Lõhestusjoon. Tiit Tarlap

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Väga ammu jäeti see linn miskipärast maha – täiesti tervena. Keegi ei tea enam, miks. Ega ka mitte seda, kuidas? Just see on põhiline. Ja niisuguseid linnu on veel. Just samast iidsest ajast. Keegi ei asunud neisse enam kunagi. Nüüd on enamiku niisuguste linnade maised jäljedki ammu kadunud. Aga teadmised – nende raasud – hingitsevad edasi. Ootavad, et praegune inimene nad oma uute teadmistega jälle lahti seletaks. Et leida minevikust tulevikku. Sellest minevikust, mis teil siin on veel olemas, aga vägeva tehnikaga mayadel enam mitte.”

      Ta vaatas mõne hetke mõtlikult mingisse ebamäärasesse punkti. Jaanus ei pööranud talt silmi, kuid ei kiirustanud ka tagant. Kui kõneleja sai rääkida segamatult, tegi ta seda selgemini.

      „Ringkond õppinud inimesi,” ütles Üksiklane, vältides sõna „õpetlane”, mida Põhjalas ei tarvitatud, „kes sellega tegelevad, ei taha, et eri rassid kaoks või et nad ühe rassi ülemvõimu alla ja ühesugusteks surutaks. Neil, punastest tehnilises mõttes mahajäänumatel rahvastel on võib-olla palju selgemini säilinud need teadmised, mille tehnika teed läinud punased rahvad on kõrvale jätnud ja unustanud. Siin võib veel alles olla teetähis, millest kunagi hooletult mööda mindi.

      Sellest ei saa siinsed inimesed ilmselt ise aru ega oska seda ära kasutada, samamoodi nagu punased rahvad kunagi minevikus. Kui aga nüüd ühendada see, mis on iidsetel rahvastel veel säilinud, ja mayade praegused teadmised, milleni on jõutud võib-olla just oma vanast pärandist ilmajäämise hinnaga, siis võib maailma kohta väga imelikke asju selguda.

      Sellepärast me ei tohiks lubada, et teised rassid alla surutakse. Et nende veel säilinud esindajad oma juured kaotaks. Sest siis kaoks ka pärand selle elusal, ehedal kujul.

      Põhjala Liit peaks puutumatul kujul alles jääma, samuti need valged, kes Sarmaatiast põhja tundratesse taganesid. Ja must rass lõunas Vahemere taga ja kollane siit kauges idas. Punased mehed ei ole veel jõudnud kõike allutada, purustada ja ühetaoliseks trampida. Aga oht, et see hävitustöö viiakse lõpule, on järjest suurem. Tarvitseb ainult kusagil leiduda midagi, mida punane mees himustab, ja pärisrahvas aetakse minema või heidetakse alla.

      Midagi läheb kahjuks alati tarvis. Alati. See on konkurentsi maailm, ja konkurents kihutab halastamatult tagant, aga meie pisikestel ringkondadel Uus-Copanis – või ka mujal – puudub praegu igasugune võimalus poliitikat muuta. Kui me tõepoolest suudaksime ette näidata midagi käegakatsutavat, mis veenaks, vaat siis… Midagi, millel oleks soodus tähendus ja mõju ka meie tänapäevale, sellelesamale konkurentsile. Siis… tunnustataks ehk ka kõrgemal tasandil valgete iseolemise väärtust… kas või lihtsalt sellesama kasu pärast, mis praegu sunnib punaseid mehi vastupidi toimima.”

      „Ja meie maksame niikaua mayadele „liitlasmakse” ja kui nad kuskil sõda peavad, veel erimakse,” ütles ülemmeister hapult.

      „Ja teie maksate makse ja erimakse nagu sõja puhul kõikjal,” noogutas Üksiklane, „ja peate sellegi eest taevast tänama. Iseolemine säilitab rahva vähemalt sellena, kes ta on. Põgenik või ikestatu seda enam ei ole. Või vähemalt mitte kauaks. Me räägime aastasadadest, onu, mitte ühe inimese elueast.”

      „Ja sa ütled seda kõike alles nüüd!” Ülemmeistri toonis peitus solvumine ja sõnatu, kuid tuntav etteheide. On’s siis niisugune tänu selle eest, et ma sind siin segamatult toimetada lasen ja oma võimuga varjan?

      „Sa pole varem küsinud,” kehitas Üksiklane õlgu. „Laias laastus olen seda õigupoolest kogu aeg rääkinud.” Ta teadis isegi, et vastus pole ammendav, aga rohkemat öelda tal polnud.

      „Väga laias laastus,” kõverdas Jaanus huuli. „Nii laias, et inimestest, kes minevikust tulevikku otsivad ja kelle hulka sa nähtavasti kuulud, kuulen küll esimest korda.”

      Üksiklase vastus oli pisut põiklev. „Ma olen sulle palju rääkinud. Palju on ka rääkimata. Ja väga paljust ei saa ma ka ise aru. Ühe inimese arusaamised on piiratud.”

      „Tänan!” hammustas ülemmeister. „Sellega tahtsid sa muidugi viisakalt öelda, et mina siin oma nõdra mõistusega ei saaks aru. Mis tähtsus sellel poisil sinu arvates ikkagi on?” küsis ta, osutades Askole, kes endises poosis maas lamas. „Kui sa oskad natuke täpsemalt ütelda kui seni. Mis tähtsus on just temal, mitte sellel udusel jutul pärandist.”

      „Aga just selle pärandi tõttu tal ju tähtsust ongi,” ütles Üksiklane ja tema jääsinised silmad mustadest juustest raamitud näos vaatasid mõtlikult tühjusse. „Enne ma ei teadnud üldse, kas on. Tõin ta Tarbatusse, et ise teada saada. Ma ju otsingi siin eriliste annetega inimesi. Algusest peale. Aga kui ta siis nimetas äkki suurt linna Pariisi ja ma sidusin selle Uus-Copaniga, kust ma isegi tulen, siis… Tekib tunne, et see võib olla veel tähtsam, kui ma algul arvasin, ehkki ma ei tea praegugi, kuidas just. Ma ei oska ikka veel seletada. Me peame ära ootama, kuni ta toibub.”

      „Kas Uus-Copanis on tõesti öösel valge nagu päeval?”

      „Ei. Tänavavalgustus on muidugi olemas, aga ööd see päevaks küll ei tee. Ja mingeid „ratastel loomi” seal ka ringi ei veere. Aga mind huvitab, kuidas see poiss nimetaks rongi, kui ta sellest kuulnud pole ja seda näeb. Need sõidavad juba ammu, nagu sa isegi tead. Neid veab vedur, mis töötab auru jõul. Käivad katsetused ilma hobusteta jõuvankrid ka ilma rööbasteta liikuma panna. Mina usun küll, et see võib õnnestuda, kui juba veduritega välja tuli. Aga kuidas poiss neid „ratastega loomi” nägi…

      Selles asi ongi: need vanad salateadmised – nagu ka nüüd tekkinud uued teadused – vihjavad, et aeg ei ole päris niisugune, nagu meile paistab. Ära täpsemalt küsi, ma ei oska vastata. Ainult et see, mida Asko näeb ja arvab mitte olemas olevat, võib tõepoolest ikkagi olla – kusagil… millalgi… Ja see võib midagi tähendada… Midagi, mis võib välja viia suurele läbimurdele. Läbimurdele, mis maailma muudab. Ja see kuluks meile vist mõlemale ära?”

      „Lisaks tähendab see, et praegu panid sa poisi pihta omadelt ja lasid seejuures neli oma meest maha,” ütles Sakala Jaanus realistliku skepsisega. „Mitte et ma neid taga nutaks, aga loodetavasti ei tule sul sellepärast pahandusi.”

      Tegelikult ei olnud need üldse need sõnad, mida Jaanus öelda oleks tahtnud. Need olid lihtsalt sõnad, mida ta öelda oskas. Igatahes tundis ta suurt vajadust uriseda ja ka need sõnad ajasid asja ära.

      Ülemmeistril oli tunne, et ta mõistus hakkab üles ütlema. Kui õepoja nõuanded viimastel aastatel ei oleks teda mitmes välispoliitilises ummikus õigesti otsustada aidanud, oleks ta praegu oma pooleverelise sugulase juttu kuulates tema täies arus kahtlema löönud. Ent kui see mees niimoodi rääkis…

      Alles oli Jaanus Üksiklasele nina peale visanud, et too neid siin Põhjalas rumalateks peab, aga… kas polnud nooremal mehel siis tegelikult õigus? Mida teadsid nemad neist suurtest ja võimsatest rahvastest, kelle vahel laveerisid, et mingilgi moel ellu jääda? Nende teadmistest? See tegi meele kibedaks.

      Nad oleksid tahtnud koos nende rahvastega suured olla. Käsikäes edasi minna. Kuid nende, valgete, olemasolu ei võetud lihtsalt arvesse. Nagu ka mustade ja kollanahksete inimeste oma kusagil kaugel, nagu ta oli kuulnud. Neid vaid taluti seni, kuni nad mere tagant tulnud punaste raskele saapale ette ei jäänud, kui aga jäid, pühiti minema. Või pandi lihtsalt orjama. Muuks polnud neid tarvis. See oli veel kibedam.

      „Kes on minu jaoks omad?” küsis Üksiklane talle silma vaadates. „Ma pidin selle poisi saama ja ma sain ta. Sest ma ei tea, kes teda veel tahtis.”

СКАЧАТЬ