Lasnamäe valge laev. Viktoria Ladõnskaja
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Lasnamäe valge laev - Viktoria Ladõnskaja страница 5
Название: Lasnamäe valge laev
Автор: Viktoria Ladõnskaja
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949511228
isbn:
KIR HAKKAS KIRIKUS KÄIMA. Alguses tavalise koguduseliikmena. Seejärel hakkas ta aktiivsemalt osalema koguduse elus ning temast sai praktiseeriv kristlane. Ta hakkas järgima usukombeid, elama õigeusklike reeglite kohaselt: käima korrapäraselt armulaual ja jumalateenistustel, suhtlema oma koguduse inimestega. Tema jaoks avanes teadmine, et usk, see on elu, mis kulgeb ilmaliku eluga paralleelselt, sellega koos ja sellega läbi põimudes. Vaimulik elu muudab tavalist elu. Kiril oli teooria, et inimesed jõuavad usu juurde kolme teed pidi. Esimene tee – kui on juhtunud mingi õnnetus. Teine – oma patususe teadvustamine, kui inimene mõistab oma tegude jõledust. Kolmas tee on kõige vabam, see on pidev jumalaotsingu tee. Näis, nagu oleks Kir kogu elu otsinud. Kuid ta ei eitanud ka oma patusust.
„Sul on aeg hakata mõtlema diakoniks saamise peale.” See kutse tuli kiriku poolt. Kirikus lubati Kiril ilmalikku ja vaimulikku elu ühildada. See tähendab, et ta ei pidanud loobuma palgatööst, kuid ka teenimine kirikus ei tohtinud unarusse jääda.
Kir teenis nüüd kirikus kõige madalama astme vaimulikuna. Ta õppis, kuidas abistada teisi vaimulikke jumalateenistuste läbiviimisel, laste ristimisel, surnute õnnistamisel, jumala ülistamisel.
Diakon seisis Lasnamäe peaaegu valmis kiriku kõrgete betoonhallide seinte ees. Ta kandis kuldset rüüd. Kohe-kohe pidi algama üks selle kiriku esimestest teenistustest. Kiriku ette oli kogunenud rahvamurd. Diakon uskus, et Eesti elanike jaoks on uue jumalakoja ehitamine ja avamine ajalooline sündmus, suur rõõm. Siia saavad tulla paljud elatanud inimesed, aga ka väikeste lastega noored emad, kes ei pääse kesklinna kirikutesse.
Ja justkui oma mõtete kinnituseks kuulis ta: „Näed sa, olen nii vanaks elanud, kuid …” Diakoni kõrval seisev taat valis numbrit, hoides telefoni silmadest soliidses kauguses. Kui kõlas kutsuv toon, tõstis taat telefoni kiiresti näo juurde ja kummardus aparaadi kohale. „Kõik oskavad kõike! Kuhu panna küünlad, millal kummardada, kuhu astuda. Aga mina olen elanud nii vanaks, ega tea mitte midagi! Kuuled või?” ütles taat kõva häälega, suu telefoni vastas. „Tule siia, aita mind!”
Diakon naeratas uuele koguduseliikmele: „Isa, algus on tehtud … Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.”
„SA KIRJUTAD LASNAMÄEST RAAMATUT?” sõnas diakon, punakas lokkis juuksepahmakas helkimas loomulik hõbe ja pilgus täielik harmoonia, ning pani käed leebelt rinnale kokku.
„Tead, Lasnamäe ja Vladivostok on nii sarnased. Tuuled, tõmbetuul. Vladikus nii öeldaksegi: tuul kannab ja kannab käputäit lund mööda linna ja kus pidama jääb, sinna tekib hang. Lasnamäel on samamoodi. Ainult Kaug-Ida krabisid siin ei ole. Aga see-eest sa peaksid nägema, milline merevaade minu aknast avaneb.”
1988, 1989 … TAVALISUSE PRINTSIIP
1988. AASTAL ALGATAB „NÕUKOGUDE LÄÄS”, kolm Balti liiduvabariiki, esimesena rahvuslikud ühiskondlikud liikumised. Nagu edastavad Venemaa massiteabevahendid, on need mõeldud justkui perestroika toetamiseks, kuid traagelniidid on näha. Selge see, Baltikum tahab Liidu maha jätta.
1989. aasta 23. augustil, Molotovi-Ribbentropi pakti 50. aastapäeval, moodustatakse Leedu, Läti ja Eesti pinnal inimkett, mille pikkus on umbes 600 kilomeetrit.
Perestroika-aastail süvenevad Nõukogude Liidu majanduses negatiivsed tendentsid. Kümnendi lõpupoole muutub olukord kriitiliseks. Kaubanduses võtab maad totaalne talongistumine: poodides ei ole vabamüügil isegi seepi, makarone ega kruupe.
Kui leiba ei ole, antagu siis vähemalt tsirkust! 1980. aastate lõpp on Nõukogude Liidus Ladina-Ameerika seriaalide peadpööritava populaarsuse aeg. Neist menukaim on „Orjatar Isaura”, mille peategelane, segatud verega (mulatitari ja valge tütar) õilishing vaevleb orjuses. Teiste tegelaste seas on lurjus Leoncio ja valjuhäälne, nutmaajavalt heasüdamlik tüsedik Januaria (selle nimega kutsuti paksukesi tüdrukuid Nõukogude õuedel veel pikka aega). Riigis, mis uhkeldab oma kõlbelisusega, edastatakse seebioopereid parimal eetriajal. Lisaks seebile köidab televaatajate meeli Nõukogude prostituudi raskest elust rääkiv film „Intertüdruk”. Aga kõige suurem TV-ime on rahvast otse teleri kaudu ravivad ekstrasensid Allan Tšumak ja Anatoli Kašpirovski.
MINU JAOKS OLI 1988. AASTA SEE, KUI MA LÄKSIN ESIMESSE KLASSI. Algkool on jäänud mulle meelde valgete lakk-kingadega, milles ma seisin esimese septembri aktusel, ja sinise koolivormiga, mida meie peres peeti väga ilusaks, sest ema rääkis, et Lõuna-Venemaal on koolivorm armetut pruuni värvi. Sellepärast osteti meil sinist vormi kohe mitu komplekti ja viidi lõunasse sugulastele, et ka neil oleks kõik ilus sinine. Aga mis põhiline, algkool, see oli oktoobrilapse-teema. See, et „только те… кто любит труд, октябрятами зовут”11, ei olnud minu jaoks nii tähtis. Mind erutas hoopis rohkem oktoobrilapse garnituur: rubiinpunane viisnurkne rinnamärk väikese Leniniga, rinnataskust välja piiluv korralikult kolmnurgaks volditud valge taskurätt, klamber, mis hoidis juukseid koos, vahetusjalatsid. Punaste käesidemetega korrapidajad kontrollisid seda komplekti klassiuksel. Kuid oleks olnud parem, kui nad oleksid seda teinud koolist väljumisel, sest sisenemisel oli mul kõik olemas, aga koju jõudes võis mul sussikotis olla vabalt vaid üks suss. Linnamäe teel asuvas koolis number 64 käisin ma täpselt ühe aasta, teise klassi viidi mind üle 65. kooli Läänemere teel, meie pere uue elukoha järgi.
Ema jooksis kogu aeg Kärberi ja Läänemere vahet. Siin käis järjekordse mikrorajooni ehitamine ja oli juba teada, et me saame siia korteri. Kuigi me saime korter raha eest, närveerisid vanemad viimase hetkeni, kas me ikka saame viiekordsesse, aga mitte viimasele korrusele, või, hoidku jumal, esimesele … Saime neljandale – tõeline õnn. Siis jooksis ema ehituse vahet, et sobival hetkel „abistada” mõnda töölist meie korterisse värviliste sanitaarseadmete paigaldamisel. 80. aastatel oli kõige raskem hankida häid sanitaarseadmeid. Kõige parem oli Soome oma, aga värviline (helesinine, roosa, salatiroheline) – see oli unistus. Selle unistuse – salatirohelise – täitumise poole ema ka püüdles. Ja leppis nii ka kokku. Paraku selgus kolimise ajal, et me ei ostnud korterit mitte sellesse majja, mille vahet ema oli jooksnud, vaid kõrvalolevasse. See-eest teadsime nüüd täpselt, millises naabermaja korteris tehakse häda meie unistusse.
Meie uuel õuel säras 80. aastate lõpus kodumaise kakskeelsuse koit. Ei, eestikeelseid sõnu veel käibel ei olnud. Aktuaalsed olid teatud ingliskeelsed sõnad, mida pikiti kuidagimoodi venekeelsesse kõnesse, nagu ähvardav будет тебе фейсом об тейбл!12 Oleks võinud öelda, et pluus on puuvillane, kuid kottonovaja kõlas vingemalt. Ja kui kõik läks hästi, vastati küsimusele „Kuidas läheb?” asjalikult „Kõik on hokkei!”
Loomulikult ei olnud moes mitte ainult inglise keel, vaid üldse kõik läänelik. Adidase dressidel oli kindel koht nii moeteadlike unistustes kui ka rahvaluules: Кто носит форму Адидас, тому любая баба даст.13 See kehtis siis, kui dressi kandsid sina, aga kui keegi teine, siis: Кто носит форму Адидас, тот настоящий пидорас.СКАЧАТЬ
Oktoobrilapseks saab vaid see, kes ei karda teha tööd. (vene k)
Kas tahad vastu hambaid saada? (vene k)
Sellele, kes kannab Adidase dresse, annab iga eit. (vene k)