt põrandale veel enne, kui Üksiklane või ülemmeister liigutadagi jõudsid. Mõlemad kargasid ainult hilinenult püsti.

      Asko lamas vaikselt põrandal ega liigutanud enam. Isegi ta kõhna keha kukkumine oli olnud kohatult vaikne. Seisjad silmitsesid teda mõne hetke tummas ehmatuses. Üksiklane sai esimesena hääle tagasi.

      „Nii see tal siis käibki,” ütles ta tasa. „Paistab, et me ärritasime ta sellest rääkima sundides liiga üles ja… siis see juhtus.”

      „Huvitav, kui kaua see kestma peaks?”

      „Seda unustas ta öelda. Kui ta isegi teab. Alati ei olegi vahest ühtemoodi.”

      „Me peame Metsala Aguri kutsuma,” arvas ülemmeister.

      „Ravitseja? Mida tema siin tegema peaks? Ta ei tea sellest midagi.”

      „Keegi peab ju poisi juurde jääma. Minul on muidki muresid kui oodata, millal ta jälle silmad lahti saab. Küllap sinul samuti.”

      „Ei,” raputas Üksiklane pead. „Minul midagi sellest tähtsamat praegu küll ei ole. Küsimus on, kas me teda liigutada üldse tohime või peab sinna jätma, kuhu kukkus?”

      „Ega temaga põrandal midagi hullemat enam ei juhtu, kui juba juhtus,” arvas Jaanus. „Aga Metsala saadan ikka. Poiss ju ütles, et tal pidi pärast… tagasi tulemist kole paha olema. Ehk oskab Agur leevendada. Parem muidugi on, et sina ka jääd. Kui ta toibub, anna mulle teada. Panen kellegi ukse taha ootama.”

      „Ma tundsin Karl de Parist päris hästi,” ütles Üksiklane mõtlikult, „Tean, kus see tema esiisade Pariis asus. Täpsemini ehk, kui ta ise teadis. Just selle koha peal seisab praegu Uus-Copan.”

      „Chakuatso vana pealinn?” kergitas ülemmeister kulme. „Seal, kust sa ise…”

      „Jah, pealinn enne seda, kui nad veel kaugemale itta liikudes keskuse Seine’i äärest Odra äärde nihutasid. Aga Uus-Copan on oma kakssada aastat vanem kui Mayapan ja tegelikult jäi vaimuelu keskus endiselt sinna. Niisugust asja riikliku otsusega üle ei vii. Mayapan seevastu rajatigi nimelt just pealinnaks.”

      „Sa elasid Uus-Copanis – kui suur see õieti on?”

      „Väga suur, ülemmeister,” ütles Üksiklane kuivalt. „Seal üksi elab vaat et sama palju rahvast kui terves Põhjala Liidus kokku.”

      Sakala Jaanus langetas hetkeks silmad. Seal üksi… Lisaks kõik muud linnad ja maad. Ta ju teadis, teadis kõike, aga ikka oli raske selle peale mõelda. Kogu punanägude kohutava arvukuse peale, nende sõjalise üleoleku peale…

      Viimane oli nüüd nii suur, et nad võinuksid välja saata ka üksnes tuhat meest vintpüsside ja suurtükkidega ning kogu Põhjala Liidu ühendatud vägi oleks avamaises lahingus laiali löödud nagu… Neid, viimaseid vabu valgeid, ei vaevunud punased enam vaenlastekski pidama. Karulaane Vello võrdlus kärbsest ja lapatsist oli veel pehmesti öeldud. Metsade rüpes poleks asi muidugi niisama lihtne. Aga mis see enam luges, kui läkski veidike kauem…

      Ent ta võttis end kohe kokku. Mis siis, et neil jäigi vaid imele loota. Imesid võis ju ette tulla. Üks väike ime lebas praegu tema enda jalge ees kambripõrandal. Kui nad vaid teaksid, mis sorti ime. Nende olukord ei lubanud pirtsakalt valida. Uurida tuli kõike ebatavalist. Tavalisest polnud enam abi.

      „See vaevatud Asko rääkis Pariisist,” juurdles ülemmeister. „Või, tähendab, Uus-Copanist. Punaste linnast. Ja just punanäod hakkasid teda jahtima. Sina aga ütled, et seal on mayade vaimne keskus? Noh, see, mis selle poisiga toimub, on ka vaimne. Ta keha on ju veel siin – või kuidas?”

      „Nii see on,” noogutas Üksiklane. „Kunagisel Pariisil ja praegusel Uus-Copanil pole suuruselt küll rohkem ühist kui sääsel ja tarval, aga koht on tõesti sama… Ja…” Ta peatus ebaledes.

      „Ja…?” surus ülemmeister kannatamatult takka.

      „Mayad on siit vaadates üsna kummaline rahvas,” pomises Üksiklane, kätt laubale tõstes. „Seda on küll võõrad rahvad üksteise jaoks alati. Ja kui jutt käib juba rassidest, ei olegi teisest vist päris lõpuni võimalik aru saada. Minevik, kust me tuleme, on liiga erinev…”

      „Aga sina ju…” alustas Jaanus, kuid peatus järsult, isegi nüüd, mil keegi kõrvaline neid ei kuulnud.

      „Kuidas minuga on, tead sa isegi,” ütles Üksiklane kumedalt. „Aga siin tead ainult sina, ja parem, kui see nii ka jääb. Saad isegi aru, mispärast.

      Mis ma ütelda tahtsin, on see, et lisaks tavalistele erinevustele on mayadel veel midagi, millest ka nende hulgast vaid vähesed teavad ja mille vastu veel vähesemad endiselt huvi tunnevad. See unustati, läks suuresti kaotsi juba ammu enne, kui nad üle ookeani tulid. Praktilise maailma, tehnika kiire tõus, mis neid nii tugevaks tegi, on taolise huvi surmanud.

      Aga nüüd hakkab just seesama areng vana ja unustatut uuesti elustama. Justkui uuele ringile minnes. Paljutki vaadatakse värske pilguga. Vähemalt mõnes kitsas ringkonnas arvatakse, just praeguste uusimate saavutuste najal, et vana täielikult kõrvale jättes on ka mitmest olulisest teetähisest kasutult mööda mindud. Neid püütakse uuesti üles leida. Nende rahvaste juurest, kus nad veel alles on.”

      „Ja nemad sind siia saatsidki,” nentis ülemmeister nii tasa, et seda poleks kuuldud isegi samas toas mõne sammu kaugusel. „Pooleldi maya, nagu sa oled.”

      „Jah, onu,” noogutas Üksiklane. „Pooleldi maya ja pooleldi sakalane, nagu ma olen.”

      Ta vaikis hetke. „Mina ise ei tea seda iidset salaõpetust СКАЧАТЬ