Lõhestusjoon. Tiit Tarlap

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Piisas vaid mõnest põlvkonnast, et kogu Põhjala tundmatuseni muutuks. Isegi keel, mida siin räägiti, oli nüüd teine – niisugune, millest kõikjal aru saadi. Ka see oli tekkinud kuidagi nagu iseendast.

      Riigi keskus ei olnud alati Tarbatus paiknenud. Esimene ülemmeister valitses Sigtunast. Siis võtsid Albioni asteegid kogu Norra Fjordideranniku üle ja Sigtuna muutus liiga kergesti haavatavaks. Liidu kõrgem võim taandus Turusse. Ent peagi selgus, et see jääb teistest piirkondadest liiga kaugele põhja. Lisaks muutsid punaste hirmuäratava kiirusega arenevad laevastikud peagi sobimatuks ükskõik missuguse sadamalinna, mis välistas Kalevanlinna valimise.

      Pihkva jäi ohtlikult löögiulatusse lõuna poolt tulnud irokeesidele, kes Sarmaatia üle ujutasid ja samal ajal India irokeesidest lahku lõid, et oma riiki ise teistes suundades laiendada. Turaida olnuks muude Põhjala piirkondade suhtes liialt lõunas, kuigi naeruväärne „liit” Chakuatso mayadega tagas sellele vähemalt näilise julgeoleku. Ainult et see asus ebameeldivalt lähedal „armsatele” liitlastele endile. Nõnda viis üle-eelmine ülemmeister keskuse Tarbatusse. Kuni uue olukorrani. Või… lõpuni…

      Tundus, et viimase valgete koosluse valitsejad otsisid asjatult pelgupaika, just niisamuti, nagu oli seda kogu Vallutuse jooksul sama asjatult teinud kogu valge rahvas tervikuna. Nüüd asus riigi keskus Tarbatus. Ja aju. Ning nii ühes kui teises pesitses mure. Hullem veel – nad olid pilgeni muret täis. Sageli, väga sageli püsiti ülemmeistri kantsis aru pidades hilise ööni üleval.

      Ka täna istus Sakala Jaanuse pisemas nõukambris ümber laua kolmeharuliste küünlalühtrite valgel viis meest. Need olid ülemmeister ise, Karulaane Vello, Sigtuna Ragnar, Turaida Conrad ja noorimana meestest Wodzineki Zbigniew, kelle päritolu viitas ammukadunud Poolale ning kelle perekond elas juba kolmandat põlve hoopis Pihkvas. Tema oli vaevalt kolmkümmend täis, aga tänu imepärasele arvutusvõimele ning teravale mõistusele tõusnud noorusele vaatamata juba Põhjala Liidu peavarahoidjaks. Ülemmeister ise oli tublisti kuuskümmend vana, teised kolm jagunesid nende kahe äärmuse vahele. Nelja mehe ees seisid kosutuseks mõdukannud, saksa juurtega Conrad eelistas õlut. Vello ja Ragnar suitsetasid piipe.

      Pärast päevaseid tegemisi oli taoline kokkusaamine nõunikel tavaline, kui keegi just mujal rakkes ei viibinud. Selleks polnud isegi konkreetset vajadust tarvis. Nüüdki istusid nad koos pigem harjumusest kui mõne tänase häda survel. Tegelikult oli kogu nende elu üksainus põletav häda ja küsimus: mis saab homme ja kas homset üldse tuleb? Nad olid sellega ammu harjunud.

      „Nii et kantsimüüre me enam tugevdama ei hakkagi,” pigem nentis kui küsis Conrad kruusi suult võttes.

      Zbigniew laiutas sõnatult käsi, andes mõista, et sel teemal ei tasu rohkem rääkida.

      „Mis neist müüridest enam kasu on?” küsis Sigtuna Ragnar värskest suitsupilvest omakorda, ja pisut tüdinult. Vaidlus oli juba aastaid vana, kuid uus karm tõde ei tahtnud ikka veel kõikide peakoore alla päriselt ära mahtuda. Seda oligi raske vastu võtta. Olukord kippus kujunema niisuguseks, et nad olid jäänud praktiliselt kaitsetuks.

      „Müürid lugesid midagi siis, kui punanägude kahurid tulistasid veel raudmunadega. Aga nüüd neil kuulid lõhkevad. Neid kutsutakse mürskudeks. Üksiklane nägi üht punaste meest omavahelist lahingut ise pealt ja rääkis, mis jõud seal taga on.”

      „Ja kahureid kutsuvad nad nüüd suurtükkideks,” lisas Jaanus mõtlikult. „Niisuguste tule all jääb paksemastki müürist poole söögivahega ainult suitsev kivihunnik järele. Nemad ise varjuvad selle tule eest hoopis maa sisse kaevatud aukudes.”

      „Võib-olla peaks kah aukusid kaevama,” irvitas Karulaane Vello süngelt. „Aga mis me seal oma taprite ja ambudega tegema hakkame? Või musketitega? Nemad ajavad meile siis lihtsalt mulla peale, ja asjad ühel pool. Kui me seda viisakusest juba ise ei tee.”

      „Irvita aga,” kortsutas Ülemmeister kulmu. „Ainult et müüridega on nüüd ikkagi lõpp. Need ehitati hallil ajal poolakate ja noogardlaste ja moskoviitide vastu. Ja meie eneste vastu, kuni meil oli veel mahti ja jätkus lollust omavahel sõdida. Aga kus on nüüd poolakad ja leedulased ja noogardlased ja moskoviidid?”

      „Põhjakaares pole punased päris mereni veel kippunud,” märkis Conrad. „Ehk ei meeldi ilmastik.”

      „Fjordidemaa ranniku võtsid Albioni asteegid küll üle nagu nalja,” märkis Ragnar kuivalt.

      „Eks see olnud rohkem vajadus,” poetas Zbigniew nutikalt, aga oma nooruse tõttu vaoshoitult. „Albion on mereriik. Kogu asteekide kaitse mayade vastu seisab mere valitsemisel. Nad ei tahtnud, et Chakuatso kõik mandri rannad Albioni ümber oma kätte saaks ja võtsid Fjordideranniku sellepärast ise. Chakuatsol oli siis lõunas incadega nii palju tegemist, et nad ei saanud takistada. Ja ida irokeeside laevad on nii kaugel teises meres, et neil polnud siin midagi kaasa rääkida.”

      „Fjordiderannik Fjordiderannikuks, aga kuidagi me siiski veel püsime vee peal,” sõnas Conrad mõtlikult. „Mayad ei lase vähemasti irokeese edasi tulla. Neile on kasuks, kui Albion ja Sarmaatia otse kaubelda ei saa.”

      „Seisame!?” lajatas Karulaan peopesaga lauale. „Meie? Me seisame täpselt nii nagu kärbes lapatsi ootel. Ainult sellel põhjusel, et punased ise üksteist vastastikku edasi ei lase.”

      „Ükskõik mis põhjusel, peaasi, et sellest abi on.”

      „Ja meie maksame selle eest neile andamit, nii et veri ninast väljas,” ühmas Vello. „Siin pole muud ütelda, kui et sel moel pole neid endid siia enam tarviski. Niigi teeb sama välja.”

      „Sa ikka mõtle ka, mida räägid!” põrutas ülemmeister Jaanus äkki kurjalt – kurjalt mitte niivõrd küll Vello kui kogu nende äraneetud saatuse peale. „Tead küll, kuidas punaste alla jäänud pärisrahvaste käsi on käinud. Jah, tuhandete kaupa vereohvreid – nagu Karl Suure sõja järel ja veel sada aastat hiljemgi – enam ei tooda. Ja vähemalt mayad on oma aladel orjad nüüdseks vabadeks kuulutanud. Vist. Just nagu. Aga pärisrahvad kuivavad ikka kokku kui kevadine lumi. Känguvad ära. Kiievi ja Esztergomi aladel aetakse järelejäänud rahvast tühermaadele… kuidas see nüüd kõlas… reservaatidesse. Justkui nende endi kaitseks! Aga tegelikult selleks, et neid jalust ära saada.”

      „Ja seal kõngevad nad veel kiiremini kui mujal,” ümises Ragnar süngelt.

      Jaanus noogutas. „Andku kõik meie jumalad, et punanäod omavahel igavesti kisklema jääksid. Sest meie püsime siin täpselt selle päevani, kui nemad omavahel igavese rahu sõlmivad.”

      „Peale nende vahel laveerimise pole meil midagi,” võttis Zbigniew nukralt kokku. „Kui seda ka enam teha ei saa, võime ainult imet oodata.”

      „Seda on juba nelisada aastat oodatud,” krimpsutas Conrad nina. „Aga imed aitavad vist ainult tugevamaid. Neid, kes ka ilma läbi saaks. Ja sel puhul kulub mulle veel üks kruusitäis ära.” Ta läks nurgalaual seisva õlleankru juurde. Teised valasid mõdu.

      „Kas de Parisest pole ikka veel midagi kuulda?” küsis Jaanus ka oma piipu välja otsides.

      „Ei,” raputas Conrad pead, sest talle oligi küsimus määratud. Tema oli salga teele saatnud ja Karl de Paris tema mees.

      „Imelik, et nii kaua läheb,” pomises ülemmeister. „See hakkab pisut muret tegema.”

      „Mulle kah,” tunnistas Conrad. „Aga teisalt… Üksiklane läks ka sinnapoole, juhuks kui kahtlustel alust on – et teiselt poolt rutatakse samamoodi, ehkki see on kõvasti seespool piiri meie СКАЧАТЬ