Lasnamäe valge laev. Viktoria Ladõnskaja

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Palju õnne uuel aastal!” Kir tõstis pokaali Sovetskojet.

      „Kokku ei löö!” hüüatas Anna. Peab ütlema, et nad ei olnud seni kunagi klaase kokku löönud, uskudes, et see on halb enne. On ütlus, et juues ei tohi kokku lüüa, sest siis ei tule raha.

      „Kuule, raha meil, jumal tänatud, on. Aga kui kokku lüüa, võib-olla siis tuleb korter!”

      „Joome Lasnamäe korteri terviseks!” Ning värske abielupaar ja külalised lõid pokaalid rõõmsa kõlinaga kokku.

      Kir oli sündinud Siberis, Venemaal. Anna oli pärit hoopis Ukrainast. Kir õppis Leningradis, Anna Naltšikis. Kokku said nad Vladivostokis. Reisilaeval, kuhu mõlemaid pärast kooli suunati. See, et nad hakkavad seilama koos ka elumerel, sai kiiresti selgeks. Lahtiseks jäi vaid küsimus, kuhupoole tüürida. Anna vanaema elas Tallinnas Koplis ja oli Annat juba ammu enda juurde kutsunud. Kir mõtles: kui Baltikumi, siis Baltikumi!

      Pulmad peeti Eestis. Registreerimisel oli kõigest neli inimest: peigmees, pruut ja kaks tollitöötajatest tunnistajat, keda Kir nägi pulmas esimest korda. Varsti sõitis noorpaar värske abielumehe vanemate juurde Moskva lähistele. Sealt – naise vanemate juurde Ukrainasse. Pidustuste viimases etapis suunduti pulmareisile Semidvorjesse Krimmi.

      Pärast mesinädalaid pöördus Kir, nagu ette nähtud, tagasi suunamiskohta Vladivostokki, kuid seekord juba teatega, et tal on nüüd naine ja sellel on sissekirjutus ning äsja loodud ühiskonna algrakukest ei tohi lõhkuda! Loomulikult olid nad valmis selleks, et Tallinnasse merelaevandusse üleviimine ei lähe libedalt, kuid neil oli õnne. Juba järgmisele reisile saatis Anna mehe Koplist, väikesest läbikäidavast toast.

      „Anja, ma ju räägin sulle, Lasnamäele ei ole lihtsalt võimalik korterit osta.” Enne järjekordset reisi jalutasid noored käsikäes vanalinnas. „Me võime korterit oodata või proovida vahetada. Kuid ka need variandid ei pruugi õnnestuda. Kortereid lihtsalt ei ole. Vaata parem siia, vaata …”

      Nõukogude välismaa, vana Tallinn, tervitas külalisi kohvilõhna, laheda meeleolu ja lauludega. Kir ja Anna jäid vaatama, kuidas otse keset Raekoja platsi esines koor. Noored tüdrukud esitasid vaimulikke laule. Kir märkas teises reas tütarlast. Noh, tüdruk nagu tüdruk ikka, niisuguseid on palju. Kui ei oleks olnud tema pilku. Noore koorilaulja silmadest lausa kiirgas valgust. Ta ei laulnud – temast hoovas muusikat. „See on midagi enamat kui lihtsalt kirikulaulude laulmine,” käis meremehel peast läbi. „Nähtavasti näen ma esimest korda tõeliselt uskliku inimese silmi … Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.”

      KIR, ANNA JA NENDE TÜTAR KOLISID LASNAMÄELE Eesti iseseisvuse esimesel aastal. Just venelaste Baltikumist lahkumise laineharjal õnnestus Kiril kolme-neljakordse vahetusega (aga tegelikult lihtsalt makstes) saada kolmetoaline korter. Tema pere ei kavatsenud kohe kindlasti Eestist lahkuda. Vastupidi, nad olid iseseisvumise üle väga rõõmsad, sest leidsid, et „oma jõududega on lihtsam korda majja saada”.

      Lasnamäe magala võttis uusasukad vastu inimtühjana, vähese roheluse, tohutute tühermaade ja hulkuvate koertega. Anna aga kartis koeri lapsest saadik. Meremehest abikaasa lahendas asja sellega, et tõi välismaalt gaasiballooni. Igaks juhuks. Enesekaitseks. Ükskord hommikul, kui Anna viis tütart lasteaeda, oligi ballooni tähetund – lähenes hiigelsuur koeravolask.

      „Oi-oi, tütreke, ära karda,” ütles Anna väriseva häälega. „Kohe me sellele koerale …” Anna sirutas käe ballooniga välja, pani silmad hirmust kinni ja vajutas kõigest jõust nupule.

      „Kõik!” Ta avas silmad. „Näed, tütreke, ei olnud ju hirmus. Tule, lähme!” Ja laps, kasvult veel madaluke, sammus otse läbi gaasipilve. Lasteaeda jõudes jooksid tüdrukukese silmad vett.

      Muide, Kir seda ei näinud. Tal jäi nende pereelust üldse palju läbi elamata. Meremeheamet, see on äraoleku-amet. Läks-tuli – sündisid lapsed, läks-tuli – lapsed läksid kooli, läks-tuli – lapsed abiellusid. Loomulikult leidus selle juures ka plusse. Romantika, alati värske suhe naisega. Ja raha. Meremehed teenisid juba nõukogude ajal väga hästi. Aga nüüd avanes võimalus sõita välismaa lippude all. Kir läks lepingulisele tööle igale Eesti meremehele tuttavasse kompaniisse BGI10 ja hakkas teenima 1400 dollarit kuus. Sellise palgaga võis vabalt kuus kuud töötada ja kuus kuud kodus olla. Ning minna siis jälle pooleks aastaks merele.

      Mis on merel kõige kallim? Kirjad. Naine kirjutab kirja, viib selle kompaniisse. Kompanii toimetab kirja oma esindusse järgmises sihtsadamas. Seejärel viib agent kirja laevale. Täpselt nii nagu sõjaväes. Ootad, siis lausa jooksed agendile vastu.

      Õhtuti oma kajutis istudes loeb meremees omaste kirjaread veel kord üle. Püüab käekirja järgi ära arvata, millises meeleolus kiri on kirjutatud. Illuminaatori taga on pimedus, lained loksuvad, kuid seda loksumist ei ole kuulda, sest laevamürin on nii vali.

      „Noh, mehed!” Hallipäine pootsman andis vahetuse üle. Nagu kombeks, saatis üleandmist klaasitõstmine. „Võtame pitsikese!” Pootsman tõstis pitsi, hoides küünarnukki kombekohaselt 45-kraadise nurga all. Tõsi, see ei kukkunud tal enam ilusti välja. Pootsmani vaevasid juba ammu neuroloogilised hädad, tal värisesid käed ja pea tudises.

      „Üle kümne aasta ei tohi merel käia,” manitses pootsman, kui oli pitsi hinge alla visanud.

      Kuid Kiri ei painanud mitte pootsmani hoiatus, vaid just tema välimus. Mitte üle kümne aasta, sest siis on käed ja pea … Muide, Kir märkas ka ise, et kui tulla pärast kuut kuud mereelu koju ning peolauda istuda, ei haagi mitte millegagi, ei vestluse, naljade ega külaliste emotsioonidega. Meremeheameti jätmise peale sundis teda mõtlema ka asjaolu, et radistielukutse oli välja suremas. Ent kõige kaalukamaks argumendiks merest loobumise poolt sai teise lapse, poja sünd. Oleks veel tüdruk, aga kuidas poiss, need pool aastat kasvab, kui isa majas ei ole.

      1990. aastate keskpaigas jõudis Kir kiriku juurde. „Tahan lapsed ära ristida. Ja veel, ma ei tea, kas ma olen ristitud. Ema ei mäleta. Täpsemalt öeldes, tema ei ristinud, kuid kahtlustab, et vanaema ristis …”

      Õigeusukiriku baatjuška tervitas uut koguduseliiget südamlikult ja andis mõista, et palvetes leidub vastus ka sellele küsimusele. „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele.”

      KIR OLI OTSUSTANUD MEREGA LÕPPARVE TEHA, aga mida kuival maal peale hakata? Sõitude vahel hakkas Kir mõtlema, et võiks äri ajada. Üht sellist bisnist meenutab Anna talle tänase päevani.

      Ühesõnaga, laevaarst, kapten, madrus ja radist otsustasid pappi kokku ajama hakata. Skeem oli lihtne. Viia Astrahani Eesti võid – see oli väga nõutud – ja või Astrahanis maha müüa. Aga mida saadud raha eest Astrahanist tuua? Õige, arbuuse! Arst, kapten, radist ja madrus panid rahad kokku ja ostsid veoautotäie Eesti võid. Või sõitis ära, müük läks nagu õlitatult. Aga vot arbuuse ei õnnestunud hankida. Arst, kapten, radist ja madrus nuputasid siis, mida võiks Astrahanist veel tuua. Arst võttis otsustamise enda peale ja kogu raha eest toodi konserve baklažaanid tomatikastmes.

      Äri toidab. Lõppkokkuvõttes sõi Kir kaks aastat baklažaane tomatikastmes. Esimeseks roaks baklažaanikastmest valmistatud borš, teiseks liha baklažaanikastmes. Kolmandaks naise jutt, kui kõrini tal nendest baklažaanidest on.

      Kuid ühel sõitude vaheajal õnnestus Kiril leida tulus töö maal, tollilaos. Sellest kogemusest kasvas tasapisi välja tema uus elukutse. Kir hakkas tegelema veoste ekspedeerimisega, see tähendab, korraldama kaupade liikumist. Äri edenes ülihästi. Jälle oli võimalik klaase kokku lüüa.

      Laste СКАЧАТЬ