Lõhestusjoon. Tiit Tarlap

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oma päriskodu otsides mujal ringi vaatas.

      „Ma olen pooleks lõhestatud mees,” oli kõik, mida Üksiklane vastas.

      Nad ratsutasid tosina sõjasulase saatel üle kindluse tõstesilla, läbi linna, väravast välja, ning kappasid üle lehekuiselt rohetavate aasade hiieni. Siin nad kasvasid – igivanad sammaldunud puud keskel, nende ümber nooremad, aga samuti ammu juba jändrikud, ja servades alaneva poolsõõrina noored puud kuni kõige värskemate tammehakatisteni. Südametammed. Igaühe alla oli maetud mõne selle maa eest langenu süda. Rahvas uskus, et suure häda korral tõusevad nad kõik kord taas maad kaitsma.

      Nad jalastusid ja kõndisid tammikusse. Saatesalk, milleta ülemmeistril polnuks sünnis ringi liikuda, jäi ootama. Ülal ühte põimuvate okste all polnud veel hämar, sest lehed ajasid alles hiirekõrvu.

      Üle kogu maa oli palju niisuguseid tammikuid – kõikjal, kuhu need puud võisid juuri ajada. Seal, kus ei ajanud, lepiti ka teiste puudega. Neid oleks pidanud veel määratult rohkem istutama, ainult et truud südamed, mida nad pidanuks märkima, olid jäänud kaotatud lahinguväljadele. Nende mälestuseks olid teised märgid.

      Onu ja õepoeg sammusid kõrvuti hiie südamikku. See oli päris pikk astumine. Kumbki ei rääkinud sõnagi. Kumbki ei püüdnud ka ära arvata, mida teine mõtleb. Üksiklane üritas hoopis aru saada, mida ta ise mõtleb. Nii nagu ta oli teinud esimesest korrast saadik, mil ta siin käis. Ja ei saanud ikka veel aru. Aga see paik tähendas talle midagi. Poleks tegelikult pidanud, nagu onu ennist vihjas, aga tähendas sellest hoolimata.

      See oli kõrgem rahvastest. See oli kõrgem riikidest. See oli kõrgem rassidest. Siin puhkasid südamed, mis olid andnud endast kõik – rohkemat ei saanud kelleltki nõuda. Sest rohkemat ei olnud. Aga need, kes andsid selle „kõik”, olid ausad südamed, ükskõik mida nad enne polnud ka tundnud või teinud.

      Hiie keskele lagendikule jõudnud, seisid nad seal tükk aega kõrvuti, vahetasid siis pilke ja pöördusid tagasi. Nüüd võis juba rääkida. Mitte et see enne suisa keelatud oleks olnud, aga see polnud viisakas. Pühapaika minnes mõtles igaüks vaikides sõnu, mida esiisadele niisama vaikides öelda. Nüüd olid need öeldud. Võis jälle igapäevastele muredele pühenduda.

      „Hoia Askot nagu silmatera,” sõnas Üksiklane. „Ma ei tea ikka veel, mis tähendus tal on, aga et see on suur, pole kahtlust. Kuidas temast punaste pool muidu teada saadi – ja veel niimoodi, et ta asukoht endiselt kõigi eest saladusse jäi ja teda otsida tuli? Siin peab olema tegemist vaimse väega. Poisil on see olemas. Ja kellelgi on kusagil veel. Nad on oma rännakutel võib-olla kokku puutunud, aga nii, et kumbki teise kehalist asukohta ei tea. Muud seletust ma ei näe.”

      „Mina ei näe üldse mingisugust,” ühmas Jaanus. „Ma ei saa niisugustest asjadest aru. Aga ütle mulle, kas ka sina oled siin algusest peale ainult teda otsimas.”

      „Ei, seda küll mitte. Aga tähtsa asja oskan muidugi ära tunda, kui selle otsa suisa komistan.”

      See ei olnud, pehmelt öeldes, kogu tõde. Ent viimast ei võinud Üksiklane ka lihasele onule välja öelda. Too ei oleks aru saanud. Seda enam, et päris lõpuni ei saanud ta isegi aru.

      „Nüüd, kus on selge, et meie Asko Sääsesoost minema viisime, pole raske ära arvata, kus ta on,” ütles Üksiklane selle asemel välja sulaselge ja lihtsa tõe. „Peale sinu sisenõukogu ei tea praegu keegi, kes ta niisugune on või kust tuli. Nii peab see jäämagi. Need paar teenrit, kes taolise isiku ilmumisest sellel kindlal ööl üldse teavad, oleks parem mujale saata. Siis ei saa keegi kolmas, kuues või kaheksas neilt midagi välja uurida. Ja ära saada neid mitte üksi, vaid koos veel mitme kõrvalisega, et ärasaatmine selle ööga ei seonduks.”

      „Kas see olen nüüd mina, kes peast segi on läinud, või sina?” küsis Jaanus teda kuulates.

      Üksiklane vaatas onule tungivalt silma. „Vaheta tal riideid, muuda ta välimust, muuda ta seisust, pea teda vangis või tee temast Pihkva vürsti sohipoeg, kes liiga paljude armukeste eest redutab, aga hoia ta elus.”

      „Sa arvad siis, et võidakse isegi…” Sakala Jaanus ei lõpetanud.

      „Kui nemad teda ei saanud, siis äkki nad arvavad, et keegi teine ka ei tohi,” ütles Üksiklane. „Ma ei tea, kas see nii on, aga arvestama sellega peab. Oleks parem, kui ka sina arvestaksid. Mitte igaüht ei tulda punaste sõjaväega kodust ära viima.”

      „Ma hoian ta sulle elus,” pigistas Jaanus lõuapärad korraks kokku. „Oma kantsi ja mehi ma ikka veel tunnen. Kaua sul läheb? See Uus-Copan – või Pariis – pole just kiviga visata.”

      „Ei tea,” tunnistas Üksiklane. „Siit piirini, sealt veel päev raudteeni. Edasi läheb libedalt. Tagasi käib samal moel. Aga kui kaua mul seal kulub, teab ainult too suur kamp segaseid jumalaid taevas, kes üksteist igavusest kividega pilluvad. Taara ja Uku muidugi välja arvatud,” lisas ta väärikalt.

      Onu hakkas tasa naerma. „Sellest olen ma ammu aru saanud, et sa neist ühtegi ei usu. Meie maal on nüüd nii rohkesti jumalaid, et teeb vist sama välja, nagu poleks ühtegi. Abi on neist just niisama palju.”

      Tagasi sõitma hakates kohtasid nad väikest salkkonda, kes ilusat ilma nautides omakorda hiide saabus. Kõige ees ratsutas kõige tähtsam neist, kenasti riietatud noor neiu, Karulaane Vello tütar Meeli. Teised olid ta saatjaskond. Vahetati viisakaid tervitusi. Särav pilk, millega neidis Üksiklast silmitses, ei jäänud Jaanusel märkamata.

      „See õis on sul noppida, kui sa ainult tahaks,” tegi ta teekonda jätkates märkuse. „Ma ei usu, et sul seal juba kedagi kindlat oleks. Muidu poleks sa nii pikalt siin.”

      „Ta on vaevalt kakskümmend täis,” arvas Üksiklane Meeli kohta hajameelselt. „Mina olen juba üle kolmekümne.”

      „Just paras vahe,” muigas vana mees riukalikult. „Sul juba sarved maas, aga tema alles äsja õide puhkenud.”

      Jaanuse sapine tuju oli hiieskäiguga üle läinud, kuigi käik lõppes üsna tõsise jutuga Askost.

      „Kui Meeli ainult teaks, kes ma tegelikult olen, ei vaataks ta minu poolegi,” nõelas Üksiklane. Tundus, et onu kadumaläinud sapp oli nüüd temasse üle kolinud.

      „Uakee,” mõtles ta mornilt. „Uakee Kintok. Ei, nüüd juba ammu Uakee Gayasal.”

      5

      Noor emand Uakee Gayasal istus oma Uus-Copani villa buduaaris suure peegli ees ja uuris murelikult isikut, kes talle sealt vastu vaatas. Ta oli ainult kahekümne üheksa aastane kaunis naine, kuid ärevuseks oli sellegipoolest põhjust. Uakee oli juuste värvimisega kaks päeva hiljaks jäänud.

      Juuksed olidki tema peamiseks murelapseks ja küsimus rohkem kui tõsine. Otsekui kriminalist roimapaigal uuris naine hoolikalt oma mustade juuste juuri, et avastada, kas sealt ei ole juba liiga hirmutavalt välja kasvamas nende tõelist värvi – punaruugeid – tõusmeid.

      Need juuksed olid ta needuseks. Nad ei olnud õiget värvi. Lisaks näis neil olevat kalduvus reetlikult lokki tõmbuda ja see oli veel hirmsam, kuigi reetlik krussikaar oli tegelikult väike. Mida kõike oli ta pidanud nendega ette võtma, et see veel väiksem oleks. Hea vähemalt, et kummalgi ta lastest seda viga küljes polnud. Nemad olid pärinud oma isa ning ka Uakee enda vanemate loomupäraselt mustad ja traatjalt sirged juuksed.

      Möödunud aastal olid Uus-Copani seltskonnadaamid mingi СКАЧАТЬ