Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku. Einar Ellermaa
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku - Einar Ellermaa страница 4

СКАЧАТЬ samal ajal Estonia hukust raamatut kirjutas.

      Eesti-poolse komisjoni kolmandaks liikmeks sai Meistri asemel 1996. aasta juulis laevaehitusinsener ja Eesti Veeteede Ameti osakonnajuhataja Heino Jaakula.

      Pärast Meistri tagasiastumist oli komisjon terve suve ilma esimeheta. Uno Laurile pakuti esimehe kohta mitu korda, aga ta ütles ära. 1996. aasta augustis jalutas ta just abikaasaga Vabaduse väljakul, kui helistas president Lennart Meri ja ütles, et sa pead ikka komisjoni esimeheks hakkama.

      „Ma sain aru, et kui president palub, siis peab nõus olema.”

      Kogu 1996. aasta suve jooksul ei toimunud komisjonis mitte midagi. Uno Lauri juhitava komisjoni esimene istung oli 1996. aasta sügisel Stockholmis.

      „Õhkkond oli väga külm, isegi jäine. Lisapingeid oli toonud suhtumine Meistrisse, aga algusest peale vaadati eestlasi komisjonis kui tühja kohta, nulli. Soomlaste suhtumisel polnud viga, aga rootslased olid endast ikka väga heal arvamusel. Asi võinuks lõppeda sellega, et komisjon läheb lõhki. Siis istusime kõigepealt koos kolmekesi, mina, Soome-poolne juht Kari Lehtola ja Rootsi-poolne juht Olof Forssberg, et komisjon saaks üldse uuesti tööle hakata. Ütlesime kõik ausalt välja, mis me asjast arvame. Lõpuks tegin ettepaneku, et hakkame nüüd uuesti tööle. Lõime käed, läksime suure komisjoni juurde ning töö jätkus.”

      Komisjon hakkas uuesti tööle, aga poole aasta pärast tekkis Forssbergil Rootsis pahandus. Ta oli alla kirjutanud mingile kirjale, mida Rootsi valitsus pidas valeks sammuks, aga mis Estonia laevaga polnud üldse seotud. Forssberg oli Rootsi õnnetusjuhtumite uurimise ameti peadirektor. 1997. aasta maikuus vabastati ta ametist ja asemele pandi Ann-Louise Eksborg, kes võttis üle ka Forssbergi töökoha peadirektorina.

      Komisjon pani kokku tunnistajate ütlusi, tellis ekspertiise, kuulas eri valdkondade teadlasi ja praktikuid ning pidas regulaarseid töökoosolekuid, kus kogutud materjal läbi arutati. Kohe alguses saavutati kokkulepe, et väidetega peavad nõus olema kõik komisjoni liikmed. Töökoosolekud toimusid vaheldumisi kõigis kolmes riigis. Kui rootslasest komisjoni liige, laevaehitusinsener ja merenduse tehnilise ala peauurija Börje Stenström jäi nii haigeks, et ei saanud enam reisida, toimusid koosolekud peamiselt Stockholmis. Stenström suri 1997. aasta veebruaris ja tema asemel sai komisjoni liikmeks kaugsõidukapten Olle Noord. Rootsi-poolse komisjoni kolmas liige oli algusest lõpuni kaugsõidukapten ja meresõidu peauurija Rootsi õnnetusjuhtumite uurimise ametis Hans Rosengren.

      Laevahuku uurimise lõpparuandes on kirjas, et komisjon pidas 20 kinnist istungit, mis kestsid kokku 51 päeva. Lisaks toimusid ekspertide ja komisjoni töögruppide koosolekud. Palju tehti kodutööd ehk iga komisjoni liige analüüsis kogutud materjali ka omaette.

      Oma töö algust komisjoni liikmena, kui infot oli ülivähe, mäletab Uno Laur hästi selgelt.

      „Me läksime tollase sadamakapteni Eduard Hundiga Estonialt pääsenud inimestele lennujaama vastu, otsisime sealt välja laevameeskonna liikmed ja küsitlesime neid. Nende jutust saime teada, et laev uppus ilma visiirita, sest nad olid seda oma silmaga näinud. Soome politsei oli neid juba küsitlenud.”

      Laev vajus põhja, ahter ees, ja fikseerus mingiks ajaks poolviltu asendis, ahter merepõhjas kinni ja visiirita vööriosa veest väljas, sest mere sügavus uppumiskohal on 80 meetrit, aga laev oli 155 meetrit pikk. Seetõttu jäigi visiiri puudumine tunnistajatele hästi meelde.

      Sadamast sõitis Laur otse Kadriorgu ja rääkis kuuldust Lennart Merile. Nüüd tekkis küsimus, mis edasi.

      „Edasi tuli visiir üles tõsta. See kestis nädal aega ja ma olin seal juures. Igast riigist oli kohal komisjoni liikmeid ja eksperte.”

      Kui visiir üles tõsteti, läks pilt palju selgemaks, sest selle lukud olid rebenenud. Järgmine otsustav edusamm uurimises juhtus peagi ja ootamatult.

      „Minu juurde tuli kapten Erich Moik ja ütles, et samal ajal, kui Estonia uppus, võtsid nemad Saksamaal Rostockis vastu Mare Balticumi ehk endist Diana II. See laev sõitis Rostocki ja Trelleborgi vahet. Laeva vastu võtva meeskonna vanemmehaanik leidis oma kajutist kolm diapositiivi, millelt nägi, kuidas selle laeva visiirilukud olid rebenenud täpselt samamoodi nagu Estonia visiiril. Paremparda lukk oli välja rebitud, vasakparda luku keevitus oli pragunenud.”

      See oli uurimises tähtis pöördepunkt, mis kinnitas, et laeval oli konstruktsiooniviga. Mehed said aru, et see on tähtis tõendusmaterjal ja Moik andis need slaidid Lauri kätte.

      „Hakkasime asja uurima ja leidsime koopia Bureau Veritase 1993. aasta 16. jaanuari raportist tolle laevaõnnetuse kohta. See õnnetus juhtus väiksemas vees ja tänu juhusele avastati visiirilukkude vigastused õigel ajal ning tõsisemaid tagajärgi suudeti vältida, aga seal oli täpselt kirjeldatud, mis juhtus ja kuidas visiirilukud olid vigastatud.”

      Raportis märgitud otsus oli, et Diana II visiirilukkude keevitust tuleb uuendada.

      Estoniaga juhtunud õnnetuse põhjus peitub ka selles, et Diana II-le sertifikaadi andnud Bureau Veritase töötajad tegid oma tööd rutiinselt ega tundnud suurt ohtu ära. Sellest õnnetusest ei räägitud üldse. Oleks keegi mõelnud, kui palju sõidab veel samasuguse vöörikonstruktsiooniga laevu, oleks antud korraldus seda muuta ja sellega päästa sadu inimelusid.

      „Aga poolteist aastat enne Estonia hukku ei tehtud midagi, ametnik vaatas lihtsalt laeva üle ja pani paberi peale kirja, mis oli juhtunud. Aga kontoris pidi tal olema ülemus, kes oleks pidanud reageerima, kuidas laeva vöörivisiir ikka nii lihtsalt lahti saab tulla.”

      Uno Laur tegi Diana II vigastatud visiiri slaididest suured fotod ja pani kõrvale Estonia omad. Need olid identsed, nagu ühe laeva fotod.

      „Siin ei olnud mingit vaidlemist ega selgitamist, Bureau Veritas oli tahtmatult Survey Report dokumendis kirjeldanud samalaadset õnnetust, mis poolteist aastat hiljem juhtus Estoniaga.”

      Laur näitab Bureau Veritase 1994. aasta ringkirja, mis käsib kõigil laevaomanikel seda tüüpi laevad kohe ette võtta ja ümber ehitada. See ringkiri koostati pärast Estonia katastroofi, aga kui see oleks tulnud pärast Diana II õnnetust, oleks Estonia vööriosa ümber ehitatud ja me ei saaks rääkida rahuaegsest kõige ohvriterohkemast katastroofist Läänemerel.

      Uurimiskomisjonis käis kõva vaidlus selle üle, kas Rootsi veeteede amet üldse sai sellest õnnetusest teada. Kui nad oleks teadnud, pidanuks ka nemad juhtima tähelepanu teistele sellistele laevadele. Nemad kinnitasid, et ei saanud teada ja vastupidist tõestada ei õnnestunud.

      Edasi hakkas komisjoni töö käima detailidega. Tähelepanelikult uuriti visiiri ja tuukrite videoid laeva esiosast. Laeva uppumise loo ja ajagraafiku pani komisjon kokku tunnistajate ütluste põhjal ja sai hiljem süüdistusi, et paljud tunnistused on jäetud tähelepanuta.

      Uno Laur ütleb, et loomulikult ei saanud nad kõiki tunnistajate ütlusi võtta tõe pähe. Inimesed olid šokis, tajusid sündmusi, näiteks vee hulka alumisel tekil ja laeva kreeni ulatust erinevalt ning kuskil polnud ju nii-öelda ühtset kella. Laevahuku kirjeldus valmis tunnistajate ütluste kogumi põhjal, aga kui võtta igaühe tunnistus eraldi ja võrrelda teise tunnistusega või ka lõpparuandega, võib leida hulga erinevusi.

      „Meie kõige suurem ülesanne oli alguses paika panna aeg. Aja määramine algas vahimadrus Silver Linde käikudest. Tema kui vahimadrus seisis pool tundi sillal ja igal pooltunnil läks tegema ringkäiku laevas. Erinevates punktides olid kellad, mida ta pidi vajutama märgiks, et on seal ära käinud. Kui ta poleks mõnes kohas õigel ajal käinud, oleks järgnenud signaal.”

      Lindet küsitles komisjon seitse korda ja ükski kord polnud tema СКАЧАТЬ