Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku. Einar Ellermaa
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku - Einar Ellermaa страница 9
Название: Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku
Автор: Einar Ellermaa
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Публицистика: прочее
isbn: 9789949529513
isbn:
Seitsmendal ehk avatekil oli reelingu ja keskel asuvate päästevahendite kabiinide vahel umbes meeter vaba maad. Enam polnud allakukkumise ohtu ja sai selga toetada või laeva kalde tõttu pooleldi juba lamada.
„Siis äkki tundsin, et väga külm tuul on ja hambad plagisevad. Vaatasin, et päästevestid. Võtsin vesti kätte, aga käed hakkasid kõvasti värisema. See oli nii õudne olukord, et ma ei tahtnud enam midagi teha. Tundsin ainult seda, et ma ei taha siin olla. Isegi vesti ei tahtnud selga panna. Siis üks aktsendi järgi väliseestlane hüüdis mulle, et pane vest selga. Tema ütlemise peale panin tuimalt vesti selga ja sidusin sõlme mingitmoodi eest kinni. Siis see poiss ütles, et lähme siit üle ääre.”
Üle ääre tähendas seda, et nad ronisid üle reelingu aina enam küljeli vajuva laeva välisküljele. Poiss aitas Marget ronida ja Marge jälle tänas.
„Siis kadus poiss minust eemale ja ma ei teadnud, mida edasi teha. Mõtlesin, et peab vaatama, mida mehed teevad, sest küll nemad teavad. Nägin, et kõik jooksevad päästeparve, mis oli avanenud laeva välisküljele. Kõik hüppasid sinna sisse ja mina ka. Seal oli kakskümmend kuni kakskümmend viis inimest. Keegi oli väljaspool ja lükkas parve üle kerekumeruse vee poole. Aga siis jäi see mingi ääre taha kinni. Ma ei saanud üldse aru, miks me edasi ei liigu. Siis karjuti, et tulge välja. Mina teadsin ju, et olen pääsenud, aga nüüd ajavad parvest välja. Ronisin välja uuesti laeva kere peale ja olin täiesti nõutu: mida küll nüüd tegema peaks? Mehed hakkasid sealt vette hüppama. Hetke mõtlesin ja hüppasin neile järele. See oli vist ikka väga kõrge koht, kust ma alla hüppasin, aga siis ma ei mõelnud, et hirmus on. Mõtlesin, et nüüd peab hüppama. Praegu, kui vaatan ülevalt laeva äärest alla, siis mõtlen, et ohoh, kui kohutavalt kõrge…”
Marge hüppas vette ja tundis, et ei tule ega tule pinnale. Õhk hakkas otsa saama, aga äkki kerkis ta pinnale õnneks otse ühe päästeparve kõrval. Parve külge oli klammerdunud nii palju inimesi, et ta ei pääsenud sellele ligi. Marge haaras ühe mehe selja ümbert kinni.
„Keegi võttis omakorda minu kannast kinni, aga ma rebisin kanna lahti. Ta andis kohe järele. Parvel tegutses üks pikk mees laevameeskonnast. Hiljem selgus, et see oli vahimadrus Silver Linde, kes seisis seal püsti ja tõmbas inimesi kättpidi parvele. See parv oli nagu suur ümmargune platvorm, aga pehme põhjaga, nii et inimese alla tekkis lohk ja sellepärast sai ka seista. Täiesti vaikne oli, keegi ei rääkinud mitte midagi. Mina ütlesin siis sellele pikale mehele vaikse häälega: „Palun aidake mind peale!” Ta tuli kohe minu poole ja tõmbas üle selle mehe selja mind üles. Parve peal järsku ehmatasin, et appi, püksid on alla vajunud ja tagumik täitsa paljas. Tagantjärele on see naljakas, aga nii piinlik hakkas. Kaapisin pükse ülespoole, et kõik oleks viisakas, ja siis märkasin, et pagan, vesti polegi enam. Ma polnud seda korralikult kinnitanud ja eks see tuli vettehüppamisel kohe ära. Sellepärast kerkisingi nii kaua pinnale, sest vest pidi ju üles tõstma. Siis nägin parvel sedasama väliseestlast ja sosistasin talle mitte hirmuga, vaid täiesti eufooriliselt: „Kuule, mul ei ole vesti!” Ta lihtsalt vaatas mind. Ma kordasin: „Mul ei ole vesti!” Tema lihtsalt vastas, et ahah, ei ole vesti. Sel hetkel tundus kõik väga hullusti sellepärast, et p… on paljas ja vesti ei ole.”
Tegelikult oli Marge suures ohus sellepärast, et ta on halb ujuja. Parvel oli üle kümne inimese, aga keegi ei rääkinud rohkem ühtegi sõna, kõik võitlesid oma ellujäämisvõitlust. Äkki nägi Marge, et parve teises servas hoitakse köitega kinni katusega parve ja nii-öelda tema parve omad ronivad läbi avause sinna sisse.
Alles pärast sai Marge teada, et nad olid tegelikult tagurpidi parvel ehk parve põhja peal. Marge oli olnud teist korda kindel, et ta on parves ja pääsenud. Hiljem selgus, et mitmed inimesed, kes jäid kummuli parve põhjale, külmusid surnuks või uhuti merre.
„Ma vaatasin, et see pikk mees läks ka teise parve, seega pean mina ka sinna ronima. Kogu selle aja jooksul keegi ühtegi sõna ei öelnud. Vudisin sinna katusega parve poole serva. Parve ukseavas oli üks mees, kes sõnatult tõmbas teisi sisse. Hiljem selgus, et see oli laeva motorist Hannes Kadak. Sain selle teise parve servast kinni siis, kui Kadakut polnud ukseavas. Samal hetkel tuli võimas laine ja hakkas parvesid teineteisest eemale sikutama. Mul oli valida, kas haarata sellest teisest kinni ja jääda rippuma või olla edasi oma kummuli parvel. Kartsin vette sattuda ja sellepärast jäin oma parvele. Ma ei jõudnud veel hirmu tunda, mis edasi saab, kui mingi ime läbi lõi suur laine parved veel korraks kokku ja teise parve suu täpselt vastu mind. Nüüd Hannes Kadak nägi mind ja tõmbas kiiresti sisse. Ta tegutses väga otsustavalt. Mina olin viimane, kes sealt kummuli parvelt teise pääses.”
Oma elupäästja Hannes Kadakuga on Marge aastaid uusaastasoove vahetanud. Ainult 2014. aasta saabumisel jäid tervitussõnumid millegipärast ära.
Marge kaastantsija ja tema sabas avatekile murdnud Anneli Kondrad sattus ühte päästeparve trupi meestantsija Risto Ojasaarega ja reisija Janno Aseriga.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.