Lasnamäe valge laev. Viktoria Ladõnskaja

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Lasnamäe aastail 1986–87 on ennekõike graniidipuru, needsamad dekoorielemendid, millega olid kaetud uute majade seinad. Oli kihvt seista maja juures ja urgitseda näpuga kivikesi seinast välja. Graniidikillud küll küütlesid ilusti päikese käes, kuid lapse jaoks need endast mingit aaret ei kujutanud. Terve seinatäis kive – sellise koguse juures ei saanudki see mingi aare olla! Neid ei olnud mingit mõtet koguda. Aga niimoodi seista ja urgitseda – see oli lahe!

      Veel üks äge asi – kollakas. Sellel veidral, tumeroheliste lehtede ja väikeste kollaste õitega umbrohul oli hämmastav võime kasvada kõikjal, ja laste jaoks oli sel tohutult funktsioone. Esiteks sai kollakas peitust mängida. Kollane lagendik võimaldas sul ennast niimoodi ära peita, et ilma su tungiva isikliku soovita ei oleks sind elu sees keegi üles leidnud. Noh, peale ema muidugi, kes võis kuuenda korruse kõrguselt paljastada iga kollakasse peidetud staabi. Teiseks sai kollakast teha uhkeid bukette. Bukett ise ei kujutanud endast erilist väärtust, sest kollakat oli niisama palju kui graniidikildegi, aga see-eest sai tänaval tekitada võimsa tolmupilve, kui kollast kimpu aktiivselt raputada! Kui kollakas oli ära õitsenud, toimus tema reinkarnatsioon relvaks, sest kollaste õite asemele ilmusid kõvad rohelised herneterakesed. Nende teradega andis suvalise vaenlase pihta tulemuslikult tulistada. Ja lõpuks võis kollakat ka lihtsalt närida. Rohelise varre sees oli valge säsi – maitsetu, kuid eesmärk ei olnudki ju seda süüa, vaid lihtsalt närida.

      Minu lapsepõlves oli justkui rohkem suve. Kust nüüd, täiskasvanueas, on ilmunud need hallid Eesti ilmad, vihmad ja pori? Lapsepõlves seda kohe kindlasti ei olnud. Minu tolleaegne põhiline mälestus ongi suvised piknikud, ainult et meie kutsusime neid „šašlõkkideks”.

      Paljas jalg, mis ehmatas laiali väikesed kalad, kadus pahkluuni sogasesse jõevette. Punakas muda tungis kõditades varvaste vahele. Ja järgmise sammuga tegi põhja kinni jäänud tald naljaka lurtsatuse. Jões pidi ujuma ettevaatlikult – vool! – ja mitte kaua, sest vaid lastele tundub, et vesi „on täna väga soe”.

      Šašlõkkideks hakati valmistuma juba eelmisel õhtul: ema marineeris sidrunimahla ja sibulaga liha, isa kogus kokku šašlõkivardad ja otsis välja vanad ajalehed. Järgmisel päeval suunduti tingimata oma kohta. Kõigil lasnamäelastel olid oma kohad. Et keegi sinu kohta eest ära ei napsaks, pidi ilusa ilmaga minema oma kohale juba varakult. Koha tähistamiseks löödi maasse kepp, laotati laiali pleed, tehti üles lõke, kaeti „laud”. Lastel ei olnud lihast suurt lugu, aga küpsetada tulel oksa otsa aetud saia – see oli juba midagi! Jões suplesid tingimata kõik, välja arvatud ema. Meie ema on sündinud Musta mere ääres, sellepärast vaatab ta Eesti veekogusid üksnes eemalt ja lõdiseb isegi siis.

      Ja veel mängiti kindlasti palli. „Ma tean viit tüdrukunime.” – Põrgatad palli ja nimetad neid ükshaaval. Siis sa tead viit liikumisvahendit, viit linna, looma, jõge – see mäng on lõputu … Kui ma läksin kooli ja kirjutasin oma esimesed kirjandid teemal „Kuidas ma veetsin suve” (nädalavahetuse, pühad jne), lõppesid need alati ema lausega: „Jõudsime koju väsinuina, kuid õnnelikena.” Tegelikult iseloomustabki see lause meie „šašlõkke” kõige täpsemini.

      LAPSEPÕLVEL EI OLE TINGIVAT KÕNEVIISI. Teadvust ei vaeva veel ahvatlev aga oleks olnud parem, kui või kannatav oleks võinud olla hullem. Lapsepõlves tajud sa ümbritsevat maailma kui alternatiivitut – nagu etteantust. On olemas maja-korter-tuba, mets-park-õu – ükski neist variantidest ei rõõmusta ega kurvasta sind, need lihtsalt on. Ja laps on selles etteantuses õnnelik. Aastatel 1986–1987 ei olnud Lasnamäe hea ega halb. See oli minu etteantus. Aga konks on selles, et etteantus on lapsepõlves alati plussmärgiga.

      Selle nurga alt vaadates näib mulle, et kogu Nõukogude Liit toimis etteantuse printsiibil. Lähed kooli, saad oktoobrilapseks, siis pioneeriks, varsti komsomoliks, siis tuleb tehas, ühiskonna algrakukese moodustamine, puhkus sanatooriumis … Või nagu tõdeb endine aadlik Mitja irooniliselt Nikita Mihhalkovi filmis „Päikesest rammestunud”: „Fanfaarihelidega tõused üles, vilega lähed ujuma, trummipõrinaga võtad rivvi, bajaanimuusikaga sööd lõunat. Ja kui sa teed kõike seda hästi, siis lamad kirstus orkestri saatel.” Probleem on ainult sellest, et see etteantus ei olnud mõeldud mitte enam lastele, vaid täiskasvanuile, keda närib juba tingiva kõneviisi uss.

      MINU LASNAMÄE-ETTEANTUSES oli lisaks muule ka palju merega seotut. Lasnamäe lapsed teadsid, et merel ei ole mitte laevukesed, vaid alused. Ja need alused ei uju, vaid sõidavad. Või kui nendega midagi juhtub, siis nad ei upu, vaid hukkuvad. Meie õuel teadsid arvatavasti kõik, et ded ei ole mitte vanaisa, vaid vanemmehaanik. Meretemaatikale inimese omaduste andmine, mereslängi kasutamine oli loogiline. Sest meremeestest isad rääkisid õhtuti imepõnevaid lugusid sellest, kuidas delfiinid laevu saadavad ning küürvaal veest püstloodis välja hüppab ja siis kõrvulukustava plartsatusega merre tagasi langeb. Lisaks oli ääretult populaarne Aleksandr Grini raamat meremehe tütrest Assolist ning tema vankumatust usust imedesse9. Ja pärislaevad olid ju lausa käega katsuda – näed, seal nad on, aknast näha. Sellepärast panime kummikud jalga, võtsime pikad toikad ja läksime vett täis vundamendiaukude äärde. Siin olid meie parved, toidupoodidest saadud suured puust alused. Ning end toigastega kaldast eemale lükates me kuhugi seilasime. Soovitavalt lombi keskele.

      LUGU SELLEST, KUIDAS MEREMEHEST SAI DIAKON

      „MEIE ISA, KES SA OLED TAEVAS!” Kir raputas närviliselt pead, justkui püüdes sealt midagi üleliigset välja saada: „Uhh, milline raske pilk. Mõnel inimesel kohe on selline silmavaade. Vaatab – ja hing tardub jääks.”

      Merekooli kasvandik Kir, kõhnuke nagu kõik tudengid, kes on jätnud maha isakodu, et kusagil võõras linnas tudeerida, punakas lokkis juuksepahmakas akuraatselt kammitud, lipsas välja ühest Leningradi arvukatest kõrtsidest, vihmamantlit käigu pealt selga tõmmates.

      Kir ei olnud argade killast. Vastupidi, kui vaja, sai ta kakeldud küll, kuid siin – siin oli hoopis teine asi.

      Kõrtsi kehvasti valgustatud nurgas istusid kolm tüüpi. Sellised lühikeseks pöetud peadega, tursked. Selge, et mitte kõige helgemad persoonid. Ka nende jutt ei olnud just kõrgema seltskonna oma. Üks sõna ajas teist taga ja korraga lõikas muusikalärmi, klaaside kõlinasse ja külastajate jutukõminasse purunevate toolide ragin. Üks kolmest demonstreeris oma harukordset jõudu. Ta loopis oma semusid, toole, millel nood istusid, ja laua, mille taga juttu ajasid, nagu pilpaid mööda ruumi laiali. Näis, nagu oleksid ta lihased, köiteks paisunud veresooned, nahk ja terve kere teda kammitsenud, takistades tohutul jõul täielikult valla pääsemast. Lõpetanud laamendamise, pöördus tüüp ümber ja … Kir püüdis kinni tema pilgu. Need kaks silma, mis Kirile vastu vaatasid, olid nagu kaks musta auku. Tundus, et inimene ei vaata mitte sind, vaid sina piilud läbi nende silmaavade tema sisse. Ja seda, mis oli seal sees, ei olnud võimalik nimetada inimlikuks.

      „Nagu kurjast vaimust vaevatud,” vilksatas Kiri peast läbi mõte. See määratlus annab vaid kaude mõista, millega on tegemist, ingliskeelne vaste aga nimetab asja ilustamata ja õige nimega: the devil inside. Saatan su sees.

      Kõrtsilävel seisev Kir tundis, kuidas välisuks lendab ta selja taga lahti. Meremees hüppas kõrvale. Uksest valgusid rõõmsa purjus lärmiga sisse tema kaaslased. Kir tõmbas kopsudesse sõõmu dostojevskilikult karedat õhku ja lõi mõttes risti ette. „Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu …” Uhh, missugune pilk.

      UUT, 1988. AASTAT VÕTTIS DIPLOMEERITUD LAEVARADIST Kir vastu Tallinnas. Kir ja tema naine, laeva kokk Anna, olid juba ligi aasta unistanud korterist Lasnamäe uues rajoonis, kus olid kõigi mugavustega korterid. Ja pealegi oleksid selles rajoonis kõik omad: iga teine – meremees, iga esimene – meremehe naine. Esialgu elasid äsja abiellunud СКАЧАТЬ