Lasnamäe valge laev. Viktoria Ladõnskaja

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et pääseb tagasi neilt ära võetud majja! Ning ta nägi isegi unes, et pöördub vanasse koju, kõnnib mööda tuttavaid tube, avab uksi, ja kus kõik on tuttav, kõik on omal kohal, jälle uks ja teine veel. See unenägu kordus sageli.

      „Emm, mis sa arvad, mis värvi juuksed mulle sobiksid?”

      Juuksurist ema ei mõelnud hetkegi, vaid vastas: „Punased, tütreke!”

      Eve värvis pea punaseks 15-aastasena. Ta pidas seda originaalseks. Eriti koos musta värvi riietega. Kui Eve sai vanemaks, oli tema jaoks suur avastus, et paljud Eesti loomeinimesed kannavad tumedaid riideid ja värvivad pea punaseks. Sestpeale meeldis talle toonitada: „Aga mina tulin punase peale ise!” Seega ikkagi teistest erinev.

      Peab ütlema, et nõukogude ajal nägi hea välja see naine, kes oskas kududa ja õmmelda. Eve kandis eranditult endaõmmeldud rõivaid. Kõrged kontsad, alt laienevad pikad seelikud, keemilised lokid – iga päev nagu peol. Moskvas oleks sellise kohta öeldud: stiilne! Tallinnas nägi nii välja lõviosa noortest.

      Kui Eve ellu tekkis ametlik abikaasa, olid lähedased väga õnnelikud. Esiteks oli ebastandardse mõttemaailmaga tüdruk nüüd järelevalve all. Ja teiseks sattus Eve mees olema samuti loomeinimene. Järelikult mõistavad teineteist muidu ka.

      Kop-kop-kop …

      „A-am. Zdrastvuite! Ja vaša sosedka Eve.”

      „Ну,” vastati suletud ukse tagant.

      „A-a võ tsitali, ja vnizu pismo povesila?”

      „Какое письмо?” Uks püsis endiselt kinni.

      „Nu u menja takoi projekt. Ja fotografiruju vseh zitelei naševo doma. Mozno ja vas sfotografiruju?”

      „Чего-о??”15

      1985. AASTAL SAID EVE JA TEMA MEES ATELJEEKORTERI. See oli tohutu kingitus. Ateljeekorterid asusid kõik üheksandatel korrustel. Need korterid olid tavalisest kõrgemad ja nii tuli välja, et elamine oli kahekordne! Praegu öeldaks nende kohta penthouse16, aga siis − kunstnike õnn. Sellise ruumilahendusega maju oli Lasnamäel ühtekokku kaheksa (seega kõigest 16 niisugust korterit). See luksus oli ette nähtud loomeinimeste peredele, kel olid lapsed. Eve oli 26 aastat vana. Lapsi neil mehega sellel ajal ei olnud. Kuid oh seda õnne: just siis, kui järjekord jõudis nendeni, lõppesid lastega pered otsa – ja korteri sai punaste juustega tüdruk.

      Sel päeval, kui Eve tuli korterit esimest korda vaatama, läks ta üheksandale korrusele jala. Ilma liftita. Ja seisis siis kaua rõdul, kuigi pelgas alla vaadata. Üheksas korrus tundus olevat kohutavalt kõrgel – tere, linnud! Nad said niisiis korteri, aga pärast ootasid aasta külmkappi. Ja veel aasta – voodit. Ning alguses ei töötanud telefon. See-eest oli neil nüüd kaks uhket vaadet. Üks meretäiele veele. Teine taevasele merele. Ateljeekorteril oli nimelt privaatne pääs katusele.

      Alguses arvas Eve, et see korter on neil ajutine. Kuid ei ole midagi püsivamat kui ajutised asjad. Polnud ka põhjust vahetada – kunstnikeperel ei olnud selle rajooni vastu midagi. Pärast Lasnamäele kolimist ei näinud Eve enam oma unenägu lapsepõlvekodu avanevatest ustest.

      Nüüd hakkas nende korteris käima koos loominguline noorsugu, harrastati traditsioonilist köögiromantikat, kuid oluliselt suuremal pinnal. Külalised tulid, jäid „natuke kauemaks”, siinsamas tehti kunsti, siinsamas pidutseti. Ükskord koputas korteri uksele Eve sõbranna Soomest, kes oli saabunud ootamatult nagu välk selgest taevast.

      Nad olid juba aastaid head sõbrad, sellepärast tajusid nad teineteise meeleolumuutusi kohe. Tavaliselt lõbus ja elurõõmus tüdruk näis Evele seekord kuidagi häirituna, kummalisena. See oli veidi aega pärast tema México-reisi. Kunstiinimeste seas on Mehhiko pealinnal sünge linna kuulsus. Ja kummaline oli ka sõbranna, kui kuulutas: „Sa pead saama kunstnikuks!” Just sellise rõhuga: „Sa pead!” Aga Eve juba tegi kunsti, kuigi suhtus sellesse pigem kui meeldivasse vaba aja veetmise viisi.

      Kuid „Sa pead saama kunstnikuks!” jäi teda kummitama. Soomlanna sõitis ära niisama äkki, kui oli saabunud. Aga Eve, tõusnud vastu hommikut üles, joonistas oma esimese pildi. See oli punastes ja mustades toonides sfinks. Ta joonistas kiiresti ja kergelt. Hiljem sai ta teada, et just tolsamal hommikul oli tema Soome sõbranna salapärastel asjaoludel hukkunud.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Mäe otsas seisis kasakas – ta palvetas jumala poole. / Kummardas maani vabaduse, rahva eest. (vene k; laulu „Kasaka palve” algusread)

      2

      Oh, kindrali vihik, / taaselustunud unustatud tõde, / kui ränk on sind lugeda / petetud põlvkonnal. (vene k; siin ja edaspidi Katrin Linaski tõlked)

      3

      Pirita jõe

      4

      Õigeusu kirikukalendris on 31. detsember Vaga Melania Roomlanna päev.

      5

      Olen ma siis süüdi? (vene k)

      6

      Andesta! Usu! (vene k)

      7

      Ja ma avan sulle ukse. (vene k)

      8

      Nii palju aega on möödunud, kuid me mõlemad mäletame. (vene k)

      9

      „Punased purjed“, eesti k 1983.

      10

      Baltic Group International, rahvusvaheline laevakompanii.

      11

      Oktoobrilapseks saab vaid see, kes ei karda teha tööd. (vene k)

СКАЧАТЬ