Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku. Einar Ellermaa
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku - Einar Ellermaa страница 8
Название: Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku
Автор: Einar Ellermaa
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Публицистика: прочее
isbn: 9789949529513
isbn:
Pärast aruande avalikustamist on aastate jooksul ilmunud mitu raamatut vandenõuteooriatega Estonia hukust. 2000. aastal tellisid USA ärimees Gregg Bemis ja Saksa ajakirjanik Jutta Rabe Estonia vrakile sukeldumised, et otsida plahvatusest tekkinud auku laevakeres ja plahvatuse jälgi visiiri ümbruses. Nad ei leidnud tõendeid plahvatusest.
Kuna vandenõuteooriad ei tahtnud vaibuda, pani Eesti valitsus prokurör Margus Kurmi 12 aastat hiljem aastal 2006 uuesti uurima, kas Estonia võis uppuda muudel põhjustel, kui ametlikus aruandes on esitatud.
„Kurm korraldas endale reisid Saksamaale, Rootsi ja Soome. Saksamaal kohtus ta kõige tuntuma vandenõuteoreetiku Jutta Rabega, kes Estonia vraki küljest plahvatuse jälgi ja pommiauku otsis, aga midagi ei leidnud. Kui me prokuratuuris kohtusime, siis esitas Kurm mulle Jutta Rabe küsimusi. Me vaidlesime poolteist tundi, mille käigus ma ütlesin, et tema esitatud väited on juba kümme aastat varem ametlikus aruandes ümber lükatud.”
Pärast seda käis Laur veel valitsuse istungil küsimustele vastamas ja vastas Riigikogus Evelyn Sepa komisjoni küsimustele. Seal küsiti peamiselt sõjatehnika veo kohta.
„Ma vastasin, et kui laev oleks ka otsast otsani olnud täis sõjatehnikat või isegi laskemoona, ei mõjutanud see absoluutselt õnnetuse käiku.”
Lauri viimane kord Estonia hukust aru anda oli justiitsministeeriumis minister Rein Langi küsimustele vastates. Kõigi riikide esindajad komisjonis said seitse küsimust, kus nähti ametlikus aruandes probleemi. Komisjoni liikmed vaidlesid kõik asjad meili teel läbi ning koostasid ühise vastuse. Valitsus jõudis komisjoniga ühisele arusaamisele.
Pingeline töö rahvusvahelises komisjonis liitis selle liikmeid sedavõrd, et Eesti-poolse komisjoni liikmed suhtlevad seniajani.
„Kohtume, veedame koos aega ja meenutame. Olen suhelnud ka soomlaste ja ühe rootslasega. Käisin Soome-poolse komisjoni esimehe Kari Lehtola juubelil. Seal oli ka teine Soome-poolse komisjoni liige Tuomo Karppinen. Karppinen ja Lehtola käisid mu 75. sünnipäeval. Lehtola koos komisjoni asjaajaja Pirjo Valkama-Joutseniga on mul külas käinud. Suhtlen ka Rootsi poole asjaajaja Gunnel Göranssoniga. Saadame uusaastakaarte. Ta käis siin külas ja viisime ta ka oma suvekodusse. Rootsi komisjoni liikmetest suhtleb tema ainult Ann-Louisega, teistest ei tea ta midagi ja meie ka ei tea. Eks nad ole kõik pensionil, nii nagu enamik meistki.”
Uno Laur ütleb, et teda ei häiri enam inimesed, kes Estonia hukkumise aruannet valeks peavad. Tema ei saa kedagi panna midagi uskuma, aga komisjoni liikmed muud tõde ei tea.
„Meie ülesanne oli selgitada, miks laev uppus, kuidas see uppus ja mida teha, et enam niisuguseid asju ei juhtuks. Seda me ka tegime. Lõpetuseks pean rõhutama, et mitte keegi pole nende paljude möödunud aastate jooksul suutnud tõestada midagi, mis lükkaks ümber meie kolmeaastase töö tulemused.”
„Mina olin viimane, kes sealt kummuli parvelt teise pääses.”
Estonia viimase reisi ajal oli seitsmeliikmelise Pärnu sõutantsutrupi Pantera liige Marge Rull 25aastane ja tal seisis ees esimene esinemine laevas.
Ester Hellerma juhitav Pantera tantsutrupp pidi tegelikult alustama alles järgmisel õhtul, aga eelmised esinejad palusid Pärnu tüdrukutel päev varem tööle hakata.
„Muidugi olime me nõus, sest kõik tahtsid juba laeval tantsida.”
Kui Ester Hellerma nendega Pärnus proove tegi ning rääkis, kuidas laevas käituda, ja manitses, et õhtul hilja ei tohi laeva välistekile kolama minna, küsis Marge: „Aga mis siis saab, kui laev põhja läheb?” On loomulik, et kõik hakkasid naerma.
27. septembri õhtu oli tuuline ja merel muutus torm järjest tugevamaks. Marge oli laevale minekust saati hirmul, sest ta polnud kunagi varem nii suure tormiga sõitnud.
„Ütlesin tüdrukutele, et mõelge, mis siis saab, kui laevaga midagi juhtub. Hanka-Hannika Veide vastas mulle: „Marge, mine õige…”
Me pidime tantsima õhtul täistundidel viisteist minutit korraga. Laev hakkas iga tunniga rohkem õõtsuma. Vaheaegadel oli õudne tunne. Lamasime tagaruumis selili maas, sest nii oli kergem kõikumist taluda. Meile öeldi, et viimase osa kesköösel võib ära jätta, aga me tantsisime ikka. Olime ju nii palju trenni teinud. Publikut oli ka.”
Kui progamm läbi sai, pakkisid neiud oma kostüümid kokku, võtsid meigi maha ja läksid umbes poole ühe ajal kajutitesse neljandal tekil. Marge jagas kajutit Heddi Männistega.
„Tundsin ja kuulsin, kuidas lained peksavad vastu laeva. Riiulitelt hakkas asju kukkuma. Ma ei julgenud öösärki välja võttagi, panin dressid selga ja lamasin teki peal. Heddi võttis riidest lahti ja puges teki alla. Imelik, ma rääkisin Heddile vanast Titanicu-filmist, mida hiljuti olin näinud. Seda uut DiCaprioga polnud siis veel tehtud. Kui laev hetkega paremale poole viltu vajus, kargasin kohe voodist püsti. Kui laev jäigi umbes paarkümmend kraadi kaldu, oli see nagu stardipauk minu jaoks. Mõtlesin, et siit peab välja saama. Heddi tõusis oma voodis istuli ja hakkas riideid otsima. Ütlesin, et mina lähen. Uks oli ülespidi ja kui sealt välja sain, siis vajusin vastu koridori seina. Üks mees astus minu poole. Mõtlesin, et äkki ma kardan ilmaasjata ja jään teiste ees lolliks oma hirmuga. Vaatasin mehele otsa ja nägin, et ta on väga hirmunud näoga. Järelikult on pahasti. Nägin, et Heddi tõusis püsti ja teiste tüdrukute kajutite uksed läksid lahti. Anneli Kondrad rääkis mulle hiljem, et ma hüüdsin koridoris: „Ruttu üles!”.”
Üles tähendas kolm korrust kõrgemale avatekile. Edaspidi mäletab Marge koridorides, treppidel ja välistekil tegutsemas ainult mehi.
Marge jõudis dressides ja paljajalu kajutikoridorist suurde fuajeesse vasakpoolse ukse kaudu. Fuajee keskelt viis lai trepp üles. Ta seisis üleval kallaku peal, sest laev oli paremale kaldu. Kunstpalmid sõitsid mööda põrandat alla ja kiviklibu lendas.
„Kohe, kui ma trepi poole hakkasin astuma, libisesid jalad alt ja ma lendasin alla vastu fuajee parempoolset seina. Instinktiivselt sirutasin käed ja jalad välja ja kukkusin ilusasti tagumiku peale täpselt seinasoppi. Sain kõva põmaka, aga õnneks ei tabanud ühtegi teravat serva, milliseid oli seal fuajees palju.”
Tema lähedal lamas verine administraatorineiu, kes oli samamoodi kalde tõttu vastu seina lennanud ja ilmselt pea millegi vastu ära löönud. Laev oli ikkagi 24 meetrit lai ja kukkumine kõrge. Marge mäletab, et tol hetkel ei tekitanud verine neiu muud emotsiooni, kui et ta peab edasi pääsema. Ta vinnas end trepini ja hakkas üles ronima. Hetkekski ei tohtinud käsi trepi käsipuust lahti lasta, sest laeva kreeni tõttu oleks siis kohe rängalt kukkunud.
Marge trupikaaslane Anneli Kondrad rääkis hiljem, et pidas kogu aeg silmas Marge selga ja püsis ta kannul laevas ülespoole ronides.
Marge mäletab praegugi selgelt, kuidas inimesed olid klammerdunud käsipuude külge. Laeva kalle võis olla juba 45 kraadi.
„Rippusin seal meeste vahel. Kõik andsid endale kehadega hoogu ja haarasid jälle kõrgemalt kinni, nagu mööda köit üles ronides. Äkki tundsin, et rivi ei liigu enam edasi. Minu ees üks suur mees oli liiga aeglane. Ei jäänud muud üle, kui haarasin trepivarbadest ja roomasin tema harkis jalgade vahelt läbi temast ette.”
СКАЧАТЬ