Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku. Einar Ellermaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ järel võeti arvesse need tunnistused, mida sai teiste tunnistuste ja faktidega tõestada. Üksnes Silver Linde lugu näitab, kui võimatu on kokku panna sellist asjade kulgu, kuhu sobiks kõigi tunnistajate ütlused.

      Linde kirjeldas, kuidas ta jõudis oma ringkäigul visiiri juurde ja kuulis mingisugust heli. Ta helistas komandosillale, et kuulis imelikku heli. Talle öeldi, et seisa seal ja katsu aru saada, mis toimub. Ta vaatas, et visiiri signaaltuled on rohelised, seega on visiir lukus. Paraku näitasid need signaaltuled ainult seda, et lukukeeled on välja lükatud. Lukk ise rebiti ära, aga lukukeeled olid endiselt oma pesades ja sellepärast näitas roheline tuli, et visiiriga on kõik korras.

      „Seda me ei tea, mis seisus visiir Linde käigu ajal täpselt oli, aga midagi pidi juba korrast ära olema, kui ta seal ebatavalist heli kuulis.”

      Edasi kirjeldas Linde oma tunnistuses, kuidas ta läks täistunni ajaks natuke enne kella ühte üles komandosillale ning jõudis järele kapten Andressonile, kes läks samuti sillale.

      „Aja jooksul aga selgus, et Linde tegeles oma ringkäigu ajal kõrvaliste asjadega. Läks kajutisse ja rääkis kajutikaaslasega, tõi oma kuue pesust ära ja viis kajutisse, rääkis seitsmendal ja kaheksandal tekil sõpradega, käis otsimas baaris ühte neiut ja pubis teist neiut ja vaatas ööklubisse.”

      Kindel on see, et täpselt kell üks nägi mehaanik teleriekraanilt Lindet autotekil. Seega kell üks ei saanud ta olla sillal. Lõpuks tuli välja, et Linde saabus sillale koos kapten Andressoniga ja kui nad sillale jõudsid, oli vaht vahetunud ja vahist vabanenud tüürimehed olid juba lahkuda jõudnud. Seega ei jõudnud Linde sillale enne 01.05. See oli komisjonile aja paikapanekus üks kindel pidepunkt, nagu seegi, et tol reisil tööl olnud kapten Arvo Andresson kell 01.05 komandosillale läks.

      Peab täpsustama, et sellel saatuslikul reisil oli Estonia pardal peale kapteni kohustusi täitva Arvo Andressoni veel neli kaptenipaberitega meest. Estonia vahetuskapten Avo Piht oli samuti laeval, et sooritada Stockholmi skäärides sõitmiseks lootsitasõidu eksam. Eksami vastuvõtmiseks oli laeval kaks Rootsi vanemlootsi – endised kaptenid. Viies kaptenipaberitega mees pardal oli Rootsi-poolse laevaomaniku inspektor.

      Pihti nägi mitu laevapere liiget paarkümmend minutit hiljem paaditekil päästevarustuse jagamist korraldamas ja parvesid lahti päästmas. Andressoni ja teiste kaptenipaberitega meeste kohta andmed puuduvad.

      Edasi rääkis Linde komisjonile, et ta pani oma telefoni laadima ja kohe seejärel helistati tüürimehele, et altpoolt kostavad mingisugused paugud. Sillale neid pauke ilmselt kuulda ei olnud, sest tüürimees ütles Lindele, et too läheks koos pootsmaniga uuesti autotekki kontrollima. Pootsman magas ja Linde ei saanud temaga ühendust. Tüürimees lubas pootsmanile helistada ja ta üles ajada. Pootsman ei pidanud tööl olema, aga tema vastutas rambi ja visiiri eest. Linde ei saanudki pootsmaniga kokku. Linde ei läinud alla viiendale tekile valvelauda liftiga, vaid kõndis treppe mööda. Valvelaua ees seisis üks soomlane, kes oli hunniku metallraha võitnud ja leti taga olev neiu vahetas seda paberrahaks. Linde jäi ootama, sest valvelauast sai lahti teha autoteki uksed, muidu ta poleks sinna pääsenud.

      Just sel ajal, kui Linde seal seisis, tekkis äkki tugev kreen paremasse pardasse ja raha lendas mööda ruumi laiali. Linde käskis neiul kiiresti autoteki ustelt blokeeringud maha võtta ja hakkas alla minema. Tunnistuses on ta väitnud, et inimesed tormasid paanikas üles ja ta ei pääsenud enam neljandast tekist allapoole.

      Laur toob jälle näite, et viimast Linde tunnistust ei saanud nad arvesse võtta, kuna teiste tunnistajate ütluste järgi ei olnud sel ajahetkel veel koridorides paanikat ega treppidel massiliselt inimesi.

      „Üksikud inimesed jooksid treppidest üles. Nende inimeste käest oli Linde kuulnud, et all on vesi. Vett sel ajal autoteki all palju ei olnud, aga seda valgus igasugustest avadest ja treppide kaudu autotekilt allapoole ja see hirmutas. Enamik tunnistajaid on öelnud, et põrand oli märg.”

      Seejärel helistas Linde komandosillale, et all on vesi ja tema ei saa alla minna. Tüürimees vastas, et see on käsk ja tuleb autotekile minna.

      „Linde oli enda sõnul vastanud, et sa oled kuradi loll. Ta sai aru, et laevaga on halvasti, viskas või kaotas raadiotelefoni ära ja jooksis üles seitsmendale tekile.”

      Laur rõhutab, et Linde näol oli neil tähtis tunnistaja, kes oli olnud enne laeva uppumist ka komandosillal. Kui Linde oleks sillalt saadud käsu täitnud ja alla läinud, poleks komisjonil olnud ühtegi asjakohast tunnistajat.

      Uno Laur on isiklikult küsitlenud kõiki võtmetunnistajaid. Motorist Hannes Kadakut ja kolmandat mehaanikut Margus Treud küsitlesid Eesti-poolse komisjoni liikmed koos.

      Ta mäletab masinameeste süütunnet, miks nad kohe komandosillale ette ei kandnud, kui nägid rambi servadest autotekile vett tulemas. Aga nad teadsid, et masinameeste asi ei ole ette kanda ja pealegi olid nad raadiost kuulnud Linde sellekohast ettekannet. Laur mäletab, kuidas komisjon lohutas neid, et varem vee sisseimbumisest teadasaamine poleks enam suurt midagi aidanud, sest pärast visiiri eemaldumist täitus laev veega väga kiiresti. Need mehed said meeskonnast esimesena aru õnnetuse suurusest, sest Treu ütles Kadakule, et laine on vist rambi ära lõhkunud, ja viimane nägi monitorilt, et autotekile tulvab vett.

      Neile, kes aastaid on uskunud, et vesi tuli laeva keres olevast pommiaugust ja kõigepealt autoteki alla, ütleb Laur, et kreeni tekkides oli masinaruumis süsteemimehaanik Henrik Sillaste. See ruum asus autoteki all ja oli sel ajal absoluutselt kuiv. Seejärel läks Sillaste kontrollruumi, kus olid kolmas mehaanik Treu ja motorist Kadak. Ka Sillaste nägi monitorilt, kuidas rambi äärtest vesi autotekile tungib, ja nad arutasid kolmekesi, kas visiir võib olla avanenud.

      „Me ju kõik teame seda teooriat, et laev jäi Tallinnast välja sõites 15–20 minutit hiljaks, sest oodati kaht suurt veoautot, mis sõitsid laevale viimastena ja sõjaväe valve all. See kõik on lora. Autoteki vööripoolses otsas ei olnud mingeid veoautosid, seal olid ainult sõiduautod. Tegelikult ei olnud sadamas mingit sõjaväevalvet ja veoautod sõitsid laeva enne väikseid autosid.”

      Laur on rääkinud sel teemal ka Tallinna reisisadama turvaülemaga, kes ütles, et tol õhtul enne laeva väljumist oli kõik tavapärane ja rahulik ning et veerand tundi väljumisega hilinemist oli täiesti tavaline asi. Suureks muutus see fakt vandenõuteooriates.

      Mõned meremehedki on väitnud, et Estonia läks küljeli ja uppus ebatavaliselt kiiresti. Laur räägib, et ka komisjonis arutati ja analüüsiti seda palju. Peamine põhjus oli just selles, et väga suur kogus vett tungis lühikese ajaga mitte laeva põhja, vaid autotekile. Arvutuste järgi piisas 20 cm veest autotekil, et laev püstuvuse kaotaks. Kui see veekogus vajus laeva kõikudes paremasse pardasse, hakkas püstuvus vähenema ja laev vajus kiiresti tugevasse kreeni.

      „Me peame arvestama, et veel on tohutu jõud. Me ei tea, kas laevas murdusid ka mingid vaheseinad, mis vee liikumist veelgi kiirendanuks, aga ka teadaolevat arvestades ei ole nii kiire uppumine loogikavastane.”

      Uno Laur mäletab komisjoni suuri vaidlusi õnnetuse ajatärminite üle ja eriti selle üle, millal tekkis kreen.

      „No lõpuks saime ühiselt paika, millal kreen tekkis. Aruandesse sai kirja, et tuntav kreen tekkis kell 01.15. Inimesed ja asjad hakkasid kukkuma. See ei tähenda, et see ei võinud tekkida minut varem või hiljem. Tuukrid vaatasid vrakis käies ka roolikambri kella ja see oli jäänud seisma 35 minutit peale ühte. Kui kell jäi seisma, pidi laev olema juba täiesti külili ja sillal vesi. Enne olid seiskunud ka mootorid. Selle kohta tunnistusi kuulates ja võrreldes pidime lähtuma usutavatest faktidest. Kahjuks ei olnud meil sillalt ühtegi tunnistajat, et me teaks, mis seal juhtus. Side järgi me teame, et vahis olid teine ja neljas tüürimees. Me ei tea, kas СКАЧАТЬ