Lasnamäe valge laev. Viktoria Ladõnskaja
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Lasnamäe valge laev - Viktoria Ladõnskaja страница 2
Название: Lasnamäe valge laev
Автор: Viktoria Ladõnskaja
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949511228
isbn:
Ma olen pärit Lasnamäelt. Selles linnajaos möödus minu lapsepõlv, siin helises minu esimene koolikell, ka esimene armumine leidis aset siin ja just Lasnamäe paneelmaja korteris kirjutasin ma oma esimesed tekstid. Sellest, et lausega „ma olen Lasnamäelt” on midagi viltu, sain ma teada alles siis, kui minust oli saanud Tartu Ülikooli tudeng. Kui üks mu kursusevendadest teatas, et näiteks tema vanaema ei luba tal mingil juhul Lasnamäele minna, sest eesti poistele antakse seal peksa. Raudkindlalt! Teises lauses võrdles noormees venelasi neegritega ning lõpuks võttis ta meie vestluse kokku küsimusega: „Kas ma ei tahaks olla eestlane? Puhthüpoteetiliselt”. See oli naljakas, ja samal ajal jõudis mulle kohale, et minu elukoht kutsub esile mitmemõttelisi emotsioone.
Varases lapsepõlves tundus mulle, et kõige parem koht maailmas on Keila. 1980. aastate alguses elasid mu vanemad selles väikeses Tallinna-lähedases linnas ühiselamus, kus meie ainus tuba muutus dekoratsioonide vahetamisega hõlpsalt köögiks või magamistoaks või elutoaks või lastetoaks. Sellepärast oligi mul seal väiksena imetore olla – ema ja isa olid alati käeulatuses. Minu vanemad aga arvasid, et hea oleks elada Lasnamäel, uues suures elurajoonis, kus on kolmetoalised korterid.
Meie pere kolis Lasnamäele 1986. aastal (ma olin siis 5-aastane). Alguses elasime Kärberi tänavas (see on päris Lasnamäe lõpus), aga siis ostsid vanemad korteri Läänemere teele. 20. sajandi alguse Vene luuletaja Sergei Jessenin on tabavalt öelnud, et kodumaa, see on ennekõike koht, kus me oleme sündinud ja üles kasvanud. Mitte niivõrd riik kui niisugune, vaid konkreetne koht, näiteks tänav. Mina, tähendab, kasvasin üles Läänemere teel. Nii et see ongi minu kodumaa.
Venelastel on ütlus: tüdruku võid külast välja saada, aga vaat küla tüdrukust vaevalt. Lasnamäed või adapteeritud venekeelses versioonis Lasnagorskit ei saa minust enam välja rebida. Mu mäletamise makilintidel liiguvad kahina saatel mälestused sellest, mida ja kuidas õpetati kohalikes vene koolides, mida vaadati televiisorist, millistel teemadel arutleti õues. Siia on salvestatud ka see, kuidas Eesti iseseisvus saabus Lasnamäele ja kuidas sellest linnaosast sai aastate jooksul see niinimetatud riik riigis, mis ei ole Venemaa ega Nõukogude Liit, kuid mis ei ole ka päris Eesti Vabariik. Mõnikord vilksatavad selles kakofoonias eestikeelsed fraasid, kuid need ei soleeri ning jäävad vaid vihjeteks „teistsuguse elu olemasolu” kohta.
Justkui selle näiteks on mu fotoalbumis ülesvõte minu väikesest vennast. Tagaplaanil loodus ja üks võimas rahn. Kivihiiglasel aga huligaani kindla käega joonistatud tekst. Julgen oletada, et mu isa otsustas selles paigas pilti teha ning arvas, et kuna tekst ei sisalda kolme kuulsat tähte, siis on järelikult kõik korras ja kõige ebatsensuursem välistatud. Nüüd aga on minu albumis pilt väikevennast, kelle taustal suur kivi sõnadega „Reelika on loll”.
Olen eri aegadel seoses Lasnamäega läbi elanud isesuguseid emotsioone. Alustasin täiesti neutraalsetega, seejärel olin täidetud kõige helgematega, ülikoolis õppimise ajal häbenesin, hiljem suhtusin koguni põlgusega. Praegu ütlen ma enda kohta Lasnamäe tüdruk isegi teatava uhkusega. Ma olen Lasnamäelt – ja see tähendab, et ma tunnen päris hästi elu, mida elatakse ühes omaette riigis.
1986, 1987 … ETTEANTUSE PRINTSIIP
IGA 75–76 AASTA TAGANT VÕIB PALJA SILMAGA NÄHA Päikese juurde naasvat Halley komeeti. Ebausklikud arvavad, et sabaga tähe ilmumine ei ennusta midagi head. Viimati oli komeet nähtav 1986. aastal. Samal aastal toimub taevases sfääris maailma kosmonautika suurim katastroof. 73 sekundit pärast starti puruneb Ameerika kosmosesüstik Challenger, pardal seitse inimest. Süstiku starti näidatakse otse-eetris.
1986 on veel ühe tragöödia aasta. Ööl vastu 26. aprilli fikseeritakse Kiievi lähedal Tšernobõli tuumajaamas kaks plahvatust, mille tõttu puruneb neljas energiaplokk. Tagajärjeks on tehnogeenne katastroof. Linna nimest, mida mainitakse ammu enne tuumaelektrijaamade ehitamist – mõelda vaid, juba 1193. aastal –, võib vene keelt kõnelev inimene lugeda välja sõnad черная быль, see tähendab must lugu. NSV Liidu kompartei 27. kongressil 1986. aastal kuulutab Mihhail Gorbatšov välja „nõukogude sõnavabaduse” – glasnost’i. Selle esimeseks proovikiviks saab Tšernobõli tuumakatastroof. Glasnost katsetust ei läbinud.
Sama aasta 31. augustil kella 23 paiku väljub Novorossiiski sadama akvatooriumist reisilaev Admiral Nahhimov ning akvatooriumisse siseneb kuivlastilaev Pjotr Vassev. Nad kooskõlastavad kaks korda oma kursse, ja põrkavad kokku. Hukkub 423 inimest.
NEED, SEDA AASTAT MÄÄRATLEVAD SÜNDMUSED hakkavad minu mälufaile täiendama oma reaalsest toimumisajast märgatavalt hiljem. Viieaastaselt viibib laps veel egotsentrismi imetabases maailmas, sellepärast on aasta 1986 minu jaoks ennekõike kolimisaasta mulle armsast Keila ühiselamust Lasnamäe uude majja. Perekonnasõbrad lahkusid pikaajalisse komandeeringusse piiri taha, nende tühjaks jäänud korteri Kärberi tänaval aga hõivasime meie: isa, ema, minu noorem vend ja mina.
Kärberi on üks linnaosa äärmistest tänavatest. Lähed majast paremale, leiad lagendiku, lagendiku tagant metsa, metsast Pereta jõe3, nagu minu väike vend seda nimetas. Lähed vasakule – leiad sajandi ehitusplatsi: hiigla kõrged majad, tohutu laiad tänavad, määratult sügavad vundamendiaugud. Inimesed olid ümberringi täiesti võõrad, ent meiega siiski väga sarnased – kõik olid kusagilt siia saabunud, peamiselt meremeestest isadega, reeglina Montanades emadega ja paljud pered väikeste lastega. See oli üks suur uute tutvuste aeg.
Kui tuttavaks saadi, käidi üksteisel külas. Tagasi tuldi hilja ja kindlasti hulgakesi, sest võõrustajad pakkusid ennast tingimata külalisi koju saatma. Mindi otse keset sõiduteed – noh, sellepärast, et kõnniteid ei olnud veel ehitatud. Ja tänavalaternaid ei olnud, sellepärast hõõgusid pimeduses üksnes sigaretiotsad, Marlboro ja Camel. Ning selles lõbusas, kergelt svipsis olekus ärkasid pidulistes nende juured. Ja miks siis ka mitte, ütleme „milanka’t pidada”?! Lõuna-Venemaa külades tähistatakse milanka’t vana kalendri järgi uusaasta eelõhtul vaga Melanie päeval4 – pannakse end uhkelt riidesse, pidutsetakse, käiakse külas, lauldakse. Aga miks peaks ootama seda õiget päeva, kui täielikust komplektist on puudu vaid laulmine. Ning üle uinuva Lasnamäe kaikus vene rahvalaul nõtkest pihlakast.
Meie vennaga vaatasime vanemate sellist energiapuhangut hämmastusega. Kui vend sai veidi vanemaks, tõmbus ta niisugustel hetkedel kõrvale ja poetas närviliselt-häbelikult: „Võtke veidi vaiksemaks!” Aga mis vaikusest saab juttu olla, kui pidulised ei olnud veel 30 aastat vanadki. Pärast „Pihlakat” lauldi naiste igavesest küsimusest-õigustusest: „Виновата ли я?”5 Ja siis tuli juba tänapäevane lüürika …
Sellel ajal oli riigi superstaar number üks Vene NFSV rahvakunstnik Alla Borissovna Pugatšova. Toona levinud nali „Brežnev, Leonid Iljitš – Pugatšovaaegne vähekaalukas poliitikategelane” ei olnudki tõest väga kaugel. „Прости! Поверь!”6 anus lauljatar ning kogu maa laulis temaga kaasa: „И я тебе открою дверь.”7 Meesartistidest oli populaarne Vene Michael Jackson Valeri Leontjev, esimene nii kutsuvalt seksuaalne Nõukogude laulja. Komi põdrakasvataja poeg Leontjev ja lätlanna Laima Vaikule esitasid 1980. aastate lõpu megahitti „Vernissaaž”. Oli veel üks kuulus duett, mis andis muu hulgas põhjust uhkust tunda ka Eesti venelastel. Ukraina-Moldova lauljatar Sofia Rotaru ja Eesti laulja СКАЧАТЬ
Pirita jõe
Õigeusu kirikukalendris on 31. detsember Vaga Melania Roomlanna päev.
Olen ma siis süüdi? (vene k)
Andesta! Usu! (vene k)
Ja ma avan sulle ukse. (vene k)