Lõhestusjoon. Tiit Tarlap

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei liigutanud ta end soovist juua. Ta täitis lihtsalt käsku. Kuigi Üksiklane oli öelnud, et ta pole isand ja oli teda kogu ühise reisi vältel võrdse kaaslasena kohelnud, ning ehkki ta Jaanust üldse ei tundnud, tajus Asko instinktiivselt, et nad on temast tähtsamad. See polnud mingi kunst. Siin olid kõik temast tähtsamad. Seda taipas ta kas või eine lauale kolksatanud teenri põlglikust käitumisest. Oleks ilmagi taibanud. Ta polnud rumal. Nüüd ta siis istuski kuulekalt lauda. Need kaks olid vähemalt sõbralikud.

      Mõlemad öised saabujad kosutasid end koos Jaanusega. Siis ütles Üksiklane, lootes, et magus, aga üsna kange jook ehk mõju avaldab: „Jaanus kuulis meie seiklusest ja läks ärevile. Ka teda ajasid punanäod kord nooruses taga, nii et talle meeldiks kogu selle loo algust kuulda saada. Mina teadsin ainult teist poolt täpselt.”

      Asko rääkis kuulekalt, kuidas teda külast „ära korjati”, kuidas ööhakul punanägude otsa satuti ja kuidas nad Karl de Parisega ainsal hobusel pimedusse põgenesid ja ära eksisid. Ning millega see aovalguses lõppes. Ta ei öelnud ülemmeistrile ja Üksiklasele midagi uut. Mehed ei oodanudki seda. Küll aga muutis mõdu muidu sõnaahtra noormehe jutu aegamööda ladusamaks ja seda ootasid nood kaks tõepoolest. Üksiklane valas hoolsalt lisa. Alles nüüd oli aeg pärisjuttu ajada.

      „Kas mäletad, kuidas sa meie kohtumisel teada tahtsid, miks kõik sind otsivad?” küsis ta. „Mina veel vastasin, et seda peab küsima kelleltki targemalt.”

      Asko mõdust elavnenud silmad avardusid ja ta noogutas. Üksiklane läks otserünnakule.

      „No vaata siis, milles on mure. Ma küsisin siin kantsis nende targemate käest. Tuleb välja, et nemad ka ei tea. Isegi mitte see mees, kes salga sinu järele saatis. Usu mind, see kõlab kui nali, aga tema ka ei tea.”

      „Ku-kuidas see võimalik on?” muutus Asko pilk uskumatuks. „Miks ta siis üldse…?”

      „Sind punanägude eest ära tahtis tuua?” tegi ka Jaanus suu lahti. „Ta sai kuidagi teada, et just punanäod võivad sulle järele tulla, ehkki ei teadnud, miks, ja otsustas su enne ise ära tuua. Sa oled ju valge. Meie inimene.”

      Ta jättis lisamata kurva tõsiasja, millega Askol polnud midagi peale hakata: et keegi ei uskunud punanägusid üle piiri tulevat nii suurel hulgal ja sõjaväeliselt. Seitse-kaheksa nende valgenahalistest sulastest, kellest teisel pool piiri vaevalt et puudust tunti, oleksid töö palju vaiksemalt ära teinud. Sääsesoo külas polnud neile millegagi vastu hakata. Pealegi poleks mayade kahvanäolised teenrid – nagu too nuuskur kõrtsis – mingit kahtlustki äratanud. Nad võinuksid esineda omadena.

      Kust aga vastaspool üldse pidi teadma, et Askoga äkki kiireks läheb? Ainus seletus oli, et mayade salakuulajaid pidi kõrtsis olema kaks. Teine jäi kohale ja just temale harjusk end omakorda paljastaski – oma imelise kainekssaamise ja Põhjala Liidu suunas kihutamisega.

      Kõige hullem asja juures oli, et ohutuses kindel olles ei öelnud Conrad von Turaida Karl de Parist teele saates talle üldse, milles asi seisab. Selle eest raputas ta endale nüüd vist juba keskööst saadik tuhka pähe. Sõdalane sai lihtsalt käsu üks kindel mees selgelt nimetatud kohast üles leida, kohale tuua ja kõik. Mis selles siis rasket oli? Seega ta läks. Ja hukkus, ning tema salk samuti.

      Ega ülemmeister ennastki süütuna tundnud, samuti „Silma ja Kõrva” juht Sigtuna Ragnar. Nemad olid ainsad, kes midagi taipama oleksid pidanud. Üksiklane, kes võib-olla olekski taibanud, kuulis kõigest alles liiga hilja ning ratsutas ainult teistele järele.

      Praegu oli selle üle muidugi juba asjatu kurta. Punase surve all oli langenute hulk aegade jooksul lugematuks paisunud. Varsti pole võibolla terves Põhjala Liidus enam kedagi järel, kes üldse langeda võiks, kuna kõik on seda juba teinud. Täna oli tähtsam, et ettevõtmine ise ikkagi teoks sai ja see poiss nüüd siin istus.

      „Nii et seda ta ei teadnudki, miks punanäod mind tahavad?” kordas Asko taas ühtaegu masendunult ja pettunult.

      „Ei, aga siit nad sind vähemasti enam kätte ei saa – või kui, siis ainult koos kogu Põhjala Liiduga,” lohutas Üksiklane, Asko kruusi turgutuseks lisa valades. Ise aga juurdles, kahtlus südames, kas mõningane oht selleks oligi äkki olemas? Selge, et Askot peeti teisel pool ülitähtsaks. Kui tähtsaks aga tegelikult? Kui tähtsaks keegi üldse oskas teda pidada?

      „Vaata,” ütles ta vaikselt, aga sisendavalt. „Me mõlemad Jaanusega arvame, et siiski on üks inimene, kes teab, miks nad sinu järele tulid.”

      Nooruki silmis oli üksainus suur küsimus.

      „Sina ise,” poetas Üksiklane.

      „Mina?!” Jahmatus Asko silmades oli suur ja siiras. Ta vaatas Üksiklast, otsekui oleks too öelnud midagi tolles võõras keeles, millega oli seal, surnukehadest ääristatud metsaserval rahustanud oma hobust.

      „Kedagi teist ei ole,” noogutas Jaanus. „Aga meie oleme sulle abiks ja aitame vaagida. Igaüks on natuke omamoodi. Mõtle, mille poolest oled sina muudest inimestest teistmoodi?”

      Kui Asko midagi ei kostnud, ütles Üksiklane: „Sa näed ju nägemusi nagu manatark.”

      „Ei,” vaidles Asko. „Meie kandis on kaks manatarka. Nemad näevad tõepoolest… asju. Aga neil ei ole pärast seda nii hullult paha olla. Mina näen ainult rumalusi ja pärast seda on mul kole… ma ei tea – mis. Ja nemad võtavad enne rohte ja jooke ja näevad asju siis, kui nad tahavad. Aga mina ei võta midagi ja kui see tunne tuleb, pean ennast hoopis tagasi hoidma, et nii ei juhtuks. Ma ei tahagi… et see juhtuks. Ainult et iga kord minu tahtmine ei aita ja siis see tuleb ikka.”

      „Mis tuleb?” küsis Jaanus ettevaatlikult, et ilmselgelt masendatud noormeest mitte liialt raputada. „Mis siis juhtub, kui see tuleb?”

      „Ma hakkan siis nägema!” pahvatas Asko piinatult. „Aga ma olen kuskil mujal. Seal on kõik võõras. Inimesed on võõrad ja asjad on võõrad ja keeled on justkui võõrad, aga ma justkui saan neist ikka mingil moel aru. Ainult et seda pole ju olemas! Ja kui ma tagasi olen, siis… on mul nii hirmus halb ja see võib kaua kesta. Kohe algul on päris pahasti, pärastpoole hoiab kergemat vimma vahel oma kaks päeva sees. Alla poole päeva pole kunagi.”

      „Kas sa ei saaks rääkida, mida sa näed?” uuris Üksiklane. „Nendest kohtadest.”

      „Noh, need pole üldse päris. Ma mõtlen… Ma olen ju teistes külades käinud, ükskord Turaida linnas ka. Ja… kui me nüüd siia Tarbatusse ratsutasime, olid need ka kõik võõrad kohad, kust me läbi tulime. Aga need olid päris, mis sest, et ma neid varem näinud ei olnud. Aga need, mis ma siis näen, need ei ole.”

      „Võib-olla on seal kõrgeid mägesid?” aitas Üksiklane, pälvides ülemmeistri mõneti üllatunud kõrvalpilgu. „Kohe väga kõrgeid, nii et ulatuvad taevani ja on kaljused? Või merd? Oled sa kunagi merd näinud? See on niisugune veteväli, et silm teist kallast ei näegi.”

      „Ma olen kuulnud, mis asi on meri!” hüüatas Asko närviliselt. Pinge ja joodud mõdu ei lasknud tal lauakaaslaste tundmatu, aga kindlasti kõrgema seisundi ees enam liigset aukartust tunda. „Ja ma olen kuulnud ka mägedest ja isegi jõgedest, millest on raske üle näha. Inimesed ju jutustavad. Harjuskid käivad meilt läbi ja toovad uudiseid. Aga need kõik on päris. Ainult see, mis mina näen, ei ole. See…”

      Äkki СКАЧАТЬ