Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku. Einar Ellermaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja viis Hankosse. Aga kohe tekkis vandenõuteooria, et need, kes korraldasid Estonial plahvatuse, põgenesid selle kiirpaadiga Hankosse.”

      Ajakirjanikud leidsid ka rootslasest tunnistaja, kes kinnitas, et nägi kiirpaati laevahuku paigast Soome poole kihutamas.

      Üks vandenõuteooria räägib, et laeva vrakis on ramp peaaegu suletud ja seetõttu ei saanud vesi sealt tulvata autotekile, nagu väidab ametlik aruanne.

      „Tuukrite seletuste ja videote järgi on täiesti nähtavad jäljed, et ramp oli kukkunud nii alla kui vähegi võimalik. Trossid, mis pidid seda hoidma, olid purunenud. Kui laev oli juba üle 90 kraadi kreenis, siis raskusjõu mõjul vajus ramp uuesti peaaegu kinni. Merepõhjas on see ava nii väike, et tuukrid ei julgenud läbi selle autotekile minna. Nii et autotekist meil videoid ei ole, aga mida olulist nad seal olekski näinud?”

      Komisjon vaatas vrakist tehtud videoid kokku üle 60 tunni. Peamiselt tegi need Norra firma Rockwater. Laur tunnistab, et mitmest kohast oli kaadreid tõepoolest lõigatud, aga see oli sellepärast, et ei leviks videod, kus on peal vrakis olevad laibad. Rootslased väitsid, et nende seadus ei luba laipu näidata. Ta rõhutab, et vrakist tehtud videoid ei tohiks üle hinnata.

      „Need on pigem väheütlevad, sest vesi pole läbipaistev, vaateväli on väga kitsas ja tuuker liigutab pead filmimise ajal. Ega need videod olulisi tõendeid lisanud. Näiteks palju küsimusi on tekitanud, kelle surnukehad on sillal. Me vaatasime koos tuukritega komandosillalt tehtud lõiku ja keegi poleks aru saanud, et kaadris on surnukeha, kui tuuker poleks sellele tähelepanu osutanud. Seega ei ole neid nii lihtne tuvastada ja mida see oleks andnud, kui me side kaudu teame, kes uppumise ajal sillal tegutsesid?”

      Laevahuku ametlik aruanne teenis palju süüdistusi, et miks ei kirjeldatud, kes olid uppumise ajal komandosillal ja kelle surnukehad seal praegu on. Tuukrid aga ei pidanud filmima surnukehade nägusid, et neid saaks tuvastada.

      „Komandosillal oli kolm inimest, vahitüürimehed Tormi Ainsalu ja Andres Tammes ning vanemtüürimees Juhan Herma. Seda saime teada sidet analüüsides ja selles oli komisjon üksmeelselt veendunud. Teadmine, kelle surnukehad on sillal laeva vrakis, ei muuda ju mitte midagi. Kapten Andresson läks sillale viis minutit peale ühte, aga mis temaga edasi juhtus, seda me ei tea. Me arutasime ka, miks kapten Piht ei olnud sillal. Me ei tea vastust. Võib-olla mõtles ta, et tööl olev kapten on sillal ja teda on paaditekil rohkem vaja. Paaditekil ta tegutses ju väga efektiivselt.”

      Kui komisjon tuukritega Helsingis kohtus, said paljud asjad selgeks. Tuukrid rääkisid avameelselt, kuidas nende töö käis ja mida nad nägid.

      „80 meetri sügavuses on füüsiliselt väga raske töötada ja laevakere sisse minna on eluohtlik. Laeva sisenemiseks pidid nad laevakeresse augud lõikama, sest muidu sinna sisse ei saanud. Kogu aeg pidi jälgima, et tross kuhugi ei takerduks. Nähtavus oli piiratud ja paljudesse kohtadesse ei saanud üldse minna. Emotsionaalselt oli neile väga raske paljude surnukehade nägemine.”

      Laur ütleb, et tagantjärele on asjatundmatutel hea õpetada, mida kõike oleks pidanud filmima, aga see ei olnud snorgeldamine madalas läbipaistvas merevees.

      Tuukrite lõigatud auke on vandenõuteoreetikud laevakere videoid või fotosid vaadates pidanud ka plahvatuse tagajärjeks. Laevakere küljes paistvaid keevitamise jaoks kaasa võetud elektroodipakke on peetud plahvatamata jäänud lõhkelaenguteks. Ometi on ühel videol näha, kuidas tuuker sealt niinimetatud lõhkeainepakist elektroodi võtab.

      Pardaarvuti liiga pealiskaudset otsimist on vandenõuteoreetikud pidanud olulise tõendi ignoreerimiseks. Tuukrid küll uurisid kohta, kus see pidi asuma, aga ilmselt oli see maha kukkunud ja eemale lennanud ning seda ei leitud.

      „Mida meile oleks näidanud pardaarvuti, mis on mitu kuud merevees ligunenud? Pardaarvuti ei olnud komisjonis kõneks, sest sellest poleks mingit kasu olnud. Tõsisemalt oli komisjonis juttu sellest, et teleriekraan, mis oleks pidanud näitama sillale, et autotekil on vesi, oli kaardikambris suunatud parda poole. Ilmselt ei olnud sillal olijad seda märganud, sest see ekraan ei olnud silme ees, vaid nurga taga. Süsteemimehaanik nägi vett autotekil masinakontrollruumi monitorist, sest vahimehaanik Treu oli selle fikseerinud visiirile, lootes, et seda ka sillal märgatakse. Tema teada pidi sama pilti nägema ka sillal. Sellepärast masinavaht ei teatanud silda. Niisugune oli ka meeskonna käsuliin, et masinamehed ei räägi.”

      Rootsi valitsuse 1995. aasta 2. märtsi otsust hauarahu huvides Estonia vrakk betooniga katta nimetab Laur mõtlematuks. See plaan tekitas palju kahtlusi, et ju siis on vrakis midagi varjata. Otsuseks see siiski jäigi.

      Ka laeva ülestõstmist peab Uno Laur täiesti ebatõenäoliseks.

      „See on ülikallis ja seda ei hakka kindlasti keegi tegema. Mida ülestõstmine annaks? Kindlasti seda, et kõik saaks veenduda, et keres pole ühtki plahvatuse auku. Küllap tuleks välja ka üksikasju, mida me ei saanud teada. Näiteks mis sai kaptenist. Või mis sai neist, kes algul olid päästetute nimekirjades. Saaks mõne vandenõuteooria ümber lükata. Kindlasti ei leiaks me laevast kapten Pihti, sest uppumise ajal avatekil olnud pühiti kõik merre. Aga mõelgem ka sellele, mis 20 aasta jooksul vees surnukehadega juhtub.”

      Muide, kapten Andressoni lesk Veronika on Uno Lauriga õnnetuse üksikasjad läbi arutanud ja temal ei ole ametlikule laevahuku versioonile vastuväiteid.

      Laevahuku uurimise rahvusvaheline komisjon lõpetas oma kolm aastat kestnud uurimise 1997. aasta lõpus. Selle kohta valmis 200-leheküljeline detailne suureformaadiline aruanne inglise, eesti, soome ja rootsi keeles. Aruande juurde kuulub ka kaks paksu telefonikataloogi mõõdus lisa dokumentide, uuringute ja arvutustega. See on komisjoni ja kümnete ekspertide kolmeaastane töö.

      Laur kinnitab, et tema teada ei sekkunud kolme aasta jooksul komisjoni töösse ükski poliitik ja ka mitte keegi teine ei politseist ega laevafirmast püüdnud uurimist mingis suunas mõjutada.

      „Jah, Lennart Meri küll helistas vahel ja tundis huvi, kuidas meie töö edeneb. Käisin päris tihti Kadriorus rääkimas, kui kaugele me jõudnud oleme.”

      Laur imestab väga nende süüdistuste üle, et kolm riiki nagu sundisid komisjoni varjama tõde. Kuidas saaks korraga sundida vaikima sadu tunnistajaid, kolme riigi kümneid spetsialiste ja politseiuurijaid ning mujalt riikidest kaasatud eksperte?

      „Mida meil varjata oleks? Meil ei ole mitte midagi varjata ja ma ei ole kohanud ka kedagi, kellel oleks huvi midagi varjata. Me pidime välja selgitama, miks laev uppus, ja seda me tegime. Me saime küsitleda kõiki tunnistajaid, keda soovisime. Peamiselt huvitasid meid meeskonnaliikmed. Politseile antud reisijate tunnistusi me lugesime. Kõigi riikide komisjonid said küsitleda tunnistajaid ka eraldi.”

      1997. aasta detsembris esitles kolme riigi ühiskomisjon Estonia huku ametlikku aruannet. Sellele olid alla kirjutanud kõik liikmed, et nad on nõus kõigega, mis seal on ära trükitud. Kõigepealt esitleti raamatut president Lennart Merile Kadriorus. Järgnes pressikonverents Kadriorus. Seejärel toimus pressikonverents Sakala keskuses. Uno Laur tegi mõlemas kohas suure ettekande. Kõik komisjoni liikmed vastasid küsimustele ja näidati ka laevamudeliga tehtud videot, kuidas Estonia uppus.

      Seejärel toimus emotsionaalselt väga raske kohtumine hukkunute omastega. Laur mäletab, et osa omakseid näis rusutuna ja nad nagu oleksid oodanud hoopis teistsugust, võib-olla mõnegi arvates põnevamat tulemust. Aruanne oli aga kuiv, faktide ja nendest tulenevate järelduste kirjeldus.

      „Mind täiesti hämmastas meedias levima hakanud vaenulik suhtumine meisse ja aruandesse, mida paljud kriitikud, vandenõudeteooriate pooldajad, pole ilmselt tänapäevani lugenud. Nende laialt levinud arvamustest selgus, et komisjon ei oska ega tea midagi või kui teab, siis on meelega kirjutanud valet. СКАЧАТЬ