Lõhestusjoon. Tiit Tarlap

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ selle vastu laiba rõivaid verest puhtaks ja pistis hetkeks keebihõlmu paotades tuppe tagasi. Siis kordas ta sama protseduuri Askole lähema noaohvri juures, ainult et nüüd rändas terariist saapasäärde. Kuuliga tabatule heitis ta vaid põgusa pilgu, olles oma lasketäpsuses nii ligidalt nähtavasti kindel. Ja Askost tegi ta veel vähem välja. Ka mitte küsimusest, kes võõras üldse on. Ainsaks vastuseks oli tõmmunahalise mehe hetkeline pilk üllatavalt erksinistest silmadest – külm nagu jäine hingus ja võitluspinge tõttu ühtaegu veidralt lõõmav. Kohe pöördus ta pilk taas mujale.

      Kas temagi ei osanud ühiskeelt? Aga häält teha võinuks ju ikka. Või vähemalt kuidagi märku anda.

      Selle asemel kõndis kummaline võõras poolsada sammu neljanda langenuni, sõrm endiselt päästikul. Tolle puhul polnud tal vist veel täit kindlust, aga ta jäi kohapeal ilmselt vaatlusega rahule – et sealtpoolt pole ootamatut kuuli enam karta.

      Ta laskis relva alla, pani selle langenu kõrvale kükitades siis üldse käest ja kontrollis kaelalt lamaja südamelööke. Seejärel vabastas sõduri ettevaatlikult püssist, mis oli tollel rihmaga üle õla heidetud, ja tõi oma mantli alt nähtavale valge linase riidetüki. Lahti volditult osutus see küllaltki suureks. Tundmatu rebis riide kaheks, voltis mõlemad pooled uuesti kokku ja toppis haavatu mundri alla, ühe kuuli sisenemis- ja teise väljumishaavale. Siis korjas ta üles lamaja relva ning padrunitasku, tuli nendega metsaservale tagasi, pani maha ja… kadus ikka veel sõnagi lausumata metsa. Ikka vaikselt nagu vari.

      Endiselt seotud Asko ei osanud midagi mõelda. Kui varasemale kolmele tapetule poleks lisandunud veel kolme ning üht haavatut, võinuks arvata, et siin pole üldse keegi käinud. Ainult et need surnud ja haavatu ju olid – koos Karl de Parisega nüüd siis seitse. Kõik peale tema, Asko. Miks too viirastuslik Vari ka tema pihta ei lasknud? Või miks ta Askot vabaks ei päästnud, kui vaenlaseks ei pidanud? Köidikud olid tugevad. Asko polnud kindel, kas ta neist omal jõul õhtukski lahti saaks.

      Või oli siia oodata veel kedagi, kellele too võõras sõdalane ainult teed puhastas? Miks ta muidu haavatud vaenlase eest nii halastavalt hoolt kandis, aga siis maha jättis, kui toda hiljem siiski elavana ei vajatud?

      Seotud kätega Asko nagunii kaugele ei jõuaks, mõne hobuse selga igatahes kindlasti mitte. Ta ei suudaks nende kammitsaidki lahti harutada. Püsti oleks küll saanud ja võinud hakata jalgsi komberdama.

      Aga kuhu õieti? Kui teda ei taheta ära lasta, siis ta ei pääse niikuinii kuskile.

      Vari, nagu Asko teda mõttes nimetas, naasis peagi. Seega oligi ta tahtnud vaid kindel olla, et kinniseotu vahepeal minema ei ratsuta. Aga nüüd võis võõra tulekut ka kuulda. Tõsi, mitte meest ennast, vaid läbi võseriku talutatavat hobust – see oli tõeliselt väärt loom, niipalju kui Asko oma külamehetarkuses otsustada oskas.

      Ka seekord ei teinud kummaline võõras istujast väljagi. Ta korjas hoopis kokku kõigi langenute vintpüssid ja padrunitaskud ning kinnitas rihmadega oma ja veel kahe hobuse sadulate külge. Kuid siis ta lõpuks rääkis esimest korda – oma hobusega. Keelt, mis ta huultelt vallandus, polnud Asko enne kunagi kuulnud.

      Lõpuks, otsekui alles nüüd kössitajat märgates, tuli võõras noormehe juurde, päästis tal käed vabaks ja sõnas üsna heas, kuigi mitte päris puhtas liivi keeles, mis Asko silmad pärani ajas: „Su vereringe vajab ehk pisut taastumist. Vali seni endale veel üks hobune välja. Me läheme kumbki kahega, et teel vahetada.”

      „Kuhu?” küsis Asko ja kohmetusest tegi ta seda hoopis ühiskeeles.

      „Mis sa ise arvad?” muigas võõras, samas keeles vastates. „Tarbatusse muidugi. Sealt punanahad sind kätte ei saa.”

      „Miks nad mind üldse tahavad!?” purskas Asko. „Miks nad kõik mind tahavad?”

      „Vaat seda küsi juba minust targematelt,” soovitas võõras eemaldudes, et rännakuks viimaseid ettevalmistusi teha.

      „Aga see haavatud punanägu?” imestas Asko, nähes, et võõras kavatseb ilmselgelt lahkuda ilma meelemärkusetu sõdurita, kelle eest enne ometi hoolt oli kandnud. Võis ju olla, et mees ei talunudki hobuse selga tõstmist, aga… miks oli siis üldse vaja temaga vaeva näha?

      „Rohkem saab tema heaks teha ainult tema õnn,” ühmas võõras vastumeelselt. „Ta kas leitakse omade poolt või ta sureb.”

      Kui nad kiire traaviga teekonda alustasid, kummalgi üks varuhobune kõrval, sai Asko kohmetusest võitu ja küsis: „Kuidas ma tohiksin sind nimetada, aulik isand?”

      „Isandaks pole vaja,” tuli vastuseks. „Aga kui sa just pead, siis kutsu mind Üksiklaseks.”

      „Kummaline nimi,” imestas Asko, saanud julgust sellest, et võõras end isandaks ei tituleerinud.

      „Lihtsalt sellepärast, et enamasti teen ma oma tööd üksinda,” selgitas Üksiklane. Ja nüüd kõlas jutt juba puhtas sakala murdes.

      2

      Tarbatu hakkas öösse mattuma. Lehekuul oli see küll üsna lühike. Linnavahtidel polnud ringi käies enam vajadust hõikumiseks, et on aeg tuled kustutada ja magama heita. Aus linnarahvas ei vajanud meeldetuletamist. Ja ebaaus… Noh, neile olid jälle saabunud vastikud ajad, mille kohta keegi Varga-Villem kunagi ammu olevat sülitades poetanud: „Kogu aeg nii valge väljas, et ei julge enam üldse õue minna.” Sisse ja välja reisijatel läks suve lähenedes seevastu lahedamaks, kuna linnaväravad avati ikka päikesetõusul ja suleti loojangul, nagu kogu aeg oli tehtud.

      Taaramäe kantsi tuledega polnud linnavõimul mõistagi asja. Seal valitses aastaringselt oma kord, mille oli kehtestanud Põhjala Liidu ülemmeister ainuisikuliselt – just niisuguse, nagu parasjagu vaja läks.

      Ülemmeister oligi kogu Põhjala Liidu valitseja, kuigi see riik oli mõnes mõttes omalaadne vabariik. Pärimise teel valitsejaks saamise aeg oli läbi. Punanägude oht lõpetas selle ära. Valitseja pärilusjärglane võis olla eelmise valitseja surma korral alles liiga noor, lihtsalt juhmivõitu või mõnel muul põhjusel kõlbmatu. Sellist õnnetust ei võinud nii ohtlikul ajastul lubada.

      Palju väiksem oli niisugune oht Vanemate Suurkogu poolt valitava ülemmeistri puhul, kes omas täit valitsejavõimu riigis, mis vajas kindlat sõna, mitte aga lõputuid nääklusi. Kord juba valitud, sai temast käskija elu lõpuni. Kuid ta ei pärandanud võimu.

      Et kiusatusi vältida, kehtis seadus, mis keelas järglaseks valida kedagi ta poegadest, lähimatest sugulastest ja isegi samast hõimurahvast. Võimekuse ja tubliduse korral tohtis igaüks neist tõusta uue ülemmeistri lähikondlaste hulka, aga selliseid asju otsustas juba uus käskija ise.

      Olemasolu seisis pidevalt kaalul. Nii hapral kaalul, et see pidi välistama igasuguse isikliku auahnuse – niipaljukest kui seda tegelikkuses summutada õnnestus. Küsimus seisis allesjäämises, valgete hävinenud maailma viimases vabas alas.

      See oli kummaline riik õige kummalise elanikkonnaga. Põhjala oli muutunud enneolematult rahvarikkaks. Niisugune asi võinuks nälga põhjustada, kui lääne, ida ja lõuna põgenikud poleks kaasa toonud palju uut nii maaharimises, käsitöös kui ehituskunstis. Samas oli nende organiseerimatu, kuigi üliarvukas juurdetulek aegade jooksul olnud liiga jõuetu ja heitunud, et muutuda vallutuseks. See oli vaid põgenemine punaste alla langenud maadelt, varjuletulek.

      Ja varju anti. Juhtus nende vahel varem, mis juhtus, nüüd olid nad kõik lõpuks ühes leeris – punastest vallutajatest ahistatud valged. Või õigemini selle rassi jäänused. Võis siis vendi ära СКАЧАТЬ